Timmu lugu: hüljatud koerast targaks peresõbraks

 (4)
Timmu lugu: hüljatud koerast targaks peresõbraks
Pilt on illustreerivFoto: Flickr.com

Mõnel inimesel saab neljajalgse sõbra eest hoolitsemine igapäevaelu lahutamatuks osaks juhuse tahtel, vaatamata sellele, et lemmikloomasoovi pole endas täheldanud isegi lapsena. Just nõndamoodi juhatas saatus Erika kokku toona Timmuga - armsa oravasabalise-rebasekarvalise koerapoisiga, kel lopsakas kasukas ja kõrvad keskmise isendiga võrreldes pikemalt lehvimas. Tõuomadustelt perenaise sõnul puhastverd Timmu-tõugu.

Varasem kokkupuude lemmikloomadega oli Erikal olnud pehmelt öeldes kasin. Korterilapsena kasvades sagisid aleviservas asuvas laudas küll nunnud küülikud ja mingil ajal kodus kirjutuslaual suures klaasnõus askeldasid ka valged hiirekesed, aga otseselt ühtki lemmiklooma sabas sibamas polnud. Ja ka täiskasvanud korteriomanikuna polnud tekkinud tungivat looma perre võtmise mõtet. Elukaaslase tütre spanjeli „lapsehoidja“-kogemus oli küll olemas, aga too loomake lihtsalt vahel toodi ja siis jälle viidi ning see kutsu nunnutamine oli lihtsalt puhas rõõm ja meelelahutus, erinedes loomapidaja tegelikest kohustustest oluliselt.

Ilmselt aga oli Isand Saatuse poolt asi otsustatud, sest juba pool aastat enne Timmu ilmumist oleks Erikast napilt saanudki lemmikloomapidaja, kuivõrd temani jõudis teave hülgamisele määratud koerast – ühed noored olid hankinud endale kutsika, ent lapse perre sündides leiti loom ülearune olevat. Ka siis kaaluti Erika pereringis tumeda tulevikuga loomakesele kodu pakkumist, aga otsustati siiski, et see pole kõige parem mõte. Eelkõige seetõttu, et mõlemad on pikad päevad tööl ja ei oleks ka keegi osanud ennustada, millises pahandusekategoorias ja kui lärmakalt üksi koju jääja oma päevi sisustada plaanib.

Seotud lood:

Kõik on uus detsembrikuus

Ehkki toonane otsus tundus mõistlik, jäi hinge siiski miski kripeldama. Ja siis jõudiski nendeni info, et keegi jättis uude kohta kolides oma pea aastase koerakese vanasse maamajja omapäi. Ei saa öelda, et otseselt saatuse hooleks, kuivõrd nädalavahetustel viis nime poolest perenaine talle suurema portsu söögipoolist ja pääses kutsuke verandal pesitsedes ukseaugust ka õue asjatama, ent inimlikust loomakohtlemisest oli asi siiski kaugel. 

Kui Erika oli toda koera pildilt näinud, ei mahtunud talle kuidagi hinge, et see pisike lehvivate kõrvadega armas tegelinski seal pimedas ja külmaga peab ihuüksi talve üle elama, teadmata, mis temast edaspidi saab ning kas nukras üksinduses elu kulgema hakkabki. Nõnda sündiski puhtalt emotsioonide ajel, kaastundest, kindel otsus, et nende koju see koerake tuleb. 

Ja nii mindigi üheksandal jõulukuupäeval uuele pereliikmele järgi. Koerakese üleandmisel tundus too Erika silmis veelgi pisem, kui pildilt vastu vaadanu. Et välistada võõrastamisest tulenevat putku pistmise võimalust, oli uue pereliikme jaoks muretsetud spets-kutsutraksid, mida traksistatav endale küll tõrkumata ümber lasi panna, aga ilmselgelt oli taoline takistav element tema jaoks täiesti võõras. Ja samuti autosõit, sest autosse ei osanud ta ühegi nipiga hüpata, ka ei aidanud kaasavõetud vinkuviinerite tagaistmele poetamine, neid ei puudutatud ka siis, kui Erika oli ta ninapidi sinna juurde tõstnud. Kõige selle juures enda kaitseks ta naksama ei kippunud, oli pigem hirmunud moega ega ilmutanud ka vähimatki valmidust talle organiseeritud pissipeatuse tarvis autost välja minna. 

