Suur valgemustakirju mõmmik
Landseer sai oma nime briti maalikunstniku Sir Edwin Henry Landseeri (1802-1873) järgi, kes kujutas oma mitmetel maalidel suurt valget mustade laikude ja ilmeka näoga koera.
Landseerid Eestis
Landseere oli Eestis juba enne II maailmasõda. Esimese nime ja sugupuuga landseeri leiame Pr. Roussakise juures kennelist “von Kohila”. Nende koerteni ulatuvad ka meie tänaste landseeride juured. Landseere leiame Eestis ka 1970ndate näitusekataloogidest, ka nemad on tänaste Eesti landseeride otsesed eelkäijad. Selgepiirilise landseerikogukonna tekkest Eestis võime rääkima aastast 1991, mil isane landseer Jukon toodi kaugest Permist kennelisse Blordos.
Hinnanguliselt on praegu Eestis ca 100 landseeri ringis. Seega on tegemist suhteliselt haruldase tõuga võrreldes näiteks newfoundlandi koeraga. Tõu suhteline haruldus ja vähetuntus on samas omamoodi ka positiivne: populaarsusega käivad tihtipeale kaasas inimesed, kes soovivad sellelt kasu lõigata ja teevad valimatu paaritamisega tõule karuteene.
Landseeri ja newfoundlandi koera erinevusest räägib tabavalt Mio ja Grace pere: ”Kui sul on au olla korraga nii landseeri kui ka must-valge newfoundlandi koera omanik, saad igapäevaselt võrrelda nende kahe kaugelt nii sarnase, aga lähedalt erineva isendi omadusi ja käitumismalle.
Kõik teavad, kui hingelised ja lähedustotsivad tõud nad on. Aga on vahe, kui su jala peale sätib istuma landsu või njuufik. Kui jalalaba juba nn. surema hakkab, siis omaniku niheledes reageerib landsu kohe, aga teine seevastu ei tee väljagi. Sama on nii trennis, kui ka muudel väljasõitudel. Njuufik peab sinu käsklustele vastamiseks hulk aega juurdlema, mis-kas-kus ja siis, kui näeb , et ei tehta järeleandmisi, vastab, et "oh, eks ma siis pea tegema". Nii et probleem pole perfektses tegemises, vaid ääretus ajakulus.
Ka lihtsam käsklus” istu” või uppuja päästmiseks ”too” võtab Miol murdosa sekundeid, aga Grace seevastu sätib lihtsalt kiiremale kõnnile.
Kui kutsikana oli Mio energiline ja on selliseks jäänud ka 5-aastasena, siis Grace seevastu läheb aja möödudes aina laisemaks. Kui käskluse täitmiseks peab end liigutama-pingutama, teeb landseer seda ennastunustaval, aga flegma-njuufik loodab heale õnnele, kellegi kaasabile jne.”
Armas ja õrn iseloom
Landseerid on armsad, õrnad ja rahulikud koerad ning vaatamata oma aukartust äratavale kogule tahab olla asjaosaline pere kõikides tegemistes. Landseeriomanik võib avastada, et tema pikakarvaline karumõmm eelistab olla palavas toas inimeste juures, selle asemel, et üksi õues aega veeta. On koeri, kes eelistavad pigem õueelu, kuid ka nemad tahavad siiski aeg-ajalt tuppa inimeste sekka tulla. Tihtipeale kennelid ei müügi koeri inimestele, kes koera tuppa ei luba.
“Kui neil on valida, kas olla toas või õues, siis tehakse valik selle järgi, kus on inimene. Kui inimene on toas, on landseer toas – kui inimene on kamina juures, on ka koer ühes oma paksu kasukaga seal. Loomulikult on nad ka õues heameelega – ja seda justnimelt koos inimesega”.
Landseerid jumaldavad vett ja ujumist.
