Kaks mõjukat väljaannet jutustavad loo Žorikust, kes vaatamata oma vagabundi elustiilile on võitnud hulga südameid. Teatavasti koguni sedavõrd, et tänavu sügisel talletati koer ka Arsenali keskuse ees monumendina.

"Inimesed annetasid tema kuju jaoks, sest soovisid tema lugu jätkuvat, ehkki ta on nüüdseks juba vana ja väsinud," kommenteerib Loomapäästegrupi asutaja ja kuju idee autor Heiki Valner. Selgub ka, mis põhjusel istub Žoriku kuju ees kivist kass: kui Žorik jäi autoõnnetuse tõttu ilma oma pikaajalisest kaaslasest, teisest koerast, kellega mööda tänavaid hulguti, pööras ta tähelepanu kodututele kassidele ning otsis nende seltsi isegi magades.

Väljaanded nimetavad Žorikut ka integratsioonisillaks eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel: tema sõprade hulka kuuluvad nii venekeelne naine, kes tema eest aastaid on hoolitsenud, kui ka eestikeelne hipsternoormees, kes avab koera nimelise kohviku. "Žorikul oli komme õhku haihtuda, ometi on ta iga Kalamaja elaniku koer," selgitas Valner.

Tagasiside saabus ka Ühendkuningriigis elavalt eestlaselt: "Väga tublid tegemised leiavad kajastamist ka välismeedias. Britid on teadagi suured koerte sõbrad (ajaloo vältel kuninglikus peres, rikkamatel jahil käimiseks ja nüüd, kus juba maist saadik inimeste vahelised suhted on piiratud seoses koroonaga, on loomad asendamatud semud). Aplodeerin! "