Kuna järelemõtlemisaega looma võtmiseks justkui polnud olnudki ja varasem kogemus puudus, tuli alustada katseeksitusmeetodil A-st ja B-st. Algul kartis uustulnuk kõike, nii välisust kui treppe, jalutuskäikudeks oli teda vaja üles-alla süles tassida. Ja rihma otsas käimine ei kukkunud algul kuidagi välja - kui tunti liikumist takistavat survet, seisti lihtsalt arusaamatu näoga paigal. Ent kõige uue selgeksõppimine toimus hämmastava kiirusega, juba mõne päevaga ei kujutanud trepid enam mingit ohtu ega rihm tüütut ja võõristavat ahistajat ning autosse hüppamine sai selgeks paari nädalaga. Ja kuna autoga pikemate sõitude tegemine sel perel olude sunnil sagedane, on Timmul suhe neljarattalisega kujunenud suisa kiindumuseks, temast on saanud tõsine autofänn, kes lahtist masinaust nähes otsemaid sealt viuhti sisse kargab. Sõidu ajal mütatakse edasi-tagasi, aga roolisolijat ealeski nügima ei minda. Ja kui näiteks seisuajal keegi autost mööda juhtub kõndima, siis autoomanikutundega lõrisetakse kahtlase jalamehe peale.

Tubased toimetused

Privaatseks olesklemiseks on Timpsul kööginurgas oma pesa, mõnus vatitekk, millel omakorda vahvate kutsukäpajälgedega tekikott ümber. Et see tema turvapaik on, sai selgeks väga kärmelt, iseküsimus, kas just seal alati põõnutama peab. Pesaväliseks pikutuseks sobivad suurepäraselt ka näiteks tugitool ja esikuvaip ning äraütlemata kutsuv on pererahva voodi. 

Ehkki päevasel ajal on ka magamistuba looma jaoks valla, on paika pandud reeglid, et öösiti inimeste juures voodis koer siiski magama ei pea. Aga kui toauks jääb korralikult sulgemata, kasutatakse seda kohe ära, murtakse ninaga nügides sisse ja sätitakse end voodisse magama, võimalusel pea kenasti padjal. 

Mingi kuklatundega mõistab Timmu küll, et magamistuba on siiski kahejalgsete pärusmaa, kuhu näiteks hommikuti ei ole viisakas minna tekki kaapima ega põrandale tirima. Kannatlikkus muidu tulekerana püsimatu rakatsi puhul on sellega seonduvalt hämmastav, sest kui puhkepäevadel pererahvas kauem sängis mõnuleb, siis ukse taha vinguma ei lähe Timps eales. Küll aga on kõrv pidevalt kikkis, sest nii kui sealt suht „keelatud maalt“ kostab ärkamishääli, tullakse otsemaid ninaga nügima ja pai norima. Aga sellist pilti, kuis kutsa inimesel ülevoolavas rõõmus ila lennutades kogu näo üle lakub, ei näe kunagi, sest Timpsu jaoks on selline käitumine out. Ja kui ollakse koos külas, saab kompensatsiooniks alati magada pererahva kaisus.

Aga möllamist jagub kodus kuhjaga. Mängukannide arsenal on rikkalik, märkimisväärsel kohal mitut masti karvased tegelinskid, keda siis tuuseldamise käigus üritatakse justkui mängule kaasa lööma ärgitada. Ja palli tagaajamine on pöördesseajamiseni meelierutav nii toas kui õues. Kui tubastes tingimustes jooksutuurid peale tulevad, lidutakse kõrvade laperdades ühest korteri otsast teise, jättes tähelepanuta, et jooksupind parketi näol on häbematult libe. Ja nii kihutatakse elutoast magamistuppa, siis vihinal suurde tuppa tagasi aknalauale õueliikumist uudistama, nõnda kordi ja kordi. Vahel aga jääb selle va salakavala libeda jalgealuse tõttu pidurdusteekond lühikeseks ja nii mõnigi kord põrgatakse vastu mööbliääri. Või siis magamistuppa lidudes leiab ta end mingi valearvestuse tõttu voodisse maandumise asemel sellest üle lendamas või siis potsatatakse voodi ette põrandale. Sama nali on tugitooliga, väike valerehnut ja pea põkkub tooli käepidemega. Eks sisimas tunduvad sellised apsakad koerale ilmselgelt endalegi tola ossa jäämisena, aga tehakse siiski nägu, et midagi pole juhtunud ja pererahva jaoks on taolised vaatepildid ääretult koomilised. 

