Sageli on nende hoiakute tõttu kannatajaks koerad ise, kuna loovad soodsa eelduse mõne ebameeldiva käitumisprobleemi tekkeks. Koerte koolitaja Kati Ernits lükkab ümber mõned enamlevinud koertega seotud müüdid.

Noor koer ei tohi üldse liikuda veel väljaarenemata liigeste tõttu.

Koer (vanusest hoolimata), kes ei saa piisavalt liikuda, muutub suure tõenäosusega ärevaks, kuna tema kehas on pidevalt üleliigset energiat. Selle väljaelamiseks hakkavad koerad tihti käituma viisil, mis inimestele tavaliselt ei meeldi. Näiteks aias kaevama, haukuma, ulguma, närima jms. Liikumine on koera üks baasvajadustest. Ka kutsikas vajab liikumist. Noorte koerte puhul tuleb lihtsalt liikumise turvalisusele ja sobilikule distantsile keskmisest rohkem tähelepanu pöörata, et looma mitte ära kurnata ega tekitada vigastuste ohtu. Kõige olulisemad faktorid, mida jälgida, on järgmised.

•Maastiku tüüp. Pinnas peab olema selline, mis ei koorma liigeseid. Sobivad on looduslikud metsarajad, liivarannad, põllud. Kõvakattega (näiteks kergliiklusteed) teed ei ole parim valik. Samuti ei pruugi noorele koerale parim valik olla väga raske metsamaastik, kus koer peab pidevalt kraave ületama, võsa läbima, üle mahalangenud puude hüppama vms.

•Liikumise viis. Parim liikumistempo on kas traavijooks või kõndimine. Galopeerimine ja hüppamine koormab looma liigeseid ning stimuleerib adrenaliini tootmist kehas. Adrenaliin tõstab koera psüühilist ärevust ja tekitab lihastesse pingeid. Pinges lihased ei kaitse liigeseid piisavalt ning vigastused tekivad kergemini.

Traavijooks maastikul treenib lihaseid ja tugevad lihased toetavad liigeseid. Nõrkade lihastega on vigastuste oht oluliselt suurem. Sobival maastikul mõõdukas tempos liikumine aitab pigem noore koera keha arengule kaasa. Samuti aitab see vältida mitmete käitumisprobleemide tekkimist.

Enne kõikide vaktsiinide saamist ei tohi kutsikaga kusagil käia.

Tavaliselt lähevad kutsikad uude koju kaheksanädalaselt ehk kahekuuselt. Kutsika üks parimaid sotsialiseerumise (uute kogemuste omandamine ja kohanemine) perioode on vahemikus 8–12 nädalat. Selles vanuses piisab tihti ainult ühest positiivsest kogemusest õppimaks, et maailm on turvaline koht. Paraku ei ole selles ajavahemikus kutsikad veel kõiki vaktsiine saanud ja seetõttu soovitatakse tihti kutsikaga ainult kodus olla. See tähendab, et noor koer jäetakse ilma kogemustest, mida ta hädasti sel ajal vajab, et kasvada vaimselt tasakaalukaks ja ümbritsevaga hästi toimetulevaks loomaks. Olen oma praktikas näinud koeri, keda on hoitud kuu aega ainult korteris. Omanikud ei julgenud koeraga isegi õue pissile minna, kuna kõik vaktsiinid ei olnud veel tehtud. Tulemuseks oli koer, kes kartis täiesti tavalisi igapäevaseid asju, nagu busse, autosid, prügikonteinereid, võõraid inimesi. Koer, kes kardab asju, millega igapäevaselt kokku puutub, elab pidevas hirmus.

Kuidas kutsikat sotsialiseerida ajal, kui kõik vaktsiinid ei ole veel tehtud?

•Keskkond. Valige hoolikalt kohti, kuhu koeraga lähete. Vältida tasuks selliseid, kus on palju prügi, teiste loomade väljaheiteid. Ärge lubage kutsikal maast prahti võtta.

•Teiste koertega kohtumine. Teiste koertega suhtlemine on kutsikale oluline, kuna teised koerad aitavad tal koeraks olemist õppida. Inimene ei suuda seda asendada. Turvalisem on lasta kutsikal suhelda ainult koertega, kes on sõbralikud, terved ja kellel on kõik vaktsiinid tehtud. Soovitatav on vältida kokkupuuteid võõraste koertega, kelle kohta te midagi ei tea.

Nii nagu inimestelegi, on koertele lapsepõlvekogemused väga olulised, kuna see mõjutab suurel määral sotsiaalset toimetulekut hilisemas elus. Koera käitumist on võimalik muuta ka hiljem, kuid see võib tähendada oluliselt suuremat pingutust ja võtta palju kauem aega.

LOE VEEL: Kuidas koeraga jalutades ohtlikke olukordi ennetada?

Kutsikas peab sotsialiseerumise eesmärgil saama iga vastutuleva koeraga suhelda.

