Saame tuttavaks: kelpie, Eestis pea tundmatu koeratõug

Kelpie’d õpivad kiiresti ja hoiavad imehästi tasakaalu: lambaid karjatades sõidavad nad nende turjal ja suudavad ka võimlemispallil seisma õppida.

Austraalias väga hea lambakoerana tuntuks saanud kelpie on üks nõudlikumaid koeratõuge, kes oma aktiivse ja elurõõmsa oleku ning kiire õppimisvõimega on koeraentusiastidelt üha enam huvi pälvinud. Esimesed kelpie’d on jõudnud ka Eestisse.

Teadaolevalt elab Eestis vaid neli kelpie’t, neist üks loomaarst Inessa Zaitseva peres. Inessa, kes sai kelpie kutsika omanikuks alles tänavu jaanuaris, teab, et tegemist on esimese Põhja-Eestis elava kelpie’ga, kes eristub teistest ka oma värvuse poolest. Kui ülejäänud kolm kutsikat elavad Tartus ja on pruuni värvi, siis Inessal on süsimust kolmekuune kelpie, kes on selline energiapomm, et ei püsi pudeliski paigal.

Koer nimega Nali (pererahvas hääldab seda Naali) osteti tänavu jaanuaris ühe Taanis elava kelpie-kasvataja käest. Inessa tunnistab, et Nali suudab teda ikka ja jälle üllatada, sest pole palju koeri, keda ei väsita isegi kaheksatunnine metsajooks ja kelle õppimisnälga tuleb pidevalt toita nutikust nõudvate harjutustega.

Kelpie’d on Austraalias ja Uus-Meremaal aretatud tublideks lehma- ja lambakarjusteks, kelle töö on rasketes tingimustes inimese abita karja juhtida. See on intensiivne ülesanne, mis nõuab suutlikkust läbida pikki vahemaid pause tegemata.

Kuna tõu kujunemislugu ei ole hoolikalt dokumenteeritud, on tagantjärele raske anda ühest vastust, mis tõuge ristati, kuid usutavasti oli tegu 19. sajandi alguses Austraaliasse toodud Šoti lambakoera ehk kolli järeltulijatega. Arvatakse, et kelpie’s on ka metsiku koerlase dingo verd. Tööd tegevat kelpie’t iseloomustab see, et erinevalt teistest karjakoertest ei jookse ta lambaid karjatades kunagi kariloomade jalge vahelt läbi, vaid hüppab lambale selga ja seal tasakaalu hoides juhib karja vajalikus suunas.

Hea balansseerimisvõime ja nutikus on kelpie’dele juba emapiimaga kaasa antud ja nad õpivad kergesti trikke, mis paljudele teistele koertele üle jõu käivad. Näiteks suudavad nad pärast mõningast järeleaitamist võimlemispallil tasakaalu hoida.

Õpib palju ja kiiresti

„Käime Naliga koertekoolis ja sealne treener ütleb, et võrreldes teiste kutsikatega õpib Nali suhteliselt kiiresti. Vahel saame koolist kaasa ka ülesandeid kodus harjutamiseks, aga õpetamisel eriti pingutama ei pea – Nalil on sageli kõik juba omandatud! Treeneri sõnul nii noored kutsikad tavaliselt nii hoogsas tempos ei õpi,” räägib Inessa.

Kelpie nõuab aega, kannatlikkust ja temaga tuleb tegeleda, sest muidu ei saa koera terav mõistus piisavalt tööd, tal hakkab igav ja ta võib hakata kodus asju lõhkuma. Inessa rõhutab, et inimesel, kes kelpie võtab, peab olema aega temaga tegeleda. „Panustan sellele, et käin kutsikaga trennides. Sõidan 60 kilomeetrit trenni ja tagasi ning seda ainult koera pärast, sest kui kelpie’ga ei tegele, on teda kodus väga raske taluda.” Kuna energilist koera üksinda koju jätta ei saa, võtab perenaine Nali tööle kaasa, kus kutsikas peab päeva veetma spetsiaalses puuris. Seda rohkem koguneb temasse välja elamata energiat, mis tuleb pärast pikka tööpäeva välja joosta.

Inessa tunnistab, et ainuüksi koertekoolist nõudlikule kelpie’le ei piisa ja niivõrd aktiivse koeraga on tegelikult üsna raske sammu pidada. „Teeme trenni kasvõi viis minutit päevas, aga see peab olema tehtud. Peale selle tuleb muidugi lasta koeral palju joosta, sest ainult jalutamisest jääb tema väsitamiseks väheks. Kasvataja, kelle käest Nali ostsin, rääkis, et teeb oma koertega metsas kaheksatunnist teeotsingut. Seejärel viib ta koera koju, annab süüa ning selle asemel et pärast sööki haigutada ja magama heita, toob koer hoopis palli ja vaatab otsa, nagu tahaks küsida: noh, mängime ka nüüd või?”

Lähim riik, kus kelpie’sid kasvatatakse, on Soome, kuid kutsikaid saab osta ka Taanist. Sotsiaalsetes ja aktiivsetes kelpie’des on hulgaliselt positiivset energiat, mis vajab väljaelamist, ja küllap see ongi võlu, mis neist nii meeldejäävad koerad teeb. „Vahel on Nali minu jaoks isegi liiga sotsiaalne,” naerab Inessa. „Ta ei püsi üldse süles ja teda on peaaegu võimatu pildistada, sest ta tahab ainult joosta. Samal ajal tasub kelpie’dest eeskuju võtta, sest neid vaadates võib öelda, et nad tõesti oskavad elu nautida.”