”Minu landseer püüdis oma vanaema veest eemal hoida. Noorem koer sättis end pidevalt vee ja vanaema vahele ning takistas, kui vanem mõnegi sammu vee suunas tegi. Märkus: vanaema oli väga hea ujuja”
Eelmisel suvel, kui käisin tegemas lugu vetelpäästekoertest, siis nägin ka seal mitmeid landseere ning mulle tundusid nad vahvad ja väga omalaadsed just oma suhtes perega. Öeldakse sedagi, et landseerid võivad olla lausa ”memmekad” ning väljendavad pidevalt oma tohutu suurt armastust omaniku vastu. Mõned landseerid tahavad aga pärast ujumist lausa omaniku sülle ronida.
Lugedes landseeri-omanike humooriküllaseid ja südamlikke kirjeldusi oma koertest, on arusaadav, et koer soovib pidevalt kogu hingest nii sümpaatsete omanike läheduses viibida.
“Enamjaolt on landseer jah üks imevahva karumõmm. Kuid kindlasti oskab ka üllatada: käsime Wilhelmiga sügisel jõe ääres jalutamas, kus ta märkas parte. Uuris ja puuris neid, siis keeras selja ja läks metsa poole - äkki keeras ümber, võttis hoogu ja hüppas keset jõge (see oli tema esimene kokkupuude veekoguga), parte kätte ei saanud, ujus kaldale ilusasti tagasi. See olukord ajas mind ikka nii naerma....oskab ikka üllatada:)”
“Lisaks karumõmmindusele on nad väga intelligentsed loomad, nende seitsmes meel toimib sarnaselt kuue teise meelega. Nad tunnetavad väga hästi, kas peremehel on peavalu, halb olla jne. siis nad on sellised vaiksed ja hellakesed, kes pea sulle lihtsalt sülle panevad ja niiskete silmadega otsa vaatavad. Saavad nad aru, kui peremees hakkab ära sõitma või koju tulema. Minu koer paar päeva enne minu ärasõitu isegi ei söönud enam. Oma peret ja eriti peremeest armastavad nad tingimusteta. Peaasi, et nendega saaks koos olla.”
Landseerid ei ole suured haukujad, kuid oma peret ja elamist valvavad tublilt. Tihtipeale sätivad nad end võõra ja oma inimese vahele ja jälgivad sealt olukorda.
”Üllatuslikuks omaduseks landseeri puhul on oma territooriumi täpne tundmine ja hoidmine. Meie koer laseb võõra inimese oma aiata territooriumile ja annab siis haukumisega märku, et too on vales kohas ja saadab siis sissetungija tagasi oma territooriumi piirini. Võõrast koera reeglina territooriumile ei lasta, erandiks on muidugi nn lapsepõlvesõbrad, kellele on kõik lubatud, isegi armsad mänguasjad.”
”Landseeri päästeinstinkt avaldub kummaliselt: näiteks autoremondiks auto alla pugenud inimese tirib landseer kohe püksiäärest raevukalt sikutades auto alt välja. Või näiteks ühe meie pesakonna, mitte eriti veelembelise kutsika vetelpäästja instinkt avaldus alles pooleteise aastaselt, kui teine sama pere koer – setter - jääauku kukkus, siis tõttas muidu veest eemale hoidnud landseer kohe sõpra päästma.”
Hea lapsehoidja
Landseerid saavad väga hästi läbi ka lastega, kuid meelde tuleb tuletada, et suured koerad ja lapsed omapead vajavad järelevalvet.
”Lastesse suhtub landseer väga hästi. Oma suure kere tõttu võib mänguhoos lapse ümber lükata, kuid kuri ei ole ja ennast kõrgemale ei sea. Mängukaaslaseks, näiteks pallimänguks, valib seltskonna seast alati kõige noorema. On võimeline ka 2,5 aastase lapse ette oma palli tooma, et seda saaks visata. Täiskasvanutest eelistab ka nooremaid (oma peres toimib ikka see valik, kes rohkem tegeleb).”
