Et see soov selles elus ilmselgelt enam täide ei lähe, üritan ma inimestega alati vähemalt koos olla. Ma ei ole kunagi mõistnud, mis on nii toredat teiste koertega mängimises, purelemises, üksteise tagumiku nuuskimises – ei, ei ja veelkord ei. Ainuüksi mõtlemine sellele toob kananaha ihule. Mind on küll varasest east peale proovitud teistega kokku panna, olen käinud kutsikakoolis, ja mida kõike veel. Mulle oli aga juba väikesest peale selge, et teisi koeri on parem ignoreerida. Ja sellest põhimõttest ei ole ma tänaseni taganenud.

Ega ma inimestele palju alla ei jäägi. Olen neid oma elu jooksul hoolega jälginud ja õpin suure kiiruse ja õhinaga selgeks kõik trikid ja mängud, mida nad mulle õpetavad. Mida rohkem mul õnnestub õppida ja inimestele meeldida, seda õnnelikum ma olen. Hetkel oskan ma istuda, seista, lamada, käppa anda, teist käppa anda, keerutada, maas rullida, surnut mängida, küsida, sitsida, õhust sööki ja mänguasja püüda, mänguasju inimesele viia, maiustusi otsida ja maiustusi leida. Mu repertuaar täieneb pidevalt!
Ronni tahaks vahel hoopis inimene olla

Mulle ei meeldi ennast väga kiita, aga ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et ma ei ole ainult tark ja osav, vaid ka ilus. Aeg-ajalt käin koos perenaisega juuksuris ning olen edukalt osalenud segavereliste koerte näitustel. Just mu välimus ja südamekujuline laik paremal küljel oli see, mis Birgiti tookord varjupaiga kodulehte sirvides ära võlus. Kui siis ka mu iseloom laitmatuks osutus, oli kojuminek kindel. Ma ei oska öelda, kas olen need head omadused pärinud emalt või isalt, sest neid ma õieti ei tundnudki. Juba ühe kuu vanusena sattusin ma Kristiine linnaosa tänavatele, sealt edasi Varjupaika ja siis juba siia, enda ja Birgiti koju.

Ma olen küll sündinud õnnetähe all, kuid siiski ei ole minu elu ainult meelakkumine. Paari aasta eest avastati mul üks imelik haigus, mis põhjustab tugevaid valuhoogusid. Arstid ütlesid, et mu kilpnääre peaaegu ei tööta ja määrasid rohud, mis on mind tublisti aidanud. Mõnikord harva, kui see vastik hoog ikkagi peale tuleb, võtab Birgit mind sülle ja lohutab, kuni mul jälle parem hakkab. Mu pere on õppinud mu kehakeelt nii hästi lugema, et nad võtavad mind sülle juba enne, kui ma isegi aru saan, et valu on tulemas. Nad ju armastavad mind sama palju, kui mina neid ja me mõistame üksteist ühise keeletagi.


Kojujõudnu: seitsmeaastane koerapoiss Ronni
Millal: august 2008
Kust: 2-kuuse kutsikana Tallinna Loomade Varjupaigast
Kuhu: Birgiti ja tema vanemate koju
Ronni amet: koduvalvur ja trikimees


Eestis on hetkel ligi 2500 varjupaiga looma, kellel ei ole oma kodu ega hoolivat omanikku. „Jõudsin koju“ Facebooki lehekülje eesmärk on näidata läbi reaalsete lugude, kuidas varjupaikadest ja hoiukodudest võetud või tänavalt leitud loomadest on saanud kõige paremad, ustavamad ja siiramad kaaslased!

See lehekülg annab ka professionaalset nõu, kuidas leida varjupaigast just endale kõige sobilikum kaaslane ning kuidas aidata, kui märkad tänaval hulkuvat looma.

Kui meil õnnestub nende lugude abil veenda kasvõi paari inimest minema varjupaika, et endale sealt sõber leida, siis on see leht meie silmis täitnud oma eesmärgi.

Kersti Kalberg, Triin Tohver