Lauakommetega on igati tipp-topp, näiteks pererahvalt söömise ajal palukest nurumas ja noolimas ei käida. Valmisolek number üks on igaks juhuks siiski olemas, sest kuna mõnikord lusti pärast lubatakse taldrikud puhtaks lakkuda, tuleb ette nunnu-näoga sitsimist – ehk näkkab. Ent kui vahel siiski koerakäpp lauanurgale ilmub, siis selle sama kiirelt kadumiseks piisab pererahval sõrmega vastu lauaserva koputada. Ja sitsimine-tantsimine-istumine-lamamine on õpetamise peale saanud selgeks kui 1x1. 

Kui esmasel kokkusaamisel vinkudele ei öeldi, siis nüüd vitsutatakse meelsasti kõike pakutavat. Tavapärastele koerakrõbuskitele lisaks on väga teretulnud toorel kujul hakkliha kui igasugusel kujul misiganes liha, mida igapäevamenüü küll siiski ei sisalda. Küll aga saab iga jalutuskäigu lõppedes põske pista juustuviilaka, mis kujunenud Timpsu suureks lemmikproduktiks. Desserdi poole pealt on vägagi mokkamööda kõiksugu batoonikesed ja iseäranis jäätis, mida pererahvas lahkelt limpsata ulatab. Küll aga ei võta ta suu sisse koerakonserve mitte üheski variandis, nii et selle toiduartikli olemasolu jätab ta sügavalt külmaks.

Kui algul tõid pererahvale väikese murekurrukese otsaette ka küsimused, kas loomake oskab puhtust pidada, mida närida-kraapida tavatseb ja kuis üksiolemine kulgeb, siis nüüdseks on heameel tõdeda, et materiaalses mõttes kahju pole tekitanud väsimatult askeldav loomake sendigi eest – ei ainsat puretud saabast ega järatud mööblitükki. Ja üksiolemisega leppimine ei kujunenud absoluutselt probleemiks, esimestel õhtutel küsiti ka naabritelt üle, kas päeval on olnud mingit lärmi, aga mida polevat, seda polevat. Haugatusi kostvat vaid siis, kui ta oma meelistegevuse käigus akna peal passides mõnd tuttavat näeb, aga eks siis olegi ju mõistlik märku anda. Haukumisprotseduur, kui niisugune, käib iseenesest suht heleda häälega. Aknalaua väisamine ei kuulu halbade kommete valdkonda, vaid seda õpetas pererahvas talle teadlikult, et loomakesel oleks nende tööloleku ajal võimalus teistspool klaasi toimuvaga silmaringi laiendada. Vahel ta unustab end sinna liikumatult ümbrust jälgima, jättes nii mõnelegi möödujale mulje tõetruust koerakujust. Küll aga tuleb lärmitsemist ette pereringis, kui lastakse aeg-ajalt kuuldavale hulganisti veidraid kurguhääli, mis ulgumise-kiunumise-kuristamise vahepealsed, aga need kuuluvad puhtalt kategooriasse rõõmuilmingud. Ja vahel isekeskis mängides kostub sekka hirmus lõringi, mis tekitab külalistes kohati kahtlust, kas pole tegemist siiski murdjageenidega loomaga.   

Puhtusepidamisega oli probleeme ehk vaid esialgu ja sedagi ilmselt teadmatuse tõttu – alguses võttis Timmu nõuks suure toataime poti najal sirtsutada ja Erika ema korteris külmkappi samal otstarbel märgistada, ent kui sellistele tegevustele peale sattudes ühemõtteliselt käratati, et nii ei tohi, siis sellega sedasorti katsetused ka eos lämmatati ning põrandad-vaibad ja muud paigad on kõik kenasti püsinud pissivabad.

Hurraaa – õue!

Õueminekud on oodatuimad sündmused ja sellega kaasneb suisa ekstaas. Piisab, kui valvas kõrv püüab kinni sõna „õue“ ja Timmust saab sekundiga minimõõtu tuulispask – kihutatakse ukse juurde, karatakse tugitooli, sealt tagasi maha, möödaminnes sakutatakse-raputatakse ettejuhtuvat karvast mängulooma ja seda kõike jõuab veel mitmeid kordi ja erinevas järjekorras läbi teha, kuni kaelarihma kinnitamine ei jäta enam kaksipidi mõtlemise võimalust õuepääsemise suhtes.

