Pihtimus: panin oma lemmiklooma magama, sest ei saanud temaga enam hakkama

 (68)
Pihtimus: panin oma lemmiklooma magama, sest ei saanud temaga enam hakkama
Pilt on illustreerivFoto: Torange.us

Lemmikloom.ee toimetusele kirjutas Merle, kes soovis jagada oma lugu, mis on tal pikemat aega hinge peal olnud. Nimelt tuli ta oma lemmikloom olude sunnil magama panna, kuid naine kahtleb, kas see oli ikka ainuõige otsus.

Olen alati arvanud, et ühes korralikus maakodus peab alati koer olema. Maal suurt kinnistut omav peremees ei jõua üksinda oma territooriumil silma peal hoida. Koera haukumine teavitab kas saabuvast külalisest, võõra (mets)looma tulekust krundile või hoopis varaste tegutsemisest. Olen veendunud, et hea koer on parem, kui kallis turvasüsteem, sest lisaks sellele, et kodu ja peremeest hoiab, on ta ka suurepärane seltsiline.

Meie peres oli juba olemas koduvalvur, kui ühtäkki meile kutsikat pakuti. Tuttavad soovisid nende peres üleliigseks jäänud looma magama panna, minul aga hakkas koerapojast kahju ja nii saigi meie pere ühe neljajalgse sõbra lisaks.

Koer, kes oli meie juures juba neli aastat elanud, ei hakanudki uue pereliikmega läbi saama. Kui kutsikas täiskasvanuks sai, hakkas koerte omavaheline terror ja rüselused olema igapäevaseks nähtus. Kui tahtsime vahele minna, et riiule lõpp teha, riskisime sellega, et saame ise kihvad käsivarde või säärde.

Lootsime, et ehk olukord muutub, aga ei — ilmes, et vanem koer hakkas üha kõhnemaks jääma. Selgus, et põhjus oli noorema koera apluses — ta käis salaja vanema koera toitu söömas.

Seotud lood:

Seejärel tekkisid meil probleemid naabritega, sest nende kanad olid hakanud salapärasel viisil kaduma. Alguses arvasime, et tõenäoliselt on süüdi rebased, aga kui märkasime oma hoovis linnusulgi, saime aru, et asjasse on segatud meie koerad. Kuna uitamine ja jalutamine oli omane just vanemale koerale, siis ei jäänud meil muud üle, kui loom ketti panna. Jah, see lahendus tundus meilegi julm, kuid naabritega hea läbisaamine oli tähtsam.

Mõneks ajaks oli rahu majja toodud, kuid see ei kestnud kaua. Nooremal koeral oli tavaks vanemat narrimas käia, kuid inimeste suhtes oli ta sõbralik ja mänguline nagu temaga polekski kunagi üldse probleeme olnud. Ta oli üsna suurt kasvu ja tugev semu. Just nagu meelega endale rumalaid tegevusi otsides hakkas noorem koer millegipärast autosid vihkama. Algul näksis ta niisama autorehve, aga mingil hetkel hakkas ta kogu oma frustratsiooni autode peal välja elama. Tulemuseks olid lõhki näritud rehvid nii meie kui ka meile külla tulnud inimeste autodel. Hea küll, autorehvid on vahetatavad, ehkki metsade vahel asuvas külas on autole uue rehvi otsimine tõsiselt tüütu tegevus. Kuid meie mõõt sai täis siis, kui meie rehvisööjast koer kippus ka lastele kallale minema.

Tol korral ei osanud me olukorrale ühtki mõistlikku lahendust leida, kõik variandid tundusid olevat mittesobivad. Viimases hädas, kui koer oli taaskord meile külla tulnud sugulaste väikestele lastele kallale läinud, otsusime ta magama panna.

Ma tõesti ei oska tagantjärele öelda, kas see oli õige või vale tegu, aga peale noorema koera lahkumist meie elu muutus. Saime vanema koera ketist lahti lasta ja endistest muredest ei olnud enam jälgegi.

Vanem koer ei kippunud üksinda jäädes enam uitama, vaid püsis oma territooriumil. Ta kosus, oli külaliste ja pererahva vastu sõbralik, naabri kanadest ei teinud enam väljagi ning õppis isegi käsu peale istuma, käppa andma ja asju tooma.

Koerapidajana olen endamisi küsinud, et kas tõesti mõjus uue koera võtmine vanema koera psüühikale ja käitumisele sedavõrd, et rahulik kuts otsustas naabri kanadele hakata jahti pidama? Ehkki esimesi märke, et koerad lõpuni sõpradeks ei saa, oli märgata juba kutsika kasvades, tahtsime ometi anda koertele parimat, mistõttu mind painab aeg-ajalt kahetsus, et me ei suutnud mõlema looma hingeelu lõpuni mõista.