Mõnus talvepäev koertega
Eesti Šveitsi Alpi Karjakoerte Tõuühing (ESAKT) on iga-aastaseid talve- ja suvepäevi korraldanud 2005-st aastast alates. Üritustele on olnud oodatud kõik Eesti Šveitsi Alpi karjakoerte omanikud, samuti need, kellel selle koeratõu vastu alles huvi tekkimas. Selleks pakub Lemmikloom.ee võimaluse piiluda talvepäeva, mis toimus 2013 aasta märtisis Kõrvemaal, Mustjõe kõrtsitalus.
Juhtnööride järgi tuli kohalejõudmiseks Aegviidu sildi juurest ära keerata ja sõita veel 6-7 kilomeetrit. Kuigi iga mõne kilomeetri tagant olid Mustjõe viidad, siis kohati tundus, et oleme eksinud inimestest mahajäetud ja ilma väljapääsuta kohta. Kohati lõputuna tunduv pikk, sirge, hirmsügavate kraavide vahel kulgev kitsas ja libe tee. Mina ei saanudki aru, mismoodi oleks seal võimalik näiteks vastutuleval autol mööduda? Vaatamata vahepealsetele kõhklustele oli tee õige ja viiski sihtpunkti.
22 koera, inimestest rääkimata
Statistika näitas, et kohale oli jõudnud 33 inimest koos oma 22 bernikaga. Kogunenud oli erinevas vanuses emaseid, aga ka mitmed väga viisakad ja ennast hästi ülal pidavad isased koeri. Kõige noorem oli kolmekuune kutsikas Roosi, kes kogu päeva vapralt kaasa tegi.
Osalevate koeraomanike vanus ulatus 20+-ist kuni 60 +-ni. Tähelepanuväärne oli seegi, et hämmastavalt palju oli saabunud meesterahvaid. Tekib ju näitustel, kus ringis ja ringi ümber näeme toimetamas peamiselt naisi, tunne, et koerad on naiste hobi.
Seekordsed talvepäevad tõestasid aga seda, et koerad on sõbrad, kellega tegelevad kõik pereliikmed. Värvikirevat seltskonda tuli uudistama ka kohalik perenaine lastega. Perepoeg Luukas, kes oma vanuseks teatas „hakkan juba vanaks jääma“, oli tegelikult vast kuskil 3-4 aastane. No parasjagu selline, et suurematel bernikatel hästi üle turja ei näinud. Aga see ei takistanud teda esmakordselt kohatud koertekarjaga koos lumme viskumast ja nende keskel ilma igasuguste probleemideta omi asju ajamast. Uskuge, tegemist ei olnud noorusest tuleneva ohutunde puudumisega, vaid selle väikese mehe teadliku käitumisega. Tema olekust õhkus sellist liidri enesekindlust, mida kõik koerad mõistsid ja arvestasid. Kogunemise ja sotsialiseerumise järel suunduti lõbusale jalutuskäigule. Mustjõe Kõrtsitalu peremees tutvustas lustakas võtmes nii Eesti rahva, kui kohaliku talu ajalugu. Matka käigus nägime suitsusaunas olevat nurgavoodit, püstkojas viljakuivatamist, „eluvee“ tegemise kohta, metsavenna punkrit, aga ka Vanema maja, Põrgukatelt, Nõia maja ning metsa sisse peidetud püstkojas asuvat elektri, sauna ja ööbimisvõimalustega nn. eurokoda.Päike säras ja sillerdas valgelt lumelt vastu, tuuletu, 5-6 külmakraadi... Ilm oli ideaalne. Meie bernikad nautisid paksu lund ja mõnusat talveilma. Talu peremehe järel suundusime kitsaid radu mööda (ja kohati ka raja kõrval) mütates ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Koerad ikka rõõmsalt ümberringi sebimas. Küll omavahel ja siis jälle kellegi juures korraks hellust lunimas. See polnud muidugi oluline, et helluse jagaja peaks „oma“ olema. Silitamiseks sobis iga parajasti ettejääv käsi. Selleks, et siis taas teiste koertega hullama minna. Kui inimesed teerjakese peal ees olid, siis võis vabalt ka kõrvalt, rohkem, kui poolemeetrisest lumest läbi tuisata. Vahet polnud, kas vaja oli kõrgest jõekaldast üles või alla kihutada, igal juhul oli lõbus.
