Konnar Lorenz selgitab oma 1949. aastal ilmunud raamatus "Inimene kohtub koeraga", et koera naer on tuvastatav sotsiaalse tegevuse, koera huulte asendi ja lõõtsutamise kaudu. Kui koera huulte nurgad ripuvad lõdvalt ja koera kiirelt lõõtsutab, sarnaneb see inimese naeruga. Lorenzi sõnul on see füüsiline väljendus „kutse mängule“.

Aastakümneid hiljem jätkas teadlane Patricia Simonet Lorenzi tööd palju detailsema ja eksperimentaalsema lähenemisega. Simonet uuris helisid, mida mängivad koerad tekitavad, märgates „pressitud suu kaudu väljahingamist“. Katsetuste ja vaatluste ajal tekitati seda heli isegi siis, kui koer ei mänginud piisavalt hoogsalt, et lõõtsutamist õigustada. Simonet jõudis järeldusele, et koera „naerul“ on erinev heliline sisu kui lihtalt lõõtsutamisel. Naeru helil olid graafikus jõnksud, samas kui lõõtsutamine oli ühtlasem.

Koera naeru mõju

Simonet avastas positiivse mõju, mida koera naer teistele koertele avaldab. 2005. aastal viis ta läbi eksperimendi, mängides loomade varjupaigas stressi ja depressiooniga võitlevatele koertele ette kõrgema lõõtsutava heliga ehk „koera naeru“ salvestust. Salvestust kuulnud koerad katkestasid käsilolnud tegevuse ja pöörasid oma pea heli suunas. Eriti noored koerad hakkasid seda naeru ise imiteerima. Simonet järeldas, et ainuüksi kaaslaste naeru kuulmine võib vähendada koerte stressi varjupaigas. Simonet viis oma avastused veel sammukese edasi ja imiteeris koera naeru helisid kuulekuskoolituse tundides, et rahustada maha muretsevaid, ärevaid ja häbelikke koeri.

Allikas: cuteness.com