”Ma ei kujuta ette, mida võiks üks laps teha, et landseeri vihaseks ajada. Meie pere landsud on olnud alati suured lastesõbrad, vahel lastele tüütudki, sest tahaksid muudkui kõikides laste tegemistest (näiteks pallimäng) kaasa lüüa. Nad leevendavad muret ja on kaaslaseks kui tuleb üksi koju jääda, aitavad metsas õiget koduteed leida (täitsa tõestisündinud lugu) ja on lapsele küll täiesti asendamatuks kaaslaseks. Meie pere praegune landsu on 1 päev vanem meie pere pesamunast, kes ütlebki et see on tema koer. Niimoodi need kaks 4-aastast meil siin toimetavad, vahel küll lükkab landsu kogemata poisi ümber, sest kehakaalude vahekord on vanusega võrreldes hoopis ebavõrdsem, aga poissi ajab see ainult naerma.”
”Kord Sillamäel näitusel olles jalutasime pargis, mis piirnes staadioniga. Ma ei jaganud algul üldse, miks Monte ootamatult ja kogu hingest mind staadioni poole nügima hakkas, ise lausa niutsudes. Aia äärde jõudes mõistsin: seal käis noormeste jalgpallitreening ja terve plats oli palle täis, millega mehed treenisid! Monte lõi laulu lahti - kus see karjuv ülekohus - nii palju palle ja tema peab aia taga olema!! Kui loo neile selgitasin, said spordipoisid kõvasti naerda.”
“Meie perre sündis laps, esimest korda koer tuli tema juurde ja hakkas nusutama, peale seda pööras oma pea meie poole, justkui paludes seletada, kes see on. Koer võttis endale valvamisrolli - kui laps ärkab või natuke liigutab kas vankris või voodis,siis tuleb koer ruttu ema juurde ja torkab oma koonu vastu kätt. Ta annab märku, et lapsele oleks vaja abi ja lisaks ta ka magab tita juures, et saaks õigeaegselt aidata.”
”Meie poeg tuli oma pojaga külla. Tõstis 1a 8 kuuse Karl Kristjani autost välja muru peale. Piquet jooksis rõõmsalt juurde ja niikui nina vastu poissi lükkas nii poiss potsti istuli kukkus ja nutma hakkas. Selle peale oli Piquet väga ehmunud, jooksis aias ringi ja otsis midagi. Siis leidis ta piiksupalli õue pealt üles, millega enne külaliste saabumist just mängis tuli minu juurde pani ennast pikali maha ja hakkas piiksutama. Ise vaatas ikka mulle otsa ja Karlpoisi poole, et temalt oma tormakuse pärast andeks paluda ja nutvat poissi lohutada. Mis te arvate? Loomulikult see õnnestus tal suurepäraselt, sest väike Karl tuli käed pikalt ees Piquet juurde, pani oma käekesed koerale kõhu peale ja tundis sellest koeraenergiast rõõmu. Piiksupall teda ei huvitanud. Talle meeldis koer ja see kuidas koer palli piiksutas. Rõõm oli kahepoolne!”
Kutsikas tuleb seltskonda viia
Landseeri peab väikesest peale sotsialiseerima ja harjutama teiste koertega läbi käima. Kui koer kasvab üksi ja temaga ühel hetkel näiteks koeranäitusele minnakse, siis võib ette tulla ootamatuid olukordi. Landseer tahab ka oma pere koerteringis olla see kõige tähtsam, mistõttu vastuseis võib kõne alla tulla. Kõik olukorrad on aga lahendatavad, küsimus on pigem selles, kas pererahval on tarkust õigel ajal õigeid samme astuda, vigu parandada on juba raskem. Üldjuhul aga on landseer hea semu ja kui suhted paigas, saab ta hakkama ka teiste koertega.
”Õues kord lillepeenra ääres midagi nuuskides (ta teab, et peenrasse ei tohi astuda) tuli kass tema selja tagant ja kopsas talle õrnalt käpaga. Ma poleks iial uskunud, et koer võib nii kõrgele õhku hüpata ja õhus peaaegu saltoga end ümber pöörata! Ta lihtsalt ehmus nii südamest. Meie (kass ja mina) ehmatus oli veel suuremgi.”
