PÕNEV: Tuleb välja, et koerad oskavad ilmselt oma ninaga kellaaega määrata
Sellest, kuidas koer sind ekstaatiliselt ukse juures tervitab, kui oled naasnud oma vaevalt kahe minuti pikkuselt prügi väljaviimise või postkasti kontrollimise teekonnalt, võiks eeldada, et koertel on väga halb ajataju. Sa olid ära kõigest paar minutit, aga koer reageerib nagu saaksite kokku pärast kuudepikkust teineteisest eemalolekut. Kes oskaks koera mõttemaailma selgitada?
Alexandra Horowitz oskab, või vähemalt jagab ta meiega mõningaid põnevaid teadmisi koerte erinevatest meeltest, keskendudes ühele, mille abil nad peamiselt maailmaga suhtlevad - nimelt nende erakordsele haistmismeelele. Horowitz on Barnardi Kolledži Koerte Tunnetuslabori asutaja ja on kirjutanud oma uurimustöö põhjal ka uue, sel nädalal ilmuva raamatu „Olles koer“. Selles raamatus esitab ta oma teooria koerte ja kronoloogia kohta. „Kuna iga päev kannab uut lõhna, tähistavad ka kõik selle tunnid muutusi lõhnades, mida su koer märkab,“ kirjutab ta. „Koerad haistavad aega.“
See pole küll päris õiglane võrdlus, kuid võib-olla on lihtsam mõista, kuidas koerad kasutavad oma nina maailmast arusaamiseks, kui võrdleme seda viisiga, kuidas meie kasutame oma silmi. Koer, keda on õpetatud nuhkides lõhkeaineid avastama. See oleks natuke samamoodi nagu käiksid jalutamas, võimsad binoklid näkku teibitud. Aga isegi tavalistel kodukoertel, keda pole spetsiaalselt koolitatud, on uskumatu haistmisvõime, eriti kui võrrelda seda meie enda omaga. „Meievahelised erinevused on väga sügavad,“ ütles Horowitz.
Koertel on tema sõnul näiteks „stereohaistmine“, mis tähendab, et nende ninasõõrmed töötavad teineteisest sõltumatult. Taas mõistame selle toimemehhanismi paremini, kui võrdleme seda meie nägemismeelega. „Just nagu meie kahest silmast tulevad pildid ehitatakse ajus ümber kolmemõõtmeliseks kujutiseks meie maailmast, aitavad erineva tugevusega lõhnad mõlemast ninasõõrmest leida koeral lõhna allikas ruumis, olgu see temast kas vasakul või paremal, ees või taga,“ kirjutab Horowitz oma raamatus.
Nii et aja möödumisel on oma lõhn. Lihtsalt meie ninad pole piisavalt keerukad, et seda tuvastada. Koera maailmas on minevik ja olevik ning teatud moel isegi tulevik kõik kihiti üksteise peal, üksnes oodates, millal need välja nuusitakse. „Lõhn on koerte jaoks justkui aja kummipael,“ ütleb Horowitz oma raamatus, „tõmmates killukesi minevikust ja tulevikust praegusesse hetke.“
Allikas: nymag.com