Jalutamas käiakse üldjuhul kolmel korral, varahommikul ja tööpäeva lõppedes pooletunnine ring ning hilisõhtul tehakse veel lisaks tunnipikkune tiir. Timpsu garderoob sisaldab ka toredat karvase kapuutsiäärega jopekest, aga rõivastumisprotseduurist keeldub loom kategooriliselt. Aga see pirtsutamine endaga nohusse jäämist kaasa ei too, sest kui kere on Timmul küll suht õbluke, katab seda Erika sõnul villa meenutav aluskarv. 

Õues on teadagi palju hullult huvitavat, vahel isegi nii, et kui miskit põnevat silma hakkab, võib pissimiseks ülestõstetud jalg tükiks ajaks õhtu jäädagi, keskendunud pilk huvipakkuvat objekti puurimas. Ja mõistagi käib asja juurde ka maas püherdamine, mis on igati erutav tegevus, mille peale perenaine enamasti sulaselget mõistmatust ilmutab. Eriti kui näiteks mõne hinge heitnud pisilooma jäänustel seda toredat toimingut sooritada või peibutavates õlilaikudes, mis karva kenasti läikima löövad. Sellistel puhkudel kuuleb ta end nimetatavat hoopiski peletiseks või traktorist-masinistiks.

Õues käimise plusspoolele saab kindlasti kanda ka asjaolu, et seal on igal sammul võimalik trehvata lahedaid minikahejalgseid – lapsed on Timmu suured sõbrad, eriti meeldivat talle väikesed tüdrukud, kelledest tekkinud suisa Timmu-fanclub. Üheksa-kümneaastased pisipiigad suisa võistlevad selle nimel, kes saaks kutsukesega jalutada. Ja kuivõrd allpool tuleb juttu Timpsu ühest kahetsusväärsest kombest – hammustamisest, mis talle peaaegu saatuslikuks oleks saanud, siis näiteks laste paitegemisel pole kunagi hirmu, et ta mõnest pisikesest näpust naksama kipuks.

Kui üldjuhul ilmutab Timmu kahejalgsete nägemisel rõõmsameelsust, siis näiteks on tema jalutusteele sattunud meesterahvas, kelle suhtes algusest peale välja kujunenud arusaamatu vimm ja keda ta justkui ei kannata silmaotsas, hoolimata, et too pole loomale vähimatki kurja teinud. Kuna nende pikema tiiru uitamisteekond sobib jalutamiseks ka ilma koerata kahejalgseile, siis paar korda nädalas trehvataksegi seda meeskodanikku ja enamasti proovitakse tema silmamisel varakult kõrvale põigata. Kord aga polnud enam põikamisvõimalust ja siis hoidis Erika Timpsu lühikeses rihmas. Läheneja oli ka ise juba varasemalt märganud looma arusaamatut vaenulikkust oma isiku suhtes ning hakkas rääkima, et püüaks teha loomaga rahu, las nuusutab ära ja siis ehk lepib. Ta sirutaski käe, ent õnnetuseks liigutas seda Timpsule kahtlustärataval moel, mispeale lasti kuulavale ründamislõrin ja puremiseni jõudmine oleks olnud murdosa sekundite küsimus. Edasisi üritusi lepituse suunas pole enam tehtud.

Üldiselt ei meeldi Timmule ka jalgrattad, iseäranis kui need kolisevad ja ratturiteks osutuvad klaastaaras arveldavad kodanikud. Mopeedid ja tsiklid tekitavad samuti pisut umbusku, aga võrreldes varasemaga ta kõike põrisevat, k. a neljarattalised enam ründama ei kipu. Sellise tegevuse mõttetusest arusaamiseks kulus tal kuukest paar.

Mis koerte põlisvaenlastesse, kassidesse, puutub, siis tagaajamise asemel põhimõtteliselt ilmutab ta nonde pisut isevärki elukate vastu siirast huvi. Ja hoolimata, et hingepõhjas sooviks lähemat tutvust teha, ta kas läheneb mõõduka kaarega või hoiab hoopis mõistlikule kaugusele, sest mällu on talletunud kord ühelt hulkuvalt kassilt saadud valusad kriimud. Ja veel on üks sort sootuks arusaamatuid olendeid, kes normaalse liikumisviisi asemel õhus laperdavad, aga nende hulgas leiduvate maapinnale laskunud kraaksuvate isendite püüdmiseks startimine on ka päris pingestatud tegevus.

