Tigeda lõukoera puuri astumine tõi saatusepöörde. „Mõtlesin, et tulgu, mis tuleb“
Läikiv, hästiharjatud kasukas, võõrast uudishimulikult nuhutav niiske nina ning rahulikku väärikust õhkuv olek – selline on Rem – koer, kes veel aasta tagasi ei lasknud endale kedagi ligi ja keda peeti isegi varjupaiga kogenud töötajate poolt nii lootusetuks, et kaalumisel oli isegi looma eutaneerimine. Puudus usk, et keegi üldse suudaks metsikuks muutunud ja end agressiivselt kaitsvat koera taltsaks muuta.
„Sellest, kes selle koeraga sõbruneb, saab esimene vabatahtlike koordinaator,” lubasid varjupaigatöötajad muigamisi vabatahtlike infopäevale kokkutulnud loomasõpradele. Kuid isegi pooleldi naljaga öeldud sõnadel on mõju – Karl Kalmest, kes tol korral vabatahtlikuna sammud varjupaiga poole seadis, tuligi koordinaatori amet vastu võtta – tänu temale sai lootusetuks juhtumiks peetud Remist üks sõbralikumaid ja taltsamaid koeri. Öeldakse, et elus ei ole juhuslikkusele kohta.
"Kui ma esimest korda Remi puuri juurde läksin ja koer mind märkas, ründas ta viivitamatult hüpates vastu puuri seina. Oleks puuri uks lahti olnud, oleksin tol korral väga haiget saanud,“ muigab Karl. „Niimoodi me siis tol korral tutvusime.“
