Lugu, mida ma teiega jagan, ei ole värske. See juhtus umbes aasta tagasi. Minu naisele oli tehtud äsja raske operatsioon, mille tulemus ei vastanud ei meie ega arstide ootustele. Prognoos, mille arstid meile edastasid, oli rohkem kui murettekitav.

Minu abikaasa oli operatsioonijärgselt suuteline küll rääkima, aga ta ei olnud võimeline iseseisvalt sööma ega jooma. Teda hoidsid elus aparaatide küljes olevad juhtmed ja tugevatoimelised valuvaigistid.

Ühel hetkel teatas minu abikaasa, et soovib veel viimast korda meie koera näha. Bella on austraalia karjakoer, kes kaalub 23 kg. Murdsin pead, kuidas küll nii suur koer haiglasse toimetada nii, et keegi seda ei märkaks. Minu suureks üllatuseks mahtus Bella aga ilusti keskmise suurusega reisikohvrisse. Jätsin kohvri kaant sulgedes Bellale väikese õhuava ning tõstsin kandami autosse.

Kui haigla juures auto kinni pidasin, selgitasin Bellale, et lasen ta kohvrist välja niipea, kui oleme palatisse jõudnud, senikaua peab ta veidi kannatama. Oli lausa uskumatu, et kohvris olles Bella kordagi ei haukunud, kiununud või kaevelnud, justkui saades aru, et tegemist on väga olulise kohtumisega, mida ei saa haukumisega ära rikkuda.

Jalutasin kohver näpus, osakonna õdedest mööda, kelle uudishimulikele pilkudele vastates ütlesin selgituseks, et toon mõned esemed, et abikaasale haiglas viibimist mugavamaks teha.

Kui Bellaga palatisse sisenesime nägin, et abikaasa magas. Avasin tasakesi kohvri kaane, et Bella saaks välja tulla. Bella aga justkui tajus, et tegemist ei ole tavalise olukorraga. Ta hüppas kohe voodisse ning sättis end ettevaatlikult minu abikaasa rinnale, vältides elutähtsaid juhtmeid, mis minu abikaasat elus hoidsid. Bella vaatas ainiti minu magava naise nägu ja oli valvel, et kui tema perenaine peaks silmad lahti tegema, siis on Bella esimene, keda ta näeb. Aeg, mille jooksul Bella vaikselt minu abikaasa rinnal pikutas, kestis umbes 20 minutit.

Kui perenaine silmad avas, hakkas kaastundlik Bella kohe tema nägu lakkuma, ise seejuures vaikselt häälitsedes, sest ta nagu teadis, et sellises kohas ta rõõmust haukuda ei tohi. Minu abikaasa võttis kokku kogu oma jõu ja kallistas Bellat umbes tund aega, naeratades kogu selle aja jooksul ning olles siiralt õnnelik. Vaatepilt liigutas ka palatisse ootamatult sisse astunud õde, kes lubas vandeseltslaslikult, et jätab nähtu vaid enda teada.

Kui minu naine uuesti uinus, panin Bella tasakesi kohvrisse. Taaskord Bella kuuletus vaikselt ja ei teinud häältki.

Mõned päevad hiljem minu abikaasa suri. Veider on see, et isegi nüüd, mil sellest sündmusest on möödunud aasta, arvab Bella iga kord, kui ma kohvri välja võtan, et läheme haiglasse tema perenaist vaatama.