Ja Tosa on lihtsalt üks prefektuur tõusva päikese maa lõunaosas. Või siis lääneosas, nagu japsid ise ütlevad. Sealt see koer siis pärinebki.

Prefektuur muidugi on aegade jooksul nime vahetanud ja muutunud pealinna järgi Kōchiks. Kui see siin oleks keeleportaal, võiks veel pikalt jahuda selle üle, kuidas Kōchi nimi koosneb märkidest 'kõrge' ja 'teadmine' – 高ja 知, kui soovite. Aga kuna see on hoopis lemmikloomaportaal, siis vaatame pigem selle pruuni karva mastifiga tõtt.

Pilkude kahekõne selle südamliku, kuuleka ja targa koeraga kulgeb vaikuses, sest Tosa inu ei haugu. Ta fännab lapsi ja võitlusvaimule ei viita otseselt miski. Korteris liigub ta nagu vari ja naabritele pinda ei käi – neile samadele naabritele, keda ta talub tegelikult ainult sellpärast, et peremehele meeldida. Justkui kõigi kahtluste hajutamiseks klassifitseerib selle looma seltsikoeraks ka Jaapani kennelliit – Japanken'nerukurabu. Nagu näha, on selles nimetuses kõik sõnad inglise päritolu. Okei, see ei ole jätkuvalt keeleportaal.

Reaalsus on aga see, et vähemalt isaseid Tosa inusid kasutatakse Jaapanis valdavalt võitluskoerana, ja nii on see käinud juba samuraide ajast. Koer kuulus samuraile ja samurai kuulus isandale – selgem ei saanud üks omandihierarhia enam olla. Kas oli aga tegu tänapäevase Tosa inuga, on ebaselge. Küsimusi on ses osas palju ja vastuseid... polegi nagu eriti.

Väiksemaid koeri Tosa inu ei ründa, sest ta on aumees, puhas samurai – hambuni relvastatud vaid hammaste ja vaikusega. Temaga sama kaalukategooriat jagavad isendid peaksid aga ettevaatlikumad olema, sest rünnakust saavad nad teada alles siis, kui see juba käib. Tegu on justkui Pearl Harbouri koeravariandiga, kus rünnakuobjektist tehtud pildid “enne” ja “pärast” võivad üsna märkimisväärselt erineda.

Nii ei olegi Jaapani mastifit mõtet teistele koertele tutvustada. Ega ka teiste koertega koos sööta, sest lõpuks läheb alati jamaks.