Kuna hulkuv koer ei andnud end kätte, hakkas naine talle igal hommikul ja õhtul süüa panema. Esimesest nädalast sai kõigepealt esimene kuu ja nii jätkus see järgmised kolm aastat. Naine proovis küll kõikvõimalikke meetodeid, kuidas hulkuv koer kätte saada, kuid koeral olid sootuks teised plaanid. Ta ei usaldanud inimesi üldse.

Põhja-Karolinas elav perekond ehitas talve tulekul koerale isegi uhke kuudi, kuhu ta külma ilma korral varjuda saaks, kuid sinna ta oma jalga suure tõenäosusega ei tõstnudki. Oli päevi, mil koer ei tulnudki maja juurde süüa võtma ja see pani pererahva tohutult muretsema. Kuna nende kodu asus kanjoni nõlval, kardeti kõige rohkem seda, et koer on end kuidagi vigastanud.

Lõpuks ristusid naise teed Matthew'ga, kes on oma elus päästnud mitmeid hulkuvaid koeri. See koer oli kindlasti üks keerulisemaid juhtumeid, kuid Matthew ei andnud alla. Ühise töö tulemusel hakkas koer vaikselt julgemaks muutuma, kuid neil ei olnud nii palju aega jäänud, kui koer oleks seda vajanud.

Matthew märkas, et tegemist oli eaka koeraga, kelle nägemine oli juba kehv ja tervis halvenes iga päevaga. Nõrga tervisega koeral on keeruline üksinda hakkama saada, mistõttu pidid nad midagi välja mõtlema, et koer kätte saada.

Lõpuks hakkaski koer vaikselt leebuma ja kolm aastat kestnud päästeoperatsiooni tulemusel sai Matthew ta ühel päeval ka kätte! Hoolimata tema keerulisest minevikust, sai sellest hiiglasest suur perekoer, kes võttis lahkelt vastu kogu armastuse ja tähelepanu, millest ta oli nii väga puudust tundnud!