Maailmakuulus omanäolise lähenemisega koeratreener: mees, kes ei ütle koertele tere
"Enamik inimesi tunneb kutsikat nähes vastupandamatut soovi kõrgendada häält ja kutsikale läheneda, et „tere öelda“, ent sellise käitumisega võivad nad tahtmatult rikkuda ära kutsika koera tulevase hoiaku inimeste suhtes," tõdeb maailmas kõrgelt hinnatud koeratreener Gerard O’Shea.
"Koerad omavahel kohtudes nii ei tee,“ selgitab Gerard O’Shea, tuntud koerte treener, kes koolitab igal aastal peaaegu 8000 koera ja inimest üle maailma. “Igasugune interaktsioon inimesega annab koerale kogemuse, mis jääb mällu, kinnistub ja tekitab harjumuse. Selliste kontaktidega, mis vähendavad inimese väärtust koera silmis või seostavad seda kõrgendatud ärevusseisundiga, rikume me üsna palju ära meie koerte käitumismustri järgnevatel kohtumistel.“
Kõik sõltub muidugi sellest, millist suhet koeraga soovitakse. Perelemmikuks võetud koera puhul tihtipeale omanik ei eeldagi, et kutsu igale sõnale kuuletuks või käsklust järgiks. Inimese kiindumus oma koera vastu ei vähene ka siis, kui koeral on omanikust ükskõik või ta peab viimase korraldusi kõige viimaseks asjaks maailmas, mida kuulata. Samal ajal on töökoera või võistluskoera elus kontroll ja koerajuhi ja koera vaheline sajaprotsendiline usaldus hädavajalik.
Gerardi ja tema abikaasa Ia O’Shea kennelis Just Ask kasvavad rottveilerid ja karvutud mehhiko koerad. Koerte kasvatamine, treenimine ning võistlused on paari harrastus ja elustiil. Peaaegu 40 koeramaailmas tegutsetud aasta jooksul on O’Shea elust läbi käinud sadu isiklikke koeri ning kümneid tuhandeid klientide koeri. Suurimaks kogemuseks peab mees ise 22 aasta tagust tööd sõjaväekoertega lõhkeainete otsimisel, mida ta nimetab oma pöördepunktiks shapingu ehk käitumise vormimise mõistmisel. Oma koertega on Gerard harrastanud kõrgemal tasemel IPOt, jälge ja kaitset ning kenneli kasvandikud võistlevad mitmetel aladel, muuhulgas IPO kõikide tõugude maailma meistrivõistlustel. Töö koertega viib Gerardit üle maailma erinevatesse paikadesse ning sealjuures jääb aega veel väisata näituseid nii rahvusvaheliselt tuntud kohtuniku ning händlerina, kes tänaseks päevaks küll esitleb vaid iseenda koeri.
Sellise kogemustepagasiga on Gerard näinud palju erinevaid koerapidamiskultuure ning suuri muutusi neis. Eestis käis Gerard esimest korda 2001 aastal ning tema sõnul on koerapidamiskultuur ja suhtumine koertesse võrreldest tolle ajaga muutunud oluliselt. Täna mõistetakse paremini, et koer kui olend ei ole konstantse iseloomu või käitumismustriga, vaid tema suhtumise, inimestesse, teistesse koertesse ning ühiskonda, vormib omanik ja kõik kontrollitud ja kontrollimata kogemused.
Olulise osa oma ajast veedab Gerard konsulteerides tavalisi koeraomanikke, kelle koertel on tekkinud käitumisprobleemid. Kui koera ja inimese või koera ja ühiskonna vahel tekib konflikt, fail (ebaõnnestumine) või arusaamatus, siis võib olla küsimus koera kehvas treenituses või selles, et ta ei mõista talle õpetatud käsklusi või sõnu. Ent rohkem satub Gerardi juurde neid, kes kurdavad, et koera sõnakuulmine on pigem seotud situatsiooni kui käsklusest aru saamisega. Näiteks kuulab koer sõna treeningplatsil või koduses õhkkonnas, ent kui vaatevälja ilmub üle tee lippav kass või jooksuaja lõhnadega koer, on rihma otsas olev inimene viimane, kelle arvamus koera huvitab. „Koer ei tee midagi selleks, et sind välja vihastada või ärritada,“ muigab Gerard. „Ta teeb seda sellepärast, et näeb selles tegevuses enda jaoks väärtust ja ei mõista, et sa ei jaga temaga sama väärtust.”
„Kujuta ette jalutuskäiku sõbra või elukaaslasega, kes iga kord, kui ta märkab midagi huvitavamat, jookseb su kõrvalt ära. Või nõuab tähelepanu halva käitumisega nagu vingumine, sõimamine või käest tirimine. Enamik meist ei peaks nädalatki sellises suhtes vastu, ent hämmastavalt paljud inimesed ei märka, et just selline suhe on neil oma koeraga. Koer kohtleb neid kui ettekandjaid või ülemteenreid, kelle ainus ülesanne on oma lemmiku tujusid rahuldada. Me ootame koertelt empaatiat, mida neil ei ole. „Kui metsas kohtuvad kaks koera ühe lihatüki juures, ei hakka nad kulutama aega viisakuavalduste või demokraatia peale,“ ütleb Gerard otse välja.
O’Shea aitab inimestel luua koeraga suhet, mille puhul koeral tekib sisemine motivatsioon inimest kuulata. Piltlikult öeldes pannakse koer mõistma, et ainult koostöö inimesega toob talle soovitud tulemuse, olgu selleks siis jalutuskäik, söök, kohtumine teise koeraga või väike suplus meres.
