Koerte eelkäijad liikusid vabas looduses karjadena, läbides pikki vahemaid. Ööseks tuli aga leida võimalikult turvaline magamisase. Selleks, et leitud küljealust võimalikult pehmeks teha, kõndisid loomad mõned korrad ringi ümber iseenda enne, kui väljavalitud magamiskohale pikali heitsid. Samuti võimaldas selline tegevus ära ajada putukaid või ehmatada madusid, kes võiksid magamaheitvat looma ohustada.

Ehkki bioloogid ja koeraeksperdid väidavad, et seda tänapäeva koertelegi täheldatavat kommet võib pidada pigem kummaliseks, kuid metsikult elavatele koertekarjadele ja huntidele on oma magamiskoha eelnev ''läbikõndimine'' veel tänapäevalgi praktiline ja võiks öelda, et isegi elupäästev tegevus.

Koerte sellist käitumist põhjendatakse ka nende sotsiaalsusega. Nimelt on huntidel ja metsikutel koertel range sotsiaalne hierarhia. Kui nad sätivad ennast öömajale, heidavad nad külg-külje kõrvale magama, et üksteist soojendada. Selleks, et ära märkida oma magamiskoht teiste karjaliikmete seas, teevad koerad ringi ümber iseenda. Lihtsamalt öeldes on see koerte komme oma ''voodit'' ette valmistada.