“Meie koer on eriliselt pehme ja mõnusa iseloomuga isane ning sotsialiseerimisega pole siiani probleeme olnud. Meie kodu kassidki võivad ennast Riksu kõrval väga turvaliselt tunda. Kui suur koer lamab, siis lubatakse endale nii mõndagi – sabaga mängimine, nina ja kõrvade limpsimine, käppadega mängimine. Kui söögikaussi pannakse midagi seesugust mis ka kassidele maitseb, siis tohivad nad enne koera sealt süüa. Siiani pole täheldanud, et Riksu mõne teise koera suhtes tige oleks, sama inimestega. Ükski õues ringi liikuv mitte pereliikmest kass ega vares teda üldse ei huvita. Riksu on „Olen Sõber Kõigiga” koer.”
Omanik peab olema järjekindel
Landseeri omanik peab kindlasti olema järjekindel. Nagu Ingrid märgib, kehtib see küll iga koera puhul, aga ilmekas on näide, miks see suure koera puhul eriti oluline on. ”Kui väike koer käitub halvasti, siis sa võtad ta sülle ja lähed minema. Kui sul aga käitub halvasti 50-70-kilone koer, siis võib sul olla üsna tõsine probleem”.
Seega on oluline olla järjekindel ja omada kindlat perehierarhiat.
”Hea omanik peaks kõigepealt aru saama, milline on ta koera iseloom, millised on tugevad ja nõrgad küljed. Millega saab oma koera kõige kindlamalt mõjutada soovitud suunas, mis on need tegevused ja olukorrad, kus koerale meeldib olla koos omanikuga. Hea omaniku sõna peab alati peale jääma, aga ta peab oskama näidata, et ta armastab oma koera. Kui su koer tahab sinuga koos olla-mürada-treenida, siis oledki hea omanik.”
“Ma ei tea ju kas ma olen hea omanik, kuid kindlasti peab tal olema parasjagu huumorimeelt. Isase puhul ei saa kindlasti ilma enesekindluse ja tugeva iseloomuta. See suur loom võib väga kergesti „üle pea” kasvada ja endale lubada kõike mis pähe tuleb. Jõuga seda elukat kinni ka ei hoia, seega vaimne üleolek peab koerale olema tuntav.“
”Landseer on perekoer, pereliige, aga järjekorras viimane liige,” kinnitab Ingrid.
Enne seda on inimesed s.h. lapsed ja seejärel koer. Küll aga peab koer aru saama, et ta on pereliige ja armastatud pereliige. Selle nimel tuleb algusest peale järjekindlalt tööd teha.
“Loomulikult on landseer perekoer ja ta teab täpselt, kuidas kellegagi neist suhelda. Inimesed talle väga meeldivad ja eriti meeldib talle olla seltskonna hing.”
Landseeride tõukohaste teemadega tegeleb Eesti Landseeride Tõuühing, mis on välja kasvanud kunagisest ühisühingust, kus olid lisaks landseeridele ka newfoundlandi koerad ja leonbergerid.
Ühiseid toimetusi tehakse siiamaani koos – jõulujalutuskäigud, kelgupäevad, suvised põlluüritused, sügisesed rabamatkad.
”Selleks, et oleks vahva, ei pea seltskond olema suur, küll aga peavad osalised olema samal lainel. Ja siis ei ole tõug või tõutus takistuseks.”
Njuufa sportvariant
”Landseer- sportvariant njuufast-see väljend peab küll seega paika! Kes ei mäletaks energilist päästma lausa kihutades-hüpates-hing-või-rinnust-ja-kopsud-kasvõi-vett-täis- Miot Reporterist teleekraanilt.”
