Lugu 17-aastasest vitaalsest perekoerast Robist, kelle lemmiktoit on kala


Lugu 17-aastasest vitaalsest perekoerast Robist, kelle lemmiktoit on kala
Foto: Wikipedia

Käesoleva looga tahaks tervitada kõiki neid tublisid koeraomanikke, kes oma kõrge ea saavutanud sõbraga truult koos elavad.

Üks omamoodi nukker ja vana jututeema on see, et inimeste kõige suuremad sõbrad, koerad, elavad kahjuks üsna lühikese elu. On neid, kes peavad vastu kümme, üksteist aastat, kuid kahjuks on ka neid koeri ja tõuge, kelle eluaeg on veelgi lühem, isegi vaid 7-8 aastat.

Seetõttu on vahva rääkida ühest „bolonka“-tüüpi vahvast tegelasest, kel nimeks Robi.
Esmakohtumine Robiga oli väga meeldejääv. Kaugelt vaadates oli näha ühte rõõmsalt ringikepsutavat koera, kellele ei oleks vanuseks küll üle 8-9 aasta pakkunud. Perenaist küsitledes selgus, et koeral on just selsamal päeval sünnipäev ja aastanumbriks...17! 

Inimaastatesse arvututana oleks Robi vanus seega julgelt üle 100 aasta! Koera omanike perekonnas on pikaealised nii inimesed kui ka lemmikloomad. Nii Robil kui ka perenaise emalgi on mõlemal 7-ga lõppevad aastanumbrid turjal - kui Robi on 17, siis Robi perenaise Kersti Prii ema on 97aastane!

Perekond Prii eelmised koerad olid samuti pikaealised. Proua Kersti Rakvere lapsepõlvekodus elanud must traatkarvaline terjer olevat elanud lausa „lõpmata kaua“ – nii et keegi lõpuks isegi ei mäletanud tema vanust. Enne Robit oli peres 14aastaseks elanud Pekingi koer, kes loomuliku tervise poolest küllap veelgi elanud. Talle sai aga saatuslikuks suure koera rünnak, mistõttu lahti rebenenud seljanahk põletiku tekitas ja koera sisse vett hakkas kogunema, mis mõjus väga halvasti koera südametööle. 

Seotud lood:

Tänase loo juures kasutan abi ka Pärnu Väikeloomakliiniku doktorilt, Marti Lasnilt, kes oli meelsasti nõus vastama küsimustele koerte pikaealisuse kohta. Seetõttu tahan teada, mida arvab doktor Lasn, kas 17-aastane koer on Eesti mõistes haruldane? “Tegu on tõesti kõrgeealise koeraga, kuid neid siiski on,” kinnitab Marti Lasn. “Haruldus see pole. Eks see koera vanus sõltub eelkõige suurusest ja tõust, väiksemad koerad elavad kauem, suuremate elu saab jälle varem otsa. Sõltub see veel looduse poolt kaasa saadud eeldustest ja sellest, kui hästi või halvasti on see realiseerunud.”

„Tubli kaasteeline!“

Just sellise sõnapaariga iseloomustab peremees Rein Prii Robit, kui temalt uurime, mil moel tema koera kirjeldaks. 

Robi saabus perre perenaise poja ja sõprade salakokkuleppel, kes pojale üheskoos pisikese, peo peale mahtuva karvapalli kinkisid. Kusjuures algusest peale oli tegelik “plaan”, et sellest vahvast tegelasest saab just proua Kersti koer. 

Pihku mahtunud karvapallist sai tõeline perekoer, kes on 17 aasta vältel toonud tervele perele väga palju rõõmu ning elu tunduvalt rikkamaks muutnud. Perenaine ütleb: „Seda ma ütlen küll, et kohutavalt palju rõõmu on see koer toonud tervele perele. Kuidas poisid teda on armastanud….!“
Robi armastab võrdväärselt kõiki pereliikmeid. Et söögijagaja on aga perenaine, siis on üsna selge, et juhtiv roll on kõiges perenaise käes. „Kui tal kõht on tühi, siis tuleb ta minu juurde “uluma”!“.
Hoolimata koera kõrgest vanusest võetakse Robit kui täiesti tavalist koera, kuigi perenaine möönab, et veidike on asjad siiski muutunud. Eks mure koera pärast on ka suurenenud ning ta olevat hakanud ise tegema rohkem, et koeral hea oleks. Naljatamisi räägib ta, et näiteks ütleb ta oma mehele, Reinule: „Ära kolista, Robi magab!“.
Peremees naerab selle peale, ta ei võta seda keelamist südamesse ja püüab omalt poolt siis pigem vaikselt asjadega toimetada. Pere hoiab ju ikka kokku.