Kõigepealt tuleks lahti rääkida, mida tähendab sõna „sotsialiseerumine”. Lihtsustatult tähendab see kohanemist ja õppimist, mingist olukorrast aru saamist, sotsiaalsuse saavutamist. Õppimise ja kohanemise tulemusena on elusolend kindel, kuidas asjad käivad. Ja edaspidi tunneb ta end selles olukorras rahulikult. Selleks, et midagi ära õppida, on vaja aega. Lühikeste otsekontaktide võimaldamisega ei jõua koer teise kohta väga palju õppida. Seetõttu ei ole tal suure tõenäosusega võimalik sellisel viisil teiste koertega piisavalt sotsialiseeruda. Sotsialiseerumine tähendab ka piiride ja reeglite selgeks õppimist. Igal koeral on teiste koertega suhetes omad piirid. Mõned koerad on teistega sotsiaalsemad ja soovivad rohkem suhelda, teised aga vajavad suuremat privaatruumi ja nende huvi liigikaaslaste suhtes on väiksem. On ka koeri, kellel on väga madal huvi liigikaaslastega suhtlemiseks. Seetõttu peaks koeraomanik arvestama kutsika sotisaliseerimisel ka teiste koerte vajadustega ja mitte lähtuma ainult oma kutsika vajadustest. Lubades oma koera iga vastutuleva koera juurde, võime tekitada teisele koerale ebamugavusi. Kui koeraomanik ei piira noort koera ja teisel poolel puudub võimalus ära minna, tekib risk, et koer, kelle privaatruumiga ei ole arvestatud, kasutab jõulisemat viisi selgitamaks teisele, et too ületas tema piire. Ilmselt sellist kogemust kutsikaomanik oma loomale ei soovi.

Praeguseks on tehtud mitmeid uuringuid koerte omavaheliste suhete kohta ja üldiselt on leitud, et koer ei taha olla lähedastes suhetes kõikide teiste koertega. Leitud on, et neil kujunevad välja omad eelistused ning samuti ka need, kes neile üldse ei meeldi. Koeraomanik saab siin ise hästi palju ära teha, et oma loomale häid kombeid õpetada. Kutsikale on kasulik kohe alguses õpetada, et iga vastutulev koer ei ole suhtlemiseks. Hea oleks hoopis leida mõned sõbrad, kellega aeg-ajalt kokku saada ja lasta neil vabalt turvalisel territooriumil omavahel suhelda.

Kui on suur aed, ei pea jalutamas käima.

Paljudel koertel on küllaltki suur liikumisvajadus. Enamasti tuleneb see koerte varasematest ülesannetest inimese heaks. Näiteks mitmed jahikoerad on aretatud metsloomi jälitades läbima pikki vahemaid. Sageli on koera liikumisstiil n-ö lõhnast lõhnani. Just lõhnamaailm on see põnev maailm, mis koera köidab. Suur aed ei asenda koera loomulikku liikumisvajadust, kuna seal ei ole pidevalt uusi lõhnu, mida avastada. Koerad ei liigu tavaliselt aias ka kunagi nii palju, kui näiteks metsas jalutamas käies. Selline elu on koerale üksluine ja igav. Siia sobib ehk võrdlusena tuua näide, kui inimene viibiks kogu elu ainult ühes aias või hoones. Kas tahaks siiski vahel väljas käia? Kinno, sõprade juurde, puhkusereisile vms? Inimesel on sageli väga palju soove, mida tahab teha, ja kohti, kuhu soovib minna. Koertega on asi palju lihtsam. Nemad ei tahagi väga palju muud kui seda, et omanik neid vahel jalutama viiks.

Kutsikale tuleb väga palju süüa anda, siis täiskasvanuna sööb ta vähem.

Iseenesest vajab kasvav organism tõepoolest veidi rohkem toitu, kuna kasvamiseks kulutab organism lisaenergiat. Ületoitmine on siiski risk kutsika tervisele. Liigne kehakaal koormab liigeseid ja piirab looma liikumist. Kui palju täpselt tuleb kutsikale süüa anda, oleneb konkreetsest loomast. Oluline on jälgida, et kehakaal oleks normis ja toit täisväärtuslik. Nooremas eas ületoitmine ei taga kindlasti seda, et koer täiskasvanuna vähem sööb. Ka täiskasvanud koera söömisharjumused olenevad peamiselt järgmisest.

•Kas koeral on kõht tühi või täis. Tühja kõhuga koer näitab alati toidu suhtes kõrget huvi. See, millisel hetkel ja kui tihti kõht tühjaks läheb, oleneb konkreetsest koerast ja sellest, kui palju on eelnevalt energiat kulutatud.

•Kui palju väärtustab koer toitu. See võib koertel olla erinev, hoolimata sellest, kui palju nad kutsikana süüa on saanud. On koeri, kellel säilib ülikõrge toiduhuvi kuni koera eluea lõpuni, hoolimata sellest, kas neil on kõht täis või mitte. Ja on koeri, kes on kogu oma elu küllaltki väikese söögiisuga.

•Koera elustiil. Koer, kes elab väga aktiivset eluviisi (näiteks osa sportkoeri, teenistuskoeri), vajab rohkem toitu.

