Skye terjer - taevalik, ent väljasurev koer

 (4)
Skye terjer - taevalik, ent väljasurev koer
Foto: erakogu

Skye terjeri ajaloost võiks kirjutada pikalt. Sellesse mahuks Šotimaa kuninganna Mary Stuart, kelle skye saatis perenaist kuni tapalavani. Kindlasti ka Greyfriars Bobby, kes veetis 14 aastat oma peremehe haual ja kelle mälestusmärk on tänini üks Edinburghi turismimagneteid. Samuti kuuluvad tuntud skye omanike sekka lisaks teistele tuntud isikutele veel kuninganna Victoria, kellel oli suur skye terjerite kennel ja multifilmigeenius Walt Disney.

Praegusel hetkel on aga olulisem tänapäev. Vaieldamatult üks kaunimaid, efektsemaid ja intelligentsemaid koeratõuge teeb oma viimaseid samme meie maailmas. Ja see ei ole lihtsalt ilukirjanduslik konstruktsioon. Briti tõuentusiastid on registreeritud andmete kohaselt välja arvestanud, et praeguste tendentside püsimajäämisel ei pruugi järgmised inimpõlved elavat skye terjerit enam näha.

Suurbritannias loetakse ohustatuks tõuge, kelle aastane juurdekasv jääb alla 300 isendi. Eelmisel aastal registreeriti terves Ühendkuningriigis ainult 17 skyekutsikat. Selle masendavalt šokeeriva numbriga tõusis skye terjer Briti punase raamatu absoluutsesse tippu.

Skye terjeri ajaloolisel kodumaal on hetke andmete kohaselt umbes 400 isendit. Maailma Looduse Fondi vapilooma, ohustatud loomade sümbolit, üliharuldast hiidpandat arvatakse olevat 2000-3000 isendit. Eesti tõuregistris on näiteks saksa lambakoeri üle 6000, ameerika kokkerspanjeleid üle 1000, dobermanne peaaegu 1000, chow-chowsid üle 1400, skye terjereid aga 62.

Foto: erakogu

Ühendkuningriigi skyekasvatajad on jõudnud absurdsena tunduva järelduseni, et skye terjerite populatsiooni vähenemise on tinginud veider asjaolu – inimesed ei tea selle fantastilise tõu olemasolust! The Skye Terrier Club püüab erinevate kampaaniatega kaasa aidata selle kunagi ülimalt populaarse koera taasavastamisele, kuid ometi on karm reaalsus see, et ka kõige tulisemad entusiastid hoiduvad pisarsilmi pesakondade soetamisest, kuna kutsikaid ei ole lihtsalt kuhugi panna.

Oleme meiegi palju kuulnud väljendit: „Oi, kui ilus koer, mis tõug see on?“ Ja ei mäletagi, millal võõra inimese suust kõlas: „Oi, milline ilus skye!“. Erinevatel üritustel oma koeri näidates kohtame taas ja taas inimeste teadmatust. See kaunis loom on reaalselt ja teenimatult ununemas.

Eestis tegeleb Skye terjeri aretusega ainult kennel Juger Edelweiss ning nendegi vähesed kutsikad lahkuvad suures osas piiri taha. Ilma aastakümnete pikkuse Soome skyekultuurita oleks see kuninglik tõug vist juba kadunud.

Nutikust mitme koera jagu

Ilu on loomulikult vaataja silmades ja selle üle võibki vaidlema jääda, kuid mina ei ole siiani kohanud inimest, kes nimetaks skye terjerit inetuks. Täiskasvanud skye oma maani seeliku ja kaarjalt langevate kõrvakarvadega on juba puhtesteetiliselt nauditav. Eriti vapustav tema intellekt!

Skye nutikust on võõrale väga keeruline lahti seletada, see avaldub sajas pisiasjas iga päev. Toon ühe väikese loo.

Kui meie Summi (esimene Eestis sündinud must skye) oli veel titt, siis elas ta koos oma jahikoerast „venna“ Wolfiga perenaise toas. Ukselengidele toetasime vineeritüki, et lapsed hulkuma ei läheks. Loomulikult oli laste esimene tegevus vineeri peale hüpata ja proovida keksides välja pääseda. Riidlesin. Summile aitas ühest korrast, Wolfile ei aidanud ka kümnest, jäigi keksima.

Summi mõtles, kuidas keksimise keelust mööda hiilida. Ning nihutas vineeri piki seina ukse eest ära! Sain nad teisest toast kätte, riidlesin hulkuma mineku pärast ja kupatasin oma tuppa tagasi. Summi jäi mõttesse. Wolf keksis lootusetult edasi, vineeri nihutada ta ju ei osanud. Summi mõtles ja pani kokku keeldude nimekirja: vineeri peal keksida ei tohi, hulkuma minna ei tohi, aga nihutamist ju ei ole keelatud (selle ma tõesti unustasin). Seega nihutas Summi vineeri uuesti kõrvale, jäi ise oma tuppa ning vaatas itsitades, kuidas Wolf teises toas riielda saab. Kui olin spetsiaalselt öelnud, et vineeri ei tohi üldse puutuda, oli probleem lõppenud.