Pikaealisuse saladused – keefir, kala ja palju hoolivust

Robi on perenaise kirjeldusel söönud kogu elu inimeste toitu: suppi, juurvilja ja muud inimeste toidulaualt. Kuivtoidul pole ta kunagi olnud. Ei tea, kas Robi peab end salamisi kassiks – igal juhul kõige suurem lemmik olevat tal – kala. „Ta sööks hommikust õhtuni kala. Minu mees ikka räägib, et ära anna talle nii palju.“ Kui keegi tuleb kala kotis koju, läheb Robi kohe asjalikult kotti nuuskima ja on juba ette eesootava „kalapäeva“ üle õnnelik. Peale lähevad nii räim, kilu kui ka lest (mida perenaine siis eelnevalt hoolsalt puhastab) koos pea ja sabaga. 

Lisaks kalale jumaldab Robi ka keefiri ja ka kodujuust läheb hästi kaubaks. Igal hommikul saab Robi ka täistera-kaerahelbeputru. Robi peremees lisab, et viimasel kolmel-neljal aastal on Robi saanud (patuga pooleks) iga päev ka täpselt kümme rosinat.

Olen kuulnud, et rosinad pole just see toit, mida koertele anda, mida arvab dr Lasn?
“Tõesti, kui võtame erialase kirjanduse lahti, siis võivad rosinad ja greip põjustada koertel ägedat neerupuudulikkust, aga neerupuudulikkuse tekkepõhjuste nimekirjas on need “tegelased” kõige lõpus. Samuti ei ole mitte kuskil ära toodud koguseid, mida koer peaks korraga manustama, et tekiks haigestumine. 10 rosinat päevas ei ole küll kogus, mis põhjustaks mingeid terviseprobleeme, võib olla saaksime rääkida rosinate halvast mõjust koera organismile siis, kui korraga sööks ta ära 10kg!”

Liikumine – tervise alustala

Lisaks toidule on Robile pakutud ka palju liikumist, sest suviti on Robi maal ning naudib täiel rinnal värsket õhku ning maaelu. Ka praegu, linnas, jalutatakse võimalikult palju. Kuigi Robi liigutustes pole enam verivärsket nooruslikku krapsakust, liigub ta siiski igavesti vapralt ja vahvalt ning trepist üles ega alla pole teda ka kunagi tassitud. 

Väljas käiakse kolm korda päevas. Isase kombel jalga tõstab ta endiselt, aga nüüd on siiski õppinud ka vajadusel ilma jalga tõstmata asju ajama. Perenaisega tehakse enamasti ring ümber kvartali ja peremehega olevat veel üsna hiljuti koos ka jooksmas käidud. Vanasti olevat koer 1,5 km sörki kenasti kaasas püsinud, nüüd enam hästi ei jaksavat. Perenaine ei ole täheldanud ka, et ilmamuutused koerale kuidagi mõjuks. Õue läheb Robi alati ülimalt hea meelega.
„Kui keegi talle ütleb – lähme õue, siis on koer kohe naksti! valmis. Ta on nii rõõmus, kui keegi temaga koos välja läheb“. 

“Toit ja liikumine on väga olulised,” kinnitab ka dr Lasn. “Ütleme nii, et need ongi kogu elusorganismi ainevahetuse käimapanevaks jõuks. Väga popp on rääkida ja kirjutada koerte-kasside toitudest ja sellest, millised sobivad ja millised mitte. Enamasti on need kontekstist välja rebitud lõigukesed. Toitumine on muidugi teema, millest võiks palju rääkida. Eks tänapäevane koera-kassi toitmine on läinud valmis kommertstoitude peale ja üldjuhul ei pruugi need olla loomale parimad, aga need on kindlasti omanikele kiiremad ja mugavamad lahendused.” 

Ühe põneva asja saame veel teada. Robi käib ka saunas. Mitte külla saunalaval, aga vähemalt sauna eesruumis. Koera kasukat harjatakse ning pestakse maal sauna eesruumis asuvas vannis. Pesemist koer suisa armastab ja peale hügieeniprotseduure hakkab ta enda kuivatamiseks hullunult ringi tormama nagu noor varss. 

Kuigi Robi on sülekoera mõõtu, siis süles olekut Robil oma uhke kasukaga tõttu eriti ei armasta, tal hakkab süles lihtsalt palav. Armastab ta aga lesida oma isiklikus tugitoolis, kuhu nii üles kui ka allahüppamine on tal endiselt „käpas“.

Une-Mati on Robi sõber

Haigusi on Robil esinenud vaid kaks korda. Mõned aastad tagasi oli koera saba alla ilmunud pisike kasvajalaadne munake ning igaks juhuks koer kastreeriti. Teisel korral vigastas Robi end kogemata kombel kaela pealt. Koer tuli tuppa, läks voodi alla ja välja ei tulnud. Mure oli suur, aga arsti antud rohi parandas haava kiirelt. 

Nagu eakatel inimestelgi, on ka Robil vanusega on nii kuulmine kui ka nägemine halvenenud. Ka liikumine on veidi töntsim ning hommikune enese „käimalükkamine“ võtab veidi aega. Uimase peaga võib vahel juhtuda, et koer kogemata vastu seina põrkab. Kui aga veri kehas rohkem liikuma hakkab, siis läheb liikumine jälle normaalset rada pidi. 