Kui autode puhul tähendab ”sportmudel” madalamat isendit, siis koeramaailmas on asi veidi teisiti – landseer on veidi kõrgem ja liikuvam.
Ingrid võtab koera välimuse lühidalt kokku sõnadega ” Landseer peab jätma mulje suurest ja imposantsest koerast, olemata liiga matsakas ega kohmakas”.
Isaste koerte kõrgus on 72-80cm, kaal 65-80 kg ja emastel 67-72 cm ning 50-70 kilo.
Põhivärviks on valge, ”rebitud servadega” mustade laikudega, mille asetus on tõustandardiga paika pandud. Kael, rinnaesine, kõht, jalad ja saba peavad olema valged. Väga olulise panuse üldisesse välimusse annab nägu. Standardi järgi peab landseeril olema näo peal triip, mille laius ja ulatus annavad landseerile selle õige näo.
Landseeridel on topeltkarvastik. Aluskarv on pehme, pealmine karvkate pikk, paks ja ilma lokkideta. Karvkate on võimas, mistõttu vajab koer paari-kolme nädala tagant ikka kammimist. Väljakammitud karvast on võimalik lõnga saada ja sellest midagi vahvat kududa. Koeravillaga tegelejad on landseeri villast väga huvitatud.
Karvahoolduse raskuse kohta on üks hea näide koeranäitusele sõitnud seltskonnast, kus olid nii ”njuufade” kui ka ”landsude” omanikud.
Njuufaomanikud rääkisid, kui palju aega kellelgi koera kammimiseks kulus. Selle peale lõi üks landseeri omanik käega vastu laupa, et ”Ups! Unustasin oma koera kammimata!”. Tõmbas siis kammiga siuh! ja siuh! läbi koera karva ning kasukas oligi korras.
”Karvahooldus on imelihtne, väga hästi kammitav, kui seda ikkagi teha, kui see aga unarusse jätta, siis jah on tegemist. Minu koer ajab karva suht-koht palju, siit aga see, et harjan teda tihedamini ja karvad mis tulevad, korjan kokku ja annan inimestele, kes panevad koera karvad kokku lamba villaga ja teevad sellest lõnga. (minul on juba 2 paari sokke) lamba ja Ossu karvadest, mega mega soojad, üle 10 minuti toas ei suuda neid kanda:)”
”Aga kus on langevari?”
”Kui koer käitub hästi, või halvasti, siis peeglisse peab vaatama koera omanik.”
Nende eellased elasid väga rasketes tingimustes, nad olid töökoerad, kelle ülesandeks oli aidata peremeest kõiges – talvel palgiveos mägedest rannikule, vajadusel valvata karja, või siis minna peremehega mässava ookeani peale ja aidata tõmmata võrke või ootamatult vettekukkunud omanikku. Need koerad pidid väga palju ise otsustama ja mõtlema. Mägedest saadeti nad rannikule ilma inimsaatjata, koerad teadsid, et kodus antakse tasuks süüa ja seejärel pidid nad kiiresti uue koorma järele minema. Karja kaitstes jäeti need koerad tihtipeale täiesti omapäid ja kaklused huntidega olid tavalised. Ka siis, kui peremees vette kukkus, tuli kiirelt reageerida. Möödunud sajandi kahe suure sõja ajal olid suured koerad ametis veokoertena. Huvitav on ehk fakt, et Saksa Demokraatliku Vabariigi ajal kasutati neid politseikoertena. Tänapäeval on landseer peamiselt valve- ja seltsikoer.
Landseeri omapäi mõtlemist kirjeldas üks Poola landseeriomanik niiviisi: ”Kui käskida saksa lambakoeral hüpata 5. korruse lahtisest aknast välja, siis ta seda kiirelt ka teeb. Landseer läheb akna juurde, vaatab alla ja siis küsib peremehelt: ”Aga kus on langevari?””
