Šoti terjer — tugeva sabaga ruudukujuline koer

 (1)
Šoti terjer — tugeva sabaga ruudukujuline koer
Foto: Wikipedia

Šoti terjer on oma välimuse poolest arvatavasti üks maailma tuntumaid koeratõuge. Väike, vahva sell, keda rahvas ka “kingaharjaks” või “habeks” kutsunud, toob naeratuse suule kõigile, kellele koer vastu tuleb.
Milline on aga šoti terjer tegelikult? Sellele aitab vastuse tuua Eesti Šoti Terjerite Tõuühingu esimees Margareta Telliskivi.

Šoti terjerite ajalugu on pikk, ulatudes 15. sajandisse. Esimest korda ilmusid nad oma nime all koertenäitusele 1879. aastal. Moekoeraks said nad 1930ndatel aastatel.

Šoti terjerid Eestis

Eestis on nende ajalugu suhteliselt vähe tuntud. On aga teada, et 1932. aastal esines šoti terjer Mac siinse kennelklubi korraldatud kolmel koertenäitusel. 

1970ndatel aastatel tuli koeri Eestisse rohkem. Täna tegutseb Eesti Šoti Terjerite Tõuühing, mis asutati 2000. aastal. Tõuühingu liikmed on aktiivsed — kaks korda aastas võetakse ette mõni temaatiline piknik või matk, kord aastas toimub suvelaager (sel aastal juulikuu viimasel nädalalõpul Vana-Veskil) ja erinäitus, kuhu kutsutakse alati hindama vägagi tunnustatud kohtunikud.

Eestis peaks praegu olema umbes 500 šoti terjerit. Margaretal on kolm koera — härrasmees Robin (musta värvi, 4-aastane isane, kelle täisnimi on Marland ZZ Top), 3-aastane musta värvi emane Kata (täisnimega Marland Charizma) ja viimase poeg, 1-aastane nisukarva Ludvig (Marland Liquid Gold). Seltskond on suurepärane!

Seotud lood:

Miks Margareta just šotlaste kasuks otsustas?

Selgub, et lapsepõlves olid tal puudel ja veidi hiljem ka rotveiler. Šotlaste peale sattus ta juhuslikult.
“Töökaaslasel oli ükspäev kaasas tema šotlane, kes käis ja nuusutas üle kõik inimesed kontoris, ajas rahulikult oma asja ja aeg-ajalt käis köögist porgandit võtmas. See oli nii lahe vaatepilt, mis mulle mõjus — see koer oli isiksus. Tundus, et selle koera iseloom on mulle sobilik.”

Välimus

Šoti terjer on väike, jässakas, kuid liikuv koer. Kuigi see kõlab naljakalt, peab õige šoti terjer olema ruudukujuline, mitte kunagi piklik, torukujuline. Koer peab olema kasvult madal, mitte kunagi kõrge.
Margareta kinnitab: “Kerest on ta ju keskmist kasvu koer, kellel on lihtsalt lühikesed jalad.” Selle kinnituseks näitab perenaine mulle ka koera hambumust, mis on üsnagi aukartust äratav. “Kunagi pidi ta ju nende hammastega ka mägraga hakkama saama, kuigi tänast “näitusekonditsioonis” šotlast enam tõenäoliselt mägraurgu lasta ei saa, sest võib korduda “Karupoeg Puhhi” lugudest tuntud stseen, kus üks jumpsakas loom urusuusse kinni jäi.“ 

Vaatamata madalale kasvule, on koerad küllaltki kiired ja neil on muskliline keha ning kael. Jalad on lühikesed, kompaktsed ja tugevad. Kehaga võrreldes on pea suhteliselt suur. Šotlastel on kaevamiseks head ja laiad käpad. Selgub seegi, et kaevata meeldib neile praegugi ja nii on kutsad üsna varmad ka mutte välja kaevama. 

Kõrvad on kikkis ja saba on püstine. Kõrvu ega saba ei lõigata, kutsikatel on kõrvad lontis, kikki tõusevad need 2-3-kuustel koertel. Saba on šotlasel üldse üks naljakas kehaosa. Koera sabast tõstmine on asi, mis mõjub teadmatuses pealtnägijatele algul šokeerivalt, aga asi on nimel selles, et šotlase saba on tugev — just sabapidi neid kunagi ka mägraurust ju välja tõmmati. Välimuselt on saba püstine või kergelt seljale painduv, kõrgele kinnitunud, nn porgandisaba. Silmad on väikesed, säravad, mandlikujulised, tumepruunid, peaaegu mustad. Ilme on koeral terane ja hindav. Nina on allapoole kalduv, aristokraatlik ja alati musta pigmendiga.

Kuulus on ka šotlaste pilk ja ilme, mis peab Maragareta sõnul olema nagu “Glasgow’ proletariaadi esindajal või pätipoisil”. “Ta ei ole kurvasilmne koer,” tõdeb Margareta. “Tal on terane ja ennasttäis ilme ning kogu ta olekust õhkub teadmist, et see koht, kus ta parasjagu seisab, on aegade algusest peale just talle kuulunud. Mitte iialgi ei ole šoti terjeril “palun-vabandust-et-ma-olemas-olen” nägu peas.”