Foto: erakogu

Samasuguseid, võib-olla mitte nii hästi kirjeldatavaid episoode toimub iga päev ja kogu aeg. Skye terjerite teravus ja mõistmisvõime on hämmastav. Ma ei ole proovinud neid treenida, sest selleks ei ole vajadust. Kuid juba kujutluspilt, mida oleks võimalik neile õpetada, võtab jalad nõrgaks. Ma ei hakkagi seda proovima, kuivõrd mind võlub just see loomulik, loomuomane ja rikkumata nutikus. Lühijalgne ja pikakarvaline skye ei kõlbaks niikuinii teenistuskoeraks, seega mingid kätteõpetatud istu-seisa-valva-stiilis oskused oleksid ka mõttetud, eelkõige aga kohatud.

Naljaga pooleks ütlen sageli, et skye terjeritega mitte kokkupuutunud inimene arvab endiselt ekslikult, et kõige intelligentsemad elusolendid on delfiinid või inimesed. Skye ülevoolav rõõm oma inimesega kohtumisest on plahvatuslik, tema lustlik kehakeel on naljakas-armsalt energiline. Samas on hämmastav tema peenetundeline delikaatsus – kui peremees ei saa (ei viitsi) temaga tegeleda, siis ta „kaob ära“ ning võib olla tunde „kadunud“, kuni märkad, et ta lamab tegelikult sinu tugitooli kõrval, käesirutuse kaugusel.

Meie suhteliselt suurest ja kirjust koertekambast on skye terjerid ainsad, kes juba kutsikana said iseendaga ise hakkama – veeretasid iseendale palli, viskasid kaltsu õhku ja püüdsid kinni, uurisid elu ja ümbrust ilma midagi lõhkumata. Hetkega olid nad valmis ümber lülituma mängurežiimile koos peremehega, kuid omapäi jäetuna ei kostnud kunagi jonnikisa, vaid lihtsalt otsiti endale tegevus.

Lojaalne ja kiinduv sõber

Oma valdustest väljaspool on skai kõigi loomadega ja inimestega üleolevalt ja armulikult sõbralik. Et aga tema territooriumile, aedikusse, pessa, näitusepuuri näppe torgata, selleks pead sa olema talle oma inimene. Olles oma kuningriigis, on skye parajalt kahtlustav kõigi ja kõige võõra suhtes. Kui seda lugeda negatiivseks, siis ongi skye ainuke miinus tema armukade kiindumus ja lojaalsus. Üksikule inimesele ainukeseks lemmikuks ei sobi keegi paremini.

Ülima lojaalsuse tõttu on skye jaoks suurim tragöödia sunnitud koduvahetus, millest ta ei pruugi kunagi toibuda. Erinevalt paljudest tõugudest annab skye oma sõpruse kompromissitult, totaalselt ja lõplikult.

Skye kohta on öeldud, et ta on suur koer, kes on juhtumisi lühikeste jalgadega. Ja tõesti, petliku kõrguse juures ei ole tegemist tillukese kutsuga ning pilk skye hammastele annab tunnistust tema suutlikkusest.

Hoolimata mängulustist ei ole skyel suuremat vajadust liikumise järele, mis teeb temast ka ideaalse korterikoera. Seda ei tohi kuidagi mõista nii, nagu talle ei meeldiks õues joosta või möllata, kuid erinevalt näiteks taksist ei ole tema jaoks midagi hullu, kui piirduda vaid lühikeste pissireisidega.
Lühikesed jalad tingivad muidugi vajaduse hoiduda kõrgete treppide kasutamisest, eriti allaminekutest ja eelkõige kkutsikaeas.

Paljude inimeste halvavaks hirmuks on skye „meeletu karv, mis nõuab tohutut hoolt“. Täie kindlusega võin väita, et keskmine naine kulutab iseenda mukkimisele kordades rohkem aega, kui meie oma näituseskye karvahooldusele. Muidugi ei ole ma stopper käes statistikat teinud, kuid mitmete aastate kogemuse kohaselt pakun, et keskmiselt üks tund nädalas on täiesti piisav aeg, et hoida näitusekoera kasukas heas konditsioonis.

Foto: erakogu

Tavalise kodukoera puhul oleks see ilmselgelt üle pingutatud. Lisaks saab kodusele koerale lõigata ka kodusoengu, mille hooldamine on sisuliselt olematu. Paljude muude karvaste tõugudega võrreldes on skye karv hästi mustusthülgav ja peaaegu mittepulstuv.

Selle teema kokkuvõtteks tahan kinnitada, et kui skye soetamisele on ainsaks takistuseks hirm karvahoolduse ees, siis see absurdne ja põhjendamatu kartus tuleb koheselt ja jäädavalt kõrvale heita.

Käesoleva jutu peamine eesmärk on, et natukenegi rohkem inimesi kaaluksid endale kutsika otsimisel ka skye terjerit. Kindlasti ei pruugi skye sobida absoluutselt igale inimesele ja igasse kodusse. Kuid parem oleks selline olukord, kus skye jääb võtmata sobimatuse tõttu, mitte sellepärast, et potentsiaalne omanik temast midagi ei tea.

See imeilus, omanäoline ja sügavalt tark koer väärib temaga sõbraks olemist ja ennekõike väärib ta säilitamist meie lastelastele.

Skye terjeritega tegelevad kennelid Juger Edelweiss ja Ribessita on alati valmis jagama oma kogemusi ning vastama kõikvõimalikele küsimustele.