Alfaliider, kes kontrollib kõike ja kõiki.

Kontrollitung tekib ainult nendele asjadele, mida tahetakse omastada. Tõenäoliselt ei ole maailmas ühtegi elusolendit, kes sooviks absoluutselt kõiki asju täpselt ühepalju ning seda igal ajahetkel ja pidevalt. Võitlus ressursside pärast tekib ainult siis, kui sellel on kõrge väärtus. Mida väärtuslikum on hüve, seda rohkem ollakse valmis pingutama ehk võitlema selle omastamise nimel. See, kui palju on konkreetne elusolend valmis temale väärtuslike hüvede nimel võitlema, oleneb tema eelnevatest kogemustest ja iseloomu omadustest. Siin hakkavad mängima sellised omadused nagu järjepidevus, julgus, valutundlikkus, keskendumisvõime, pingetaluvus. Ka väga tugeva ja järjepideva isloomuga koer ei võitle pidevalt kõikide asjade nimel. Ta võitleb ainult nende hüvede nimel, mida ta kindlal ajahetkel väärtustab. Näiteks kui koeral on kõht täis, siis ta ei pinguta toidu nimel nii palju kui tühja kõhuga.

Koera töö on haukuda.

Vanasti peeti koeri sageli valvuritena. Nende ülesanne oli ohust märku anda. Seetõttu võiksime hoopis öelda, et koerte töö oli valvata ja seeläbi inimese turvalisus tagada. Haukumine on lihtsalt üks viis, kuidas koer ohust märku annab. Põhjuseta haukumist ei saa pidada valvamiseks inimese elukvaliteedi ja turvatunde tõstmise kontekstis. Pidev põhjuseta haukumine võib hoopis teistele inimestele ja ka koerale endale väga ebameeldivaks osutuda.

Varasemal ajal, kui elati rohkem hajaasustuses, oli vastuvõetav, et koer haukus iga mööduja peale. Neid möödujaid oli tavaliselt üsna harva ja seetõttu ei haukunud koerad reeglina pidevalt. Tänapäeval, kui koerad elavad tiheda liiklusega asulates, kus käiakse pidevalt aiast mööda ja kui koer peaks seetõttu ka pidevalt haukuma, võib see ülejäänud inimestele küllaltki häiriv olla. Koer ei tee vahet, kas tema territooriumist mööduv jalakäija või rattur on päriselt oht või mitte. Kui ta valvab, siis ta haugub enamasti kõikide läheduses viibivate inimeste ja loomade peale. Haukumise eesmärk on oht eemale peletada.

Pidev haukumine võib koera psüühikale halvasti mõjuda, sest haukuv koer on alati ärevusseisundis. Kui koer on lõdvestunud ja rahuseisundis, ei haugu ta kunagi. Pikaajaline ärevusseisundis viibimine on elusorganismile ääretult kurnav. Sagedase ärevusega kaasneb stressihormoonide (nagu adrenaliin ja kortisool) taseme tõus ning see tähendab, et koer on pidevas stressiseisundis.

Vana koer enam uusi trikke ei õpi.

Nii nagu inimesedki, õpivad koerad kogu oma elu. Uue info hankimine ja õppimine on loomulik evolutsiooniline protsess kõikidel elusolenditel. Ka juba kinnistunud käitumismustreid saab vanemal koeral muuta. Võrreldes inimesega, on koerad alati valmis muutuma. Piisab ainult neile võimalus anda. See, kui kaua kulub aega, et muutusi saavutada, oleneb vahel isegi rohkem koera iseloomuomadustest kui koera vanusest. Näiteks võib juhtuda, et vanem koer, kes on iseloomult väga hästi inimese juhitav, õpib uue soovitud käitumise ära kiiremini kui noor koer, kes on väga iseseisev ja järjepidev ning ei taha, et inimene teda juhiks. Kindlasti ei tasuks vanemate koerte omanikel loobuda oma koera käitumisega tegelemast ainult koera vanuse pärast.

Tänapäeval oleme ümbritsetud tohutu infohulgaga. Vahel on raske aru saada, milline info meid edasi aitab ja milline tekitab kasu asemel hoopis kahju. Ehk aitab see, kui läheneme loomulikkuse võtmes. Näiteks, kas koerale on loomulik elada kogu elu ühel territooriumil või päev otsa järjest haukuda? Samuti on vajalik arvestada sellega, et meie elustiil ja keskkond on viimase saja aastaga väga palju muutunud. Koerad ei ela enam samades tingimustes nagu sada aastat tagasi, kuid nende vajadused on suures plaanis siiski samad. Usun, et inimene teab sageli ise õigeid vastuseid. Need on vaja ainult üles leida. Ükskõik mis info või soovituse puhul võiks koeraomanik enne mõelda, kas see on ikka see, mida tema koeral vaja on. Kui infot tuleb liiga palju ja ei tea, mida teha, on kasulik enne otsustamist alati läbi mõelda. Mida olulist annab see mu koerale? Mis on selle asja/tegevuse eesmärk? Kuidas ma tean, et mu koer on oma eluga rahul?