Shikoku – igivana Jaapani “samurai”

 (2)
Shikoku – igivana Jaapani “samurai”
Foto: Wikipedia

Shikoku (tuntakse ka nime all Kochi-ken ja Mikawa inu, “ken” ja “inu” tähendavad jaapani keeles "koera”) on algupärane ja vana koeratõug Jaapanist, Shikoku saarelt Kochi prefektuurist. 1937. aastal tunnistati koer Jaapanis elavaks “looduse mälestusmärgiks” nii nagu seda on ka akita ja kishu.

Enamus Shikokusid on pärit Jaapani mägiküladest, mistõttu on ta vägagi puhas tõug, kuna pole ristatud teiste koeratõugudega. Samas, seetõttu on ta siiski suhteliselt väikese arvukusega ja pole Jaapanis eriti populaarne. Need, kes shikokude aretamisega Jaapanis tegelevad on vägagi uhked selle üle, et koeratõu esindajaid on vähe ja et ta on väga puhas ning rikkumata.
Eestis elab vähemalt üks shikoku, kümnekuune noormees nimega Kekko. Temaga ning perenaise Stina Vooluga kohtumegi. 

Stina Vool ja koerad

Shikoku perenanine Stina Vool on koertega tegelenud juba siis kui oli 10-aastane,  mistõttu võib tõdeda, et koertepisik on Stinal küljes juba üle kahekümne aasta.

Esimene Stina päris oma koer oli dobermann. “Polnud tal pabereid ega midagi,” meenutab Stina, “käisin temaga sõnakuulelikkuse treeningutel ja ta oli koos minuga 13 aastat.” Järgmine koer oli bullterjer, ja pärast seda teda tulid huskyd. “Huskyd sain võtta siis, kui maja saime,” kinnitab perenaine. “Täna ongi mul kodus kolm huskyt ja shikoku.”

Kas huskyde valik oli Stinal teadlik? “Suhteliselt teadlik,” tõdeb Stina. “Olin neid koeri juva varem “vaadanud”, kuid korterisse neid võtta ei tahtnud. Valikus oli ka malamuut, kuid husky saavutas võidu. Kaks esimest huskyt on pärit Itaaliast, kolmas koer on Rootsist toodud.”

Aga shikoku? Kust, kuidas ja miks? “Aastaid tagasi juhtisin vaatama ühte koeratõugude raamatut ja siis mul pilk talle peale jäi. Pärast seda hakkasin uurima, mis tõug see on ja selgus, et tegemist on vägagi haruldase tõuga, mida Eestis polnud üldse ja ka Baltikumis mitte. Lisaks meeldis mulle tema suhteliselt metsik välimus ning ka tema iseloom ehk isepäisus oli mulle meeltmööda.”
Kui shikoku-otsingud tõsisemaks läksid, siis leidis Stina Hollandist ühe kasvataja, kes talle seda tõugu koera pakkus. Selleks ajaks oli ostingutele kulunud juba pool aastat, kuid pärast kasvataja leidmist ootas Stina veel kaks aastat järjekorras, et selline vahva sell endale saada.

Välimus

Oma välimuselt hakkab Kekko mulle koheselt meeldima. Temas on midagi igivana ja algupärast, mis tänapäevastel koertel ju üsnagi haruldane on. Välimuses on midagi rebasest, midagi koiotist (seda kinnitab ka Stina), silmad on lahedalt pilukil nagu ühel tõelisel jaapanlasel, liikumises on midagi kassilikku, sest niivõrd painduv on ta.

Paljudest koeratõugude raamatutest ja artiklitest võib lugeda, et shikoku meenutab samuraid, minagi nõustun sellega. Ta on tugevam ja sitkem, kui mõned teised Jaapani koeratõud.
Oma kasvu poolest võib teda keskmist kasvu koeratõuks pidada. Turjakõrgus on isastel 52 cm (+/- 3 cm), emastel 48 cm (+/- 3 cm). Kehakaal on 18-20 kilo. Siinkohal pean tõdema, et see 18-20 kilo on Kekkol küll vägagi sportlikku ja sitket lihast.

Kehaehituselt on shikoku sarnane veidi väiksema shiba inuga ja veidi suurema akitaga. Ta on spitsiline, kellel on paks topeltkarvastik, rõngassaba ja kikkis kõrvad, mis ettepoole kalduvad. Teistest “jaapanlastest” eristab teda koon, mis on pikem ja tuletab hundikoonu meelde.