Sõber tunneb sõpra

Jalutuskäikudel trehvatakse mõistagi hulgaliselt ka teiste koertega ja nendega probleeme pole, kuivõrd Timps on pigem kõigi koertega sõber. Erandina figureerib vaid üks taks, keda Timps suisa pelgab – too nähvits oli nende esmasel kohtumisel peremehe käest lahti tõmmanud ja rihma lohinal lõrisedes Timpsule joonelt kallale tormanud. Kuna Timmu senini oli ilmselt ette kujutanud, et kõik temaga ühte vurhvi neljajalgsed on sõbrad, tekitas taoline käitumine selget hämmingut. Ja sestap, kui too ohuallikast taks nüüd kaugeltki paistab, surub Timmu jalad vastu maad, keeldub edasiminekust ja kõrvad peadligi sikutab perenaistki arulagedast loomast võimalikult kaugele. 

Aga vastukaaluks tigedikust taksile on Timpsul segaverelisest taksipreilist südamesõbranje Luise, kellega kohtuti esimestel jalutuskäikudel, nuusiti teineteist üle ja totaalne klapp oli silmnähtav. Nüüd võimaldatakse neile kahele suisa rihmavabu kohtinguhetki, et hullamine oleks takistusvaba. 

Suuremaid jooksuringe täiesti rihmavabalt saab sooritada Erika ema aiamaal, kus alati ees ootamas sama mõõtu musta karva semu, kellega siis saab ette võtta ahvatlevaid avastusretki. Seda hirmu, et plehku pannakse, pererahval pole, selle eest kandvat Timps ise hoolt, et silmside koduste kahejalgsetega ei kaoks. Reegleid kinnitavaks erandiks aga sai siiski kord, mil Timmu oli juba mõnda aega vaateväljast kadunud, aga eriti ei muretsetud, sest polnud ta ju seniajani kuhugi ära kadunud. Kuni tuli kõne ema naabritelt, kes nende kortermaja eest olid välisukse tagant avastnud jalalt jalale kargleva Timmu ja poetanud ta siis ema korteriuksest sisse. Ema rääkis hiljem lõbustava loo, et polnud toda tuppalaskmise momenti märganud, teadis, et loom on Erikaga aiamaal ja kui mingil hetkel nägi koera saba mööda vilksatavat, arvanud, et näeb ilmutust. 

Aga tookordne üksi kojutulemise põhjus ei olnud siiski vastutustundetu putkupanemine, vaid ilmselgelt intiimsema tagamaaga – selgus, et ülemisel korrusel elaval peniproual olevat jooksuaeg ja ilmselt selle peale seni küll kogenematu, aga looduse kutsele järgnev potentsiaalne peigmees Timmu pöördesse läkski. Enne toda ärajooksmist oli ta juba paar päeva imelikult käitunud, kippunud hirmsasti välja ja niuksunud korteri välisukse juures.

Ettevaatust, hammustan!

Kogu selle toreda loo juures ei saa mööda minna sellest, et poolteist nädalat pärast uue pereliikme kohanemist hakkas tilk tilga järel tõrva meepotti potsatama – Timmu hakkas nimelt inimesi hammustama ja tegemist polnud mitte lihtsalt naksamisega, vaid ikka nii et veri taga ja haavade paranemine võttis aega kuu jagu. 

Esimene ehmatuse osaliseks saadi õhtul, mil pererahvas naasis ühelt ürituselt ja kui Erika hakkas Timmule pai tegema, hüppas too lõrinal perenaisele kätte kinni. Šokk oli suur ja juhtunule ei osanudki kuidagi reageerida ega teadnud, mis sellele nüüd järgnema peaks, aga karistama siiski ei tõtanud.