See, kas tähelepanu antakse kutsikale õigel või valel ajal, võib ära määrata ka selle, milliseid käitumisprobleeme tulevikus esineb. Näiteks toob O’Shea “rõõmupissi sündroomi”, mille puhul omavad tugevalt kinnistavat mõju kutsika alistuvate signaalide, ludus kõrvahoiaku või saba jalge vahel inimese ees vingerdamise tahtmatu “premeerimine” silmside, hääle ja silitamisega. Inimesed teevad seda pahaaimamatult ning võivad valesti ajastatud tähelepanuga õpetada koeri ka teiste koerte peale erutuma, kehva isuga sööma või reageerima muutustele agressiivselt.
Kõige levinumaks valesti kasutatud märguandeks peab mees koera nime kasutamist. „Nimi peab olema sild meie ja koera vahel. See ei tähenda juurdetulekut või negatiivse tooniga hoiatust, vaid seda, et ehitame selle sõnaga meie ja koera vahel sekundiga kontakti ja lülitame koeras sisse positiivsete ootustega meeleseisundi. Nii hakkab koer tajuma kuuldud nime kui võimalust, mille talle omanik pakub millegi positiivse juhtumiseks. See võimaldab jätkata hetk hiljem kontakti ja koostööga, mille kõrvalt ei jää koeral tähelepanu, silmi või kõrvu muu ümbruse jaoks.“
Gerard õpetab oma loengutes, kuidas kinnistada kutsikaga tolle nimi nii, et sellest kujuneb koera „sisselülitamisnupp“. Ta tunnistab, et vahel võib tekkida vajadus ka mitme nime järgi. Kui peres on väikesed lapsed, kel puuduvad juhi- või treenimisoskused, siis nime igapäevane sihitu kasutamine devalveerib selle tähenduse kiirelt. Nii võib olla lahenduseks kahe nime kasutamine – koeral on nö kodunimi, mida kasutavad kodused ning töönimi, mida kasutatakse vaid treeningplatsil, kui tahetakse saavutada sajaprotsendilist reageerimist.
Reageerimine on Gerardi sõnul tugev mõõdik igasuguse käitumise juhtimiseks. Koerad õpivad läbi lihtsa järgnevuse: action – reaction (tegevus – reaktsioon) ning selles peitubki kõige pikema mõjuga käitumisõppe sisu. „Kui koer käitub halvasti ning saab selle peale meie poolt vastu reaktsiooni, mis on tema jaoks sellel hetkel ihaldatud (ning mis on igal ajahetkel erinev), kinnistab see tugevalt ebasoovitud käitumist. Nii lihtne see ongi. Oleme inimestena laisalt kaua arvanud, et taskus soojaks kantud viineritükk on hea preemia, ent tegelikult on preemiaks just see asi, mida koer sel hetkel kõige enam soovib, olgu selleks vabastus rihma otsast või teise koera tagumiku nuusutamine.”
Gerard on ennekõike tuntud oma näitusetreeningute poolest. Händleritele on Gerard pööranud rohkem tähelepanu ka seetõttu, et tema sõnul on modernsed koolitusmeetodid näitusemaailma väga aeglased jõudma. Väga palju kasutatakse jõudu ja survestamist, sunnitakse koera nürilt ja vastumeelselt sooritama seismise-liikumise koreograafiat, kuni ta enam ringis viibimist ei naudi. Tüüpiliseks näiteks toob Gerard koerad, kes on väljaspool näituseringi täis elurõõmu ja sära, ent ringi astudes muutuvad apaatseks ja liiguvad loiult. Ometigi on näitused koht, kus palju edust määrab koera karisma, esinemissoov ja entusiasm.
Gerardi praktilistes händlerikoolitustes osalejad on näinud, kuidas mehe käe otsas taltuvad minutitega hüperaktiivsed või agressiivsed koerad ja aralt värisevad koerad tõmbavad väikese lauasessiooni järel selja sirgu. Mismoodi ta seda teeb? Vähem sõnu ja rohkem selgeid signaale, ütleb mees, kes krimpsutab nina sõna „koeralausuja“ peale. Inimeste komme oma lemmikuga pidevalt ja emotsionaalselt rääkida ning segaseid signaale anda lülitab koerad välja ja õpetab sõnu ignoreerima.
Gerardi meetodid ei ole mõeldud vaid treeneritele ja koeraspordi harrastajatele. Ennekõike vajavad tema nõuandeid täiesti tavalised koeraomanikud, kes tahavad vaid, et koer käituks ühiskonnas aktsepteeritavalt.
Et aidata koeraomanikel oma lemmikuid ja nende käitumist paremini mõista, kasutab Gerard O’Shea oma Life-Food-Fun meetodit, mille abil on võimalik treenida nii kutsikaid kui täiskasvanud koeri ning mis aitab ka juba käitumisprobleemidega neljajalgsete puhul. Kuna meetod on põimitud igapäevaeluliste tegevuste külge, siis kulub selle abil koera koolitamise peale sama palju aega, kui tema koolitamata jätmise peale, lubab O’Shea.
Gerard O’Shea loengud ning praktiline koolitus toimuvad Tallinnas taas oktoobris 2017
26.oktoober kell 18 loeng How to Raise a Show Dog (Kuidas kasvatada näitusekoera)
27.oktoober kell 18 loeng Dog Management (koera juhtimine)
28.-29.oktoober praktiline händlerikoolitus (võimalik osaleda nii koos kui ilma koerata)