Koerad kelgu ees
Väike Luukas, kes ka meiega retkele kaasa tuli, hindas seda koerakarja browni-liikumist ja otsustas, et tema saab hakkama, aga hoopis minusuguse, vanema naisterahva eest, tuleb hoolt kanda. Sestap kamandas poiss mu kitsal lumeteel enda selja taha, et „siis ta oma seljaga kaitseb mind“.
Päikesest, kargest õhust ja lõbusast matkast õhetavatena tegime lumise ühispildi ning läksime kõrtsituppa lõunale. Koerad olid juba veidi rahulikumaks muutunud, aga neil jätkus siiski veel jõudu ringi tiirelda ja omavahel ning meiega suhelda.
Pärast pererahva poolt pakutud maitsvat lõunasööki toimus veovarustuse ja kelgu-suusaveo algkoolitus. Kuna Eestis teatakse Šveitsi Alpi Karjakoera eelkõige perekoerana, siis kipub ununema, et algselt kasutati seda tõugu Berni kantoni talude valve-, karjasaate- ja veokoertena.
Koolituse läbiviimiseks kohale saabunud Ülle Aaslav-Kaasik tutvustas veovarustust ja selle kasutamise võimalusi. Koerad said trakse selga proovida ning Ülle jagas vajalikke näpunäiteid, millised käsklused tuleb koerale kõigepealt selgeks õpetada ja kuidas veoga alustada. Üks osalejatest oli kaasa võtnud Šveitsi Alpi Karjakoertele omase minikelgu ning tema koer nautis töötegemise võimalust tõeliselt. Demonstreeritud veorihmad ei ole vajalikud ainult suusa- ja kelguveol, vaid lumevabal ajal on samad rakmed kasutusel koerakrossil.
Õhtupoolikul arutati kohvilauas Eesti Šveitsi Alpi Karjakoerte Tõuühingu tegevusplaane. Kõigil oli võimalik küsida juhatuse käest küsimusi ja teha ettepanekuid tulevaste ürituste korraldamiseks. Vestlusringis sai teiste bernikaomanikega vahetada kasvatuskogemusi, arutada koerte toitumise, tervise, koolituse jms. seotud küsimusi.
Talvepäeva lõpetuseks lepiti kokku, et järgmised suvepäevad toimuvad septembrikuu alguses, kus kavatsetakse muu hulgas õpetada koertele vetelpäästet.
Tegevust jätkub kõigile
Kella-viie- tee ajaks olid meie neljajalgsed sõbrad juba üsna väsinud. Nii lumes liikumine, kuid peamiselt teiste koertega kohtumise emotsioon hakkas mõju avaldama. Kõrtsitoas kõndides pidid inimesed ikka vaatama, kuhu astuda, sest enamus koeri oli otsustanud „veidi pikali visata“. Vaid mõni vapram tegi vahepeal toale tiiru peale, et siis mõnusa ohkega uuesti pikali heita. Ühele koerale aga meeldis Mustjõel nii väga, et tema istus lõpuks keset parkimisplatsi maha ja keeldus sealt ühegi meelituse abil lahkumast. Meist ta igatahes sinna istuma jäi...
Tagasitee Mustjõelt oli kuidagi lühem, üldse mitte üksildane ja libe, tee polnudki nii kitsas ja teeäärsed kraavid ei olnud enam pooltki nii sügavad.
Ilmselt mõtlevad paljud bernikate omanikud tõuühingu koduleheküljelt järjekordset talve-, või suvepäeva kava lugedes, et miks peaks ühisüritusele minema? Miks sõita hulga kilomeetreid ja kulutada terve päev selleks, et koos mitmekümne inimese ja suure koerakarjaga aega veeta? Olin ju ise samamoodi neid teateid lugenud ja mõelnud, et miks? Tegemisi ja toimetamisi on ilma nende üritustetagi. Kõige parema vastuse küsimusele „Miks?“ leiab sealtsamast ESAKT-i koduleheküljelt : „Tule kogu perega, tule koos koeraga või ilma koerata, tule igal juhul, seltsis on lõbusam! Tegevust jätkub kõigile!“
Kohtumiseni järgmistel ESAKT´i ühisüritustel!