Paraku aga hakkas hammustamist üsna sageli juhtuma, enim sai pureda Erika ise, kes Timmuga ometi kõige rohkem tegeles, aga nõelteravaid kikusid said tunda ka kaugemad pereliikmed. Näiteks kord, mil oldi emal külas ja Erika vend plaaninud Timmuga jalutama minna, hakanud pahaaimamatult rihma kaela panema, mispeale pealtnäha nunnu loom lõrinal hambad näppu lõi. Ja see ei jäänud Erika venna puhul sugugi viimaseks korraks ning ka Erika ema ning elukaaslase lähikondsed ei ole valusast kogemusest priid. Ükski neist inimestest polnud Timmule võõras ja olukord oli rohkem kui murettekitav, sest väikese koera kohta oli tema hammustamise tagajärg väga veriselt ja valusalt tõsiseltvõetav. Võis vaid oletada, et tollel varasemal üksioleku ajal endises elukohas võis ta kogeda miskit, mis tema närvisüsteemi tuksi keeras ja ettearvamatul hetkel hambaid käiku laskma sundis. 

Hammustada oli kordi saanud ka pereisa, ent karistamiseni jõuti vaid esimesel korral, mil ta loomal natist kinni sai ja sakutas nii, et tollel kõik neli jalga õhus ja haardest pääsenuna põgeneti saba jalge vahel kabuhirmus nurka. See kord ei jäänud aga sugugi viimaseks, ainult selle vahega, et karistamiseni rohkem pea kunagi ei jõutud, kuna patustanud peni pistis koheselt putku, puges voodi alla pakku ja hilisem nuhtlemine ei oleks koera seisukohalt oma eesmärki täitnud - ta poleks lihtsalt taibanud, mille eest. Oodeti ja loodeti, et see paha komme on ajutine ja kaob, sest muus osas oli ju loomake nii nunnu kui veel olla saab. 

Aga umbes aasta tagasi ähvardas asi võtta pöördumatu suuna, kui peremees taas hambaid tunda sai. Väga vähe puudus, et karikat ääreni täitnud hammustamise peale oleks ta teinud teoks otsuse loom „magama panna“, sest puremisi oli kogunenud liiga palju ja ei olnud võimalik prognoosida, kui kaua ja kui palju veel. 

Timmust ilmajäämise mõte tõi Erikale palju pisaraid ja lõpptulemusena siiski mõeldi nii, et kui on juba loom võetud, ei saa alla anda ja loobuda, tuleb püüda teha kõik endastolenev. Aga miski tundus koerapeakessegi kohale jõudnud olevat, sest hammustamist mõned korrad küll veel tuli ette, aga tasapisi hakkas see hääbuma ja nüüdseks pole pererahval endal enam pea aasta kordagi haavu praavitada vaja olnud. 

Ja nüüd saab Timmu alati ka peale hammaste näitamistki koheselt aru, et teeb midagi valesti ja vaikselt kössi tõmbudes hiilib minema. Vahepeal on pikka aega rahu majas olnud ka koduvälistel hammustamistel, seniks viimane juhtum oli paar kuud tagasi, mil pureda sai perepea vend, kes tema autosse hüpanud Timmut pahaaimamatult üritas sealt välja pukseerida. 

Erika meelest oleks Timpsil see kättekargamine nagu tahtevastane reaktsioon, seda enam, et üldises plaanis tahab ta kõigiga ju sõber olla. Kui kutsikast peale korralikult kasvavatud koer ei tule selle pealegi, et hambad käiku lasta, siis Timmu nägemuses, kui inimene käitub valesti, on hammaste kasutamine tema ainureaktsioon kahejalgse korrale kutsumiseks, sest paraku ta muudmoodi ei mõista.

Ja tasapisi oma koera tundma õppides on Erikale selgeks saanud, millistel puhkudel ta hammustama kipub – näiteks ei tohi teda kunagi nurka suruda, ilma et tal taganemisteed poleks, see kehtib ka pai tegema minnes. Ja tema nina all kätega vehkimine, eriti kui peopesad tema poole suunatud, on samuti Timmu jaoks ähvardav märk. 

Kogenumad koerapidajad teavad rääkida, et kannatlikkusega on võimalik hammustamiskommet siiski välja juurida, tuleb kiirelt reageerida ja looma rünnakule peab järgnema karistus. Erika sõnul on Timmu aga olnud hammustades nii välkkiire, et ei jõuagi otseselt kuidagi reageerida. Siiski on Erika seda meelt, et päris „lambist“ hambad mängu ei tule, see on alati ühel või teisel moel inimese poolt välja teenitud. Seda enam, et Timmu ei ole absoluutselt agressiivse loomuga ja kunagi peale hammustamist inimese peale viha ei pea, vastupidi – on valmis kohe järgmisel hetkel jälle sõber olema. Ilmselt see lihtsalt on mingi kiiks, mis eelmises elupaigas kogetuga külge jäänud. Aga selle tunneb Timmu alati ära, kui keegi teda kardab ja siis üritab mingit omapoolset hierarhiat paika panna.