Üks, mis on šotlastele iseloomulik, on habe. Habe on mõlemast soost koertel. Margareta võtab koera välimuse lühidalt kokku: “Kuulus šoti terjerite kasvataja Inglismaalt, Betty Penn-Bull on öelnud, et õige šotlane peab olema nagu mõisahärra, mitte mingisugune linnavurle!”

Karvastik

Šoti terjereid on musti, pruuni- või hallikirjusid ehk brindle’id ja nisuvärvi. Viimaseid esineb harvem, kuid ka Eestis on neid umbes kümmekond. Elu jooksul võib värvus muutuda — kirju võib muuta tooni, must võib vanaduses olla hall.

Koertel on tugev, traatjas, pikk, ilmastikukindel pealiskarv ja pehme aluskarv. Karva tuleb ka trimmida ning päris mitu korda aastas peab käima ka koertejuuksuris.

“Pidevalt näitustel käiva šoti terjeri karvahooldus on tülikas, sest koera tuleb iga kuu trimmida, peab olema suisa isiklik juuksur,” kinnitab Margareta. “Oluline on teada seda, et šotlase karv ei vahetu iseenesest, seepärast tuleb koeral vana karv regulaarselt seljast kitkuda. Koera selga kääridega pügada ega masinaga paljaks ajada ei tohi, sest pealiskarv kaotab siis oma karmi struktuuri ning ei kaitse enam koera meie kehvas kliimas!”

Iseloom

Nii nagu enamus terjereid, on ka šotlased erksad ja kiired — isegi rohkem kui teised terjerid. Nad on iseseisvad ja enesekindlad, mängulised, intelligentsed, kuid võivad olla ka üsna karmi ja keerulise iseloomuga — lausa kangekaelsed. Seetõttu vajavad nad üsna kindlat, kuid õrna juhendamist, et nad mõistaksid — kodus pole mitte nemad peremehed. Ka teiste koertega tuleb neid sotsialiseerida.

Omanikule ja perele on nad ülimalt ustavad. Ka lastega saavad hästi hakkama, kuigi Margareta tõdeb, et päris väikest last pole mõtet koeraga ikka omapead jätta. “Ühel minu sõbral ja meie tõuühingu liikmel on kaks Iseloomuga šoti terjerit,” räägib Margareta. “Hiljuti sündis peresse laps ja hoolimata esialgsetest kartustest on laps ja koerad omavahel väga hästi hakkama saanud..”
Öeldakse, et pered, kellel on šoti terjer olnud, ei taha endale enam mingit teist tõugu koera võtta!

Kas šoti terjer on ikka selline koer, kes ka sülle tuleb ja kõrvatagust sügamist armastab? “Oleneb koerast. Kata magab voodis ja naudib inimese lähedust, Robin ja Ludvig ajavad rohkem oma asja, kuigi ka nemad on vastutulelikud perenaise soovidele ja lubavad end nii süles väntsutada kui sügada.” On loomulikult ka reserveeritumaid koeri, kes isegi oma perest valivad vaid ühe inimese, kelle koer ta on. Margareta enda sõnul on tema koerad kõikide inimeste vastu lausa maotult sõbralikud!

Põikpäisus? Kas see on terjerite puhul halb või lihtsalt naljakas? “Minu jaoks on see pigem naljakas,” tõdeb Margareta. “Eks see omamoodi põikpäisus on šotlasel juba ajalooliselt geenides — ta käis ju jahil ja ei olnud inimesega pidevalt kontaktis. Kui ta mägraurus oli, siis ta pidi ikka ise otsuseid langetama.”

Milline peaks olema šotlaste omanik?

Margareta arvab, et kindlasti huumorimeelega, kuna koerad ajavad omaniku pidevalt naerma.
Samas tuleb arvestada ka sellega, et šoti terjer pole selline koer, kes jäägitult kuuletub ning kogu aeg oma peremehele andunult silma vaatab. “Ainult välimuse pärast seda koera ei tasu võtta, sest see koer võib kergelt üle pea kasvada. Kuna nad kuulavad ja kuuletuvad “valikuliselt”, siis tuleb mõnusa kooselu nimel natuke vaeva näha. Ja otse loomulikult peaks ka koera omanik koeraga võrdselt põikpäine olema.”

Treenimine ja koolitus

Väga oluline on sotsialiseerimine. Ka koduaias kasvava koeraga peab inimeste ja koerte seas ning kärarikastes kohtades jalutamas käima, sest muidu on oht, et koer muutub araks või siis vastupidi, kipub kõikide teistega kaklema. Kutsikakool on hea algus koera sotsialiseerimisel. 

Akadeemilist sõnakuulelikkus- või kuulekuskoolitust teevad vähesed šotlased. Margareta kinnitab, et siiski saab nende väikeste sellidega ka kuulekustreeningut teha — Tartus on üks tubli šotlaseomanik, kelle koerad kuulekuses väga häid tulemusi saavutanud. Temperamendilt on šotlased sobilikud ka agilityks, kuigi tippkiirust nad oma lühikestel jalgadel muidugi arendada ei suuda. Ülejäänud maailmaga võrreldes tegeleb Eestis agilityga pretsedenditult palju šoti terjereid (nii teeb seda ka Margareta oma koertega). Veel on proovitud verejälge, koeratantsu jpm. USA-st on teada isend, kes käib edukalt faasanijahil.

