Tarmukas Kennu käib perenaisega tööl
Soov endale just chihuahua saada tekkis perenaisel Gerli Niilol peale seda, kui ta nägi seda koeratõugu ühel naisel kaubanduskeskuses.
„Pärast seda veetsin kuid unistades, et ühel päeval saan endale ka pisikese chihuahua,“ räägib ta. „Veetsin iga päev osakese Eesti ning välismaa kennelite lehtedel, kuni leidsin just selle õige St. Peterburgist, Venemaalt.“ Ta kinnitab, et armus koerakesse silmapilkselt, kohe kui oli näinud esimest fotot temast.“
Peale kahte kuud pikka-pikka ootamist saabus Kennu lõpuks oma uude koju ning vastas käidi tal Vene-Eesti piiril. „See päev oli 9. september 2008. aastal ning see ei unune ilmselt iial, kui teda esmakordselt päriselt nägin,“ meenutab Gerli.
„Kennu oli nii pisike, nii habras ja nii eriline. Uue koduga harjus ta juba esimesel ööl- ei mingit nuttu ega üksindust, mis koertel paraku üldiselt tekib.“ Tänaseks on Kenzo 3,5 aastat vana ning kaalub 1,3kg. Ta on juba ka mitme suurepärase koera isa.
Jookseb kiiruga kotti
Loomu poolest ei ole Kennu „hommiku koer“, vaid eelistab võimalusel magada ikka poole päevani. Ta on tohutult seltsiv ja peab kõigist perenaise tegemistest tingimata osa võtma.
„Ma tegelen fototöötlusega ja Kenzo käib minuga ka tööl alati kaasas,“ jutustab Gerli. „Tööl olles veedab tema oma päeva kas siis magades minu töölaual või siis süles.“ Ta lisab, et see on alati nii – kui Kennu näeb, et perenaine hakkab kusagile välja sättima, jookseb tema kohe kiiresti kas siis oma kotti või perenaise käekotti, kindlustades sellega, et tema mingil juhul maha ei jääks. Niiviisi teevadki perenaine ja tema lemmik kõike üheskoos.
Väike Kenzo pole kunagi erilise söögiisuga koer olnud. „Maiustusi ma talle ei anna, kuna need võtaks tal viimasegi toiduisu ära,“ tõdeb Gerli, lisades, et kutsul on soovi korral alati võimalik süüa kuivtoitu, mida on kogu aeg tema toidukausis saadaval. „Igapäevaselt aga valmistan talle sooja toitu ning Kennu eriliseks lemmikuks on hautatud brokkoli-porgandi-riisi-broilerisüdame vorm.“
Külma eest kaitseb kampsun
Päris pisikesena Kenzo väga jalutada ei armastanud, kuid nüüdseks on see saanud üheks tema lemmiktegevuseks. „Kõik kohad on ju vaja iga päev läbi uudistada,“ muigab perenaine. „Käime õues päeva jooksul mitu korda, meil on see võimalik, kuna oleme iga päev 24 tundi koos.“
Kuidas aga nii tilluke koer külmade talveilmadega õues vastu peab? „Meil on olemas kampsun ning jakk, mis on külmemate ilmadega väga tarvilikud,“ kinnitab Gerli. „Sellel koeratõul puudub aluskarv ning sellest ka vajadus külmaga riided kanda. Riietan Kennut aga siiski ainult äärmisel vajadusel, niisama ilu pärast küll mitte kunagi.“ Riideesemed on Kenzol juba varasemalt olemas ning uusi asju perenaine muretsenud ei ole. „Selleks puudub otsene vajadus ning tema suurusele vastavaid riideid pole kahjuks väga saada ka,“ tõdeb ta.
Hea inimesetundja
Kui päris väikese kutsikana oli Kennu arglikuma loomuga, siis nüüdseks on temast aga saanud vägagi enesekindel ja julge kutsupoiss. „Kenzo on väga sõbralik ja seega üritab ta alati sõbrustada nii koerte kui kassidega,“ kinnitab perenaine ja lisab, et kodus on neil lisaks temale veel ka bernhardiin ning mitu kassi. Kõigiga on läbisaamine suurepärane ning pigem on just pisike Kenzo ise see, kes reeglid teiste loomadega suheldes kehtestab.
Ka lapsed talle üldiselt meeldivad, kuid teatud vanuses laste suhtes on koerake natuke umbusklik. „Keegi lastest on talle kunagi liiga teinud ja eks sellest on tingitud ka pisike hirm,“ ütleb Gerli.
„Kuna aga Kennu on pisikesest peale harjunud erinevate inimestega, siis on ta üldiselt kõigiga väga sõbralik. Samas vahepeal ta justkui tunnetab, et „see“ inimene pole koera inimene või, et „see“ inimene on kuri inimene – nendest hoiab ta eemale.“
Külalisi võtab Kenzo kodus alati suurima heameelega vastu ning kui uksekell käib, peab tema ilmtingimata kõigile trepikotta vastu jooksma, et tulijaid koheselt tervitada. Nii huvitavat nähtust nagu külalised ei saa tarmukas ja seltskondlik Kennu ju ometi maha magada!