Karvastiku värvuse põhivärvid on seesam, punane seesam ja must seesam. Kekko on karvkatte poolest seesami karva ehk siis segu halli, punast ja musta. Must seesam on selline koer, kellel must-värv on ülekaalus ja punane seesam see, kellel on rohkem punast ja hallikasvalget. Kõikidel shikokudel peavad olema ka nn “märgid” ehk “urajiro”, mis on valged karvalaigud põskedel ja kaelal. Kekkol on need vägagi selgelt nähtavad.

Karvkate on väga paks ja tihe, kuid vägagi kergelt hooldatav. Tänu karvkatte paksusele elab Kekko praegugi enamuse ajast õues. 

Shikokusid on olnud Jaapanis kolme tüüpi: awa, hongawa ja hata. Kõik on nende alade järgi, kus nad pärit on. Hongawa-liin on kõige puhtam ja paljude arvates parim tüüp, kuid Stina kinnitab, et tänases Jaapanis üritatakse neid erinevaid liine ühtlustada.

Iseloom

Shikoku on väga hea iseloomuga ja oma peremehele pühendunud. Võõraste suhtes on reserveeritud (eks oli ka Kekko minu suhtes esialgu üsnagi reserveeritud, kuid kohtumise lõpus oli sõber, mis sõber).

Hästi treenitud koer on atleetliku kehaehitusega, nad tahavad liikuda - matkata ja rännata, kuid peab meeles pidama, et ei tasuks neid vabalt joosta lasta, kuna nad on ikkagi ju jahikoerad, mistõttu võivad nad huvitava “objekti” leidudes kaotada taju, et ka peremees tema järgi igatseb ja “jahti” pidama hakata. Stina lisab, et nad võivad siiski olla ka väga head valvekoerad.

Tänu oma üsna algupärasele iseloomule ja tugevale tahtejõule vajavad nad kutsikaeas vägagi tõsist sotsialiseerimist ja sõnakuulelikkustreeningut. Ta õpib kõike väga lihtsalt. Ka Stina harrastab Kekkoga sõnakuulelikkustreeningut ning on läbinud kutsikate sõnakuulelikkuse koolituse.

“Treenimisel tuleb arvestada, et ta on isepäine,” tõdeb Stina, “kui ta ikka ei taha, siis ta ka ei tee. Vägisi sundima hakata pole mõtet, sest siis kaob tal üldse huvi. Võib öelda, et motiveerimine on suhteliselt raske.”

Shikoku on suurepäraseks kaaslaseks inimestele, kel meeldib palju väljas liikuda. Väljas olles on shikokud väga energlised ja liikuvad, kuid sisetingimustes on nad vaiksed ja rahulikud. Stina kinnitab, et “diivanikoer” shikoku päris kindlasti ei ole. “Kindlasti tuleb arvestada, et shikoku ei sobi koeraks alagajale koeraomanikule,” toonitab Stina. “Inimesel peaks olema kogemus teiste koertega, sest muidu võib olla oht, et oskamatule koerasõbrale istub shikoku lihtsalt pähe. Füüsiliselt teda karistada ei saa, mistõttu peab omanik temast vaimselt üle olema.”

Kuidas on lood suhetes teiste koertega? 
“Kuna shikokude mängustiil ja tutvumisstiil on üsnagi agressiivne, siis võivad nad hüpata teisele koerale peale ja pähe, hammustada ja tirida, seda kusjuures mitte tigedalt, vaid lihtsalt mänguhoos. Teisel koeral võib sellest aga hoopis teistsugune arusaam olla.”

Ajalugu

1930ndatel aastatel lahterdas Jaapani künoloog Haruo Isogai algupärased Jaapani koeratõud kolme klassi: suured, keskmised ja väikesed tõud. Shikoku kuulub shika-inude hulka ehk siis keskmist kasvu koerte hulka. Teised sama klassi koerad on kai ken, ainu ja kishu inu. Nad kõik on omavahel sarnased, erinevust esineb suuruses ja morfoloogias.
Kuna shikokud on pärit mägistelt aladelt, siis on nad vastupidavad ja väga tublid jooksjad. Vanasti pidasid nad jahti kitsedele ja metssigadele.

Tervis

Koer elab 10-12 aastat vanaks. Saab öelda, et ta on inimese poolt “rikkumata” tõug, mistõttu on tervisehädasid vähe. Probleeme võib olla luude ja liigestega, kõrvadega või närvidega. Esineda võib ka südame-, kopsu- ja kuseteede probleeme. “Puusauuringuid peaks temaga tegema, kuna nad armastavad hüpata ja palju liikuda ning ka silmade uuringut plaanin teha,” lõpetab Stina.