Palju aitab koolituses kaasa see, et neil on tugev saagiinstinkt. “Saagiks” võib olla nii näiteks piiksuv või tirimismänguasi. Margareta näitab piuksuvat mänguasja, mille peale koerad lausa “põlema” lähevad. Esialgu on see Robini käes, hiljem käib noorim, Ludvig sellega teisi õrritamas. Kuigi šoti terjerile meeldib koos omanikuga mängida ja erinevaid koeraspordialasid harrastada, ei ole tema liikumisvajadus väga suur ja seetõttu sobib šotlane oivaliselt ka laisemapoolsele inimesele ja linnakorteris pidamiseks.

Tervis

Šoti terjerid on üldiselt terved koerad, mida kinnitab ka tõuühingu poolt hiljuti läbi viidud terviseküsitlus. Tõugu enam ohustavad pärilikud haigused on kahjuks sellised, mida vanemate terviseuuringutega ei saa välistada — vastavaid teste pole veel olemas. Mõnede haiguste pärilikkuse osas käivad veel maailma teadlaste vahel vaidlused.

Esineda võib epilepsiat ja nn. šoti krampi. Viimane on pärilik neuroloogiline häire, mis on tingitud serotoniini puudulikkusest ja avaldub erutusseisundis koeral lühiajalises (ca 10 sekundit) koordineerimatus liikumises ja/või tagajalgade krampides. Šoti terjeritel on kirjeldatud ka rasket verehüübimishäiretega seotud von Willebrandi tõbe, mis esmakordselt avaldub tavaliselt kutsikate hambavahetuse ajal. Veel esineb Cushingi sündroomi (hormonaalne häire, mis on tingitud liigsest kortisooli tasemest organismis), kilpnäärme vaegtalitust, kraniomandibulaarset osteopaatiat (spetsiifiline luuhaigus, mis esineb kutsikatel), maksašunti, erinevaid allergiaid ja nahahaigusi.
Paljusid šoti terjerite kasvatajaid teeb murelikuks liiga suur keisrilõikega poegimiste arv.
Haigusi, mida Eestis vanemate terviseuuringutega on võimalik kindlaks teha — düsplaasiat, pärilikke silma- ja südamehaigusi — seevastu ei ole šoti terjeritel kusagil maailmas täheldatud.

Tõu ajalugu

Arvatakse, et šotlane on vanim Šoti mägismaa terjerite hulgas, kuid seda pole päris kindlalt tõestatud. Sarnasust on tal ju nii skye terjeri kui ka west highland white terjeriga (tema ja šoti terjer on pärit Perthshire’i Blackmounti regioonist ja Moor of Rannoch’ist).

Algupäraselt kasvatati neid näriliste jahiks farmides, kuid ka rebaste ja mäkrade jahiks Šotimaa mägistel aladel. Täna võib öelda, et kolmest Šotimaalt pärit terjerist on šoti terjer madalaim, west highland white tejer ehk westie on kõrgem ja cairni terjer on kõrgeim. 

Esimesed kirjeldused šoti terjeriga sarnasest koerast on pärit 1436. aastast, Don Leslie raamatust “The History of Scotland 1436 — 1561”. Kakssada aastat pärast seda maalis sir Joshua Reynolds noore tüdruku portree, kellel oli süles šoti terjeri moodi koer.

Taoliste terjerite populaarsuse kasvule aitas kaasa 17. sajandil Šotimaa kuningas James VI, kellest sai Inglismaa kuningaks James I. Selle puhul saatis ta kuus koera kingituseks toonasele Prantsusmaa monarhile. Ka viimasele meeldisid need koerad ja tõu populaarsus hakkas kasvama terves Euroopas.

1860. aastal toimunud Birminghami koertenäitusel püüti Šotimaalt pärit terjereid klassifitseerida. 1870ndatel aastatel olid olemas nii šoti, skye, west highland white kui ka cairni terjer. Umbes samal ajal tegutses Aberdeenis J.A. Adamson, kelle koerad olid edukad näitusel, seetõttu hakati šotlasi kutsuma ka Aberdeeni terjeriteks.1879. aastal näidati šotlast kuulsas Alexander Palace’is Inglismaal ja 1880 ilmus ka esimene tõustandard, autoriteks J.B. Morrison ja D.J. Thomson Gray. Toona tunnistati koera värvusena vaid halli- või pruunikirjut, must tuli moodi alles 20. sajandil.

1881. aastal rajati Inglismaal šoti terjerite klubi ja alles seitse aastat hiljem samasugune klubi Šotimaal. Pärast seda vaieldi pikka aega tõustandardi üle, kuni 1930. avaldati uus ja ühine tõustandard. Ka Inglise Kennelklubi kinnitas selle.

USAsse jõudsid šoti terjerid 1890ndatel aastatel, kus nende tõustandard kinnitati 1925. aastal.