Tegemist on tõuga, mida on suhteliselt kerge treenida. Landseeriga saab teha põhimõtteliselt kõike, aga kiirema reaktsiooniga koerad on üldjuhul edukamad. Samas 2006. aasta sumeeritud arvestuses sai landseer Grahvi tulemuse ”Aasta töökoer” 4. koht!
”Landseer on tüüpiline moloss. Ta teeb harjutuse ühe korra läbi, teisegi korra. Kolmandal korral vaatab ta peremehele otsa justkui öeldes: ”Aitab ehk, ma ju oskan.””
Välismaal harrastatakse nendega ka agilityt, aga seal on gigantmõõdus koertele omad võistlusklassid. Tuleb ju arvestada, et rõngast, kust pisike bichon vabalt läbi lipsab, mahub läbi vaid landseeri pea.
”Kui tahtmist ja viitsimist ja aega on, siis saab landseeriga harrastada vetelpäästet, sõnakuulelikkust, agilityt, suusatamist, kelgutamist, teostada vetelpääste valvet, otsida varandust ja kadunud inimesi, ta töötab hästi maja ja autovalvurina , on hea ehituse järelvaataja, kuna kontrollib kõik üle. Landseer on suur sõber keda saab püstiseistes silitada. Temaga saab juttu ajada, plaane pidada ja tema juurde võib minna ka MASU ajal ja muudel aegadel oma muret kurtma-ta on väga hea sõber ja psühholoog. Ta ei ütle iial, et ma ei viitsi sind enam kuulata.”
”Vetelpäästet saab harrastada selle landseeriga, kes tõesti armastb igasugust vett. Agility hakkab mulle tunduma täiesti mõeldava spordialana, sest landseer tahab kangesti joosta, hüpata, midagi kanda, tuua, viia jne.”
”Vett armastavad nad üle kõige! Nende rõõmuks on neil kolm tiiki, millest üks neile keelatud. Vist ka seetõttu, et seal nad ilma loata käia ei tohi. Kui naabri-plikad vees kilkavad, hoiavad nad kaldalt valvsalt pilku peal. Eks see ”mitte-minek” on järjepideva töö tulemus. Ja selgitustöö, eelkõige naabritel, et ärge pärast sauna jääauku või tiiki hüpates südantlõhestavalt karjuge. Kord oli Mio õues, kui naabripoisil sõbrad külas olid. Külma vee peale kilganud poistel olid elu kiireimad liigutused kaldale saamiseks kui Mio neid päästma tormas. Sestpeale kutsutakse teda ka saunavalvuriks!
Aga selge see, et veekoer tajub ära, kus on karje südamest, kus tegu niisama vallatustega.”
”Inimese jaoks on tegemist äärtult truu ja armastava sõbraga, kes oma loomult on siiski päästekoer, geneetiliselt ette nähtud inimest aitama. Landseeridel on üldiselt suhteliselt hästi säilinud vetelpääste instinkt, mistõttu tasub seda külge vetelpääste koolituste abil ka edasi arendada. Üldiselt võib öelda, et landseeriga ei pea küll iga päev kümme kilomeetrit jooksma ja teda võib pidada ka nn. laisa inimese koeraks, sest ta ei nõua palju aega ja tähelepanu; kuid tegelikult on ikka nii, et mida rohkem me oma koeraga tegeleme, seda rohkem temalt ka tagasi saame. Nii on ka landsuga - kõige toredamad landseerid on need, kelle pererahvas koera väga armastab ja koeraga tegeleb.”
” Mis mulle selle tõu juures meeldib on see, et oma käitumisega ta peegeldab omanikku. Kui omanik on parajasti aktiivne, on seda ka koer. Kui omanik on väsinud ja puhkab, on koer üks mõnus vaip inimese juures, ja tema mõnusa pehme kasuka sees on hea varbaid soojendada.”
”Landseeri treenimise juures on üks konks, ta ei pruugi väga viitsida. Landsu ei ole nii agar "tahan-kõike-teha" tüüpi koer, nagu näiteks saksa lambakoer. Ja vahel tundub, et tal pole lihtsalt tuju. Aga teisalt alluvad nad dressuurile samamoodi rahulikult ja pikaldaselt, mis selgeks saab, see selge ongi.”