See kõik ei sega aga Robi normaalset elu. Nagu öeldud, et trepist üles ja alla liigub koer endiselt iseseisvalt ja ka tugitooli (ja perenaise selga trikitama) hüppamine ei valmista talle probleeme.
Uneaeg on koeral pikenenud. Öine uni on hea ja magus: kell 10 sätib Robi end unele ja perenaise üles tõustes koer enamasti veel magab. Ja „magab norsates!“

Robi on nii pikaealine, et tema koerarõbrad on juba teisel pool piiri, vikerkaare taga. Uusi tuttavaid naljalt enam juurde ei teki. Ka emaste koerte vastu Robi enam teravdatud huvi ei tunne, on aga siiski lahke. Isaste koertega ta parema meelega kokku ei puutu.
Selle pere ja Robi lugu kinnitab taaskord, et positiivse ellusuhtumise ja mõtlemise soovitused pole mitte lihtsalt sõnakõlksud. Pere on pakkunud rõõmu ja positiivsust Robile ja Robi omakorda nendele. 

Ka dr Lasn annab ühe väga olulise soovituse, mida tasuks koeraomanikel jälgida: “Alates 7. eluaastast võiksid suured koerad (40kg +) käia kaks korda aasta väikeloomakliinikus kontrollis, väiksemad koerad alates 9-10 eluaastast. Seda isegi siis, kui väliselt tundub kõik korras olevat. Ei tasu unustada seda, et üks koera eluaasta võrdub kuue inimelu aastaga!”

Kõrge ea retseptid
Robi pikaealisuse „retsept“: rohkelt liikumist positiivne perekord kala, keefir, kohupiim ja „saun“.
Dr Lasn lisab ka oma “retsepti”:
“Pikaealisuse ja rõõmsa meele säilitamiseks on 3 saladust:
1.Jälgida ja panna tähele ka kõige pisemaid muutusi oma looma tavapärases käitumises;
2.Muutuste ilmnemisel konsulteerida ja pidada nõu oma pere väikeloomaarstiga;
3.Vajadusel minna diagnostikaga lõpuni ehk jõuda välja muutuste/haiguse olemuseni.“
Fakte Robist
Fakte Robist

Robi-lumemees. Perenaine ei olnud Robit saades teadlik, et 2-kuuse koeraga 30 kraadiga õue minna ei maksa. „Läksin kohe õue ja märkasin, et ta oli nii tark, et tegi kõik oma hädad kähku lumehange ära!“ Nii siis hakkaski Robi külmaga õues hädal käima ja seda juba väga-väga varakult.
Robi-naljamees. Nooruses oli ta „lõpmata lõbus“ ja nakatas oma lõbususega kõiki ning rõõmustas kõiki inimesi. Samamoodi naudib ja rõõmustab Robi inimesi ka praegu. Teiste koerte suhtes on ta veidi ettevaatlikumaks muutunud, välja arvatud paar suurt lemmikut, kelle üle ta siiamaani ääretult rõõmustab.
Robi-trikimees. Noorena oli Robi ka suur trikimees. Tegekult teeb koer trikke siiamaani näiteks perenaisele selgahüppamise trikki. Ka sitsimine tuleb väga ilusasti veel praegugi välja.
Robi-jutumees. Nooruses olevat koer olnud „jutukas“. Mitte haukumise mõttes, vaid erinevaid naljakaid hääli tehes. Vanas eas olevat koer muutunud aga eriti jutukaks ja hääled eriti huvitavaks, tuues kuuldavale uluvaid ja ka veidi kurbi hääli.
Robi-lõvimees. „Kui Robi oli noor, siis oli tal 3 karva viies reas – karv oli nii hõre,“ meenutab Kersti Prii. Kui koer täiskasvanuks sai, siis ilmus Robile selga uhke kasukas ja nii on see senini.
Robi-igiliikur. Ilmselt on Robi sedavõrd krapsakas, et ükski arst ei olevat kunagi koera pikaealisuse üle imestanudki. Üks tuttav olevat Robit naljatamisi igiliikuriks nimetanud.
Maailma vanimad koerad
Kui uskuda internetiavarusi, siis maailma vanimaks elanud koeraks peetakse segaverelist bordercolliet Lucky’t, kes elas Austraalias 29 aasta ja 193 päeva vanuseks. Austraalias elas ka Austraalia karjakoer Bluey, kes elas 29 aasta ja 160 päeva vanuseks.
Üle 29 aasta ehk täpsemalt 29 aastat ja 147 päeva rõõmustas oma omanikke ka terjer Max, kes elas USAs.
Esikümnesse mahuvad koerad, kes kõik on elanud üle 26 aasta. Enamus neist on elanud USAs, kuid on ka Suurbritannias elanud koeri ja üks Poolas ja Jaapanis elanud koer.