Ent vaatamata asjaolule, et ta peremehelt raputada sai ja enamasti just too kurjemat häält teeb, näitab Timmu oma ülimat poolehoidu ikkagi just tema suhtes välja. Ehkki igapäevaselt on Erika see, kes loomaga enamuse ajast toimetab, jalutab ja toidab, on ta elukaaslasega võrreldes Timpsu silmis ikkagi vaid keegi „no ajab asja ära kah“. Näiteks piisab peremehel vaid paar tunnikest kodust ära olla, kui tema naastes tormatakse jalustniitvalt ülevoolava rõõmuga vastu, justkui poleks nädalate kaupa näinud. Aga Erika seda pahaks sugugi ei pane ja armukadedust ei tunne, sest tema silmis on Timps üks väga lahe ja iseloomuga koer, ilma kelleta enam kuidagi elu ette ei kujuta.

Sõber kogu (tema) eluks

Nüüdseks on Erika paljudest asjadest aru saanud, mida alguses teadmatusest valesti tehti. Sest ega ju teatud täpselt ega osatud ette näha, milline vastutus loomavõtmisega kaasneb. Eelkõige on selge see, et iseäranis koera perre tulemine paneb inimese „kinni“ – tuleb alati arvestada, kas ja kuhu, kui kauaks saab minna, kuhu saab neljajalgse kaasa võtta jms. 

Ja nii ta panebki kõikidele koeraihkajatele südamele, et kuna on väga palju vastavat kirjandust ja netifoorumeid, tasuks enne lemmiku võtmist kindlasti teha põhjalikku eeltööd, nõnda on lihtsam nii koeral kui koera peremehel. Sest kui mingi tuju ajel loom võtta, tulevad paratamatult tema kasvatusse vead, mida hiljem väga keeruline välja juurida. Ja kui ettekujutus erineb tegelikkusest totaalselt (a la et koer ei tähendagi ainult müramisseltsilist ja oh üllatust, ta ei jäägi elu lõpuni pisikeseks nunnuks kutsikaks), siis loomast lihtsalt tüdinetakse ja loobutakse ning ta peab rändama uude perre, kus omad seadused ja kombed. Ja siis polegi midagi imestada, kui segaduses loom ei saa lõpuks aru, mis plaanid inimestel temaga ülepea on.

Oluliseks peab Erika mainida ka üht põhilist viga, mida iseäranis „teise ringi“ koertega tehakse – kompenseerimaks halbu mälestusi varasemast, hakatakse tulijat kohe nunnutama ja poputama kõikvõimalikul moel. Täpselt nii, risti vastupidiselt õige käitumisega, talitas temagi, püüdes kohe saabumise hetkest igal sammul loomale tähelepanu pöörata. Aga teab nüüd, et sellise segase saatusega koerale tuleb anda kõigepealt paar nädalakest totaalset rahu ja oodata, kuni koer ise hakkab ümbritsevaid pusletükke kokku pannes inimesi omaks võtma.

Veel on Erikal üks huvitav teooria, mis esmapilgul tundub ebaloogiline, aga süvenemisel leiab sellest tõetera. Nimelt väidab ta, et korterikoer on tihtipeale õnnelikum, kui eramajas peetav kutsu – kui majaelanikud lasevad oma lemmiku lihtsalt teadmata ajaks hoovipeale omipäi asju ajama, siis korteris elav loomasõber tegeleb oma lemmikuga oluliselt rohkem, alustades jalutuskäikudest ja lõpetades sellega, et loomakesel on korteritingimustes pererahvaga pidev kontakt.

Aga olgu sellega, kuis on, üks on kindel – õnnelik on see loom, keda tingimusteta armastatakse. Koera puhul öeldakse, et koer annab inimesele endast kõik ja natuke veel rohkemgi, inimene koerale vastu annab tihtipeale selle, mis tal üle jääb. Andkem siis võrdne panus, et koera jaoks oleks perre tulemise märksõnaks elukestev rõõm.