Tervis ja toit
Probleemid ei pidanud mööda kive ja kände käima, ikka mööda inimesi…ja nende neljajalgseid sõpru.
”Siiski julgen öelda, et tegemist suhteliselt terve tõuga. Kui ma hiljuti tegin landseeride andmebaasis statistikat surmapõhjuste ja keskmise vanuse kohta, siis probleemide nimekiri on üsna lühike. Ei ole haruldased landseerid, kes elavad 14-15 aastaseks,” kinnitab Ingrid. Teada on sedagi, et üks landseer on elanud 20-aastaseks. Oodatavaks elueaks pakuks siiski 11-12 aastat.
Suurt kasvu koeri kimbutavad liigeseprobleemid. Et vähendada seda riski, tehakse koertele liigeseuuringud ja aretuses kasutatakse koeri, kelle uuringutulemused on head. Sellekohast infot on alati mõistlik kasvatajalt või tõuühingult küsida. Eestis tehtud liigeseuuringute tulemusi näeb Eesti Kennelliidu leheküljelt.
” Kui rääkida veel surmapõhjustest, siis minu jaoks olid andmebaasis kurioossemaks põhjuseks “söödi ära”, mis oli paari koera taga, kes lõpetasid inimeste toidulaual Saksamaal esimese maailmasõjaaegse suure nälja ajal.”
Üldine arvamus on see, et hiiglaslik koer – hiiglaslikud toiduarved. Ingridi hinnang on see, et koer ei söö hullupööra palju. Tema 55-kilone Bibi saab hommikul ühe kruusitäie ja õhtul teise kruusitäie krõbinaid. Koerad saavad küll ka toidulaua ülejääke – ent selle võrra väheneb siis krõbinate hulk.
Ajalugu
Koerast, kelle algne nimetus oli Canis amiliaris Terrae Novae ehk ”koer Newfoundlandist” on arenenud mitmed tänapäevased tõud, sh landseer ja newfoundlandi koer. Kuni 1960. aastani oli neil kahel “koeral Newfoundlandist” üks ja seesama standard. Saksa ja Sveitsi kasvatajate aastatepikkuse töö tulemusena võttis FCI vastu 1960. aastal standardi, mis tegi landseerist eraldi tõu. Seejärel tekkis huvitav olukord, kus valgemusta omanikud said ise otsustada, kas nende koer on edaspidi Landseer vastkoostatud standardiga nr 226 või njuufa standardiga nr 50!
Seega nende kahe tõu ajalugu võime vaadelda koos. Tegu on ühega vanematest tõugudest, mille täpne põlvnemine on suhteliselt ebaselge. Kanada idaranniku saari, sh Newfoundlandi saari, külastasid ja kalajaamu rajasid nii prantslased, portugaallased kui ka baskid. Huvitav fakt on, et laevad pidasid omavahel sidet, kasutades koeri, kes viisid posti ühest laevast teise.
Enimlevinud teooriad räägivad sellest, et landseeri põlvnemine viitab mäestikukoertele, kes tulid saartele koos baski kaluritega.
Landseerid koos iiri hundikoertega olid koerad, mis olid väga levinud 18.-19. sajandi Inglismaa kõrgseltskonnas, sh kuninglikes perekondades. Neid koeri näeme paljudel selle perioodi Inglise kunstnike maalidel. Briti saartelt liikusid koerad edasi mandri-Euroopasse. Samas leiame sarnaseid koeri juba 16.- 17. sajandi Madalmaade kunstis, mistõttu võisid koerad jõuda mandri-Euroopasse ka otse. Miks olekski pidanud kalakaubandus Newfoundlandi saartega vaid läbi Inglismaa sadamate käima?
Landseere on kasutatud mitme tõu aretuses nagu näiteks leonberger ja pikakarvaline bernhardiin.
