Väärikas ja hell leonberger
Leonberger on tõeline koertemaailma hiiglane. Vaatamata suurusele on aga tegemist tõelise pere- ja seltsikoeraga ning inimese väga suure sõbraga. Paljudest allikatest on võimalik lugeda, et see uhke lõvilaka ja tumeda näoga hiiglane on tasakaalukas ja rahulik, kuid mitte sugugi apaatne.
Lisaks eelnevale võib öelda, et leonberger harjub kõigega ja kui koeraomanikelt küsida: “Kus ta magab”, siis vastus kõlaks: “Seal, kus ta ise tahab”.
Kohtume suurte mõmmikutega lauluväljakul sellele päevale eelnenud laupäeval, mil Tallinnat tabas paanika, sest „mööda Pirita – ja muuhulgas lauluväljaku piirkonda – uitas ringi üks puhastverd karu“. Tuttavad viskasid hiljem naljagi, et ega mõnda leonbergerit äkki karuks peetud.
Neliveoga liikuma
Tõuga aitavad tuttavaks saada Kersti Ludvig, kes on Eesti Leonbergerite Klubi juhataja ja Piret Sitik. Vaadates kahte õblukest tüdrukut suurte hiiglaslike koertega, tekib küsimus, et kuidas siis nii? Võiks arvata, et koeraomanik peaks pigem olema suur „minu moodi“ meesterahvas.
Kuidas saate hakkama? Kui koer ikka neliveo sisse paneb, siis…?
”No siis olen minagi koertega kaasa ”lohisenud”,” naerab Piret. Siinkohal oleks vist paslik rääkida kuulsast leonbergerite ”neliveost”, mis lihtsas keeles tähendab, et koer läheb maasturi jõuga ja omanik lohiseb kuulekalt sabas. Kersti tõdeb, et liikumisinstinkt on koeral päris tugev ja kui ta millegi poole minna tahab, siis ta ikka ka tõmbab ja läheb. Oleneb muidugi koerast, osad on lausa väga kavalad ning petavad omanikku. „Vaatavad, et keegi ei reageeri ja kasutavad juhust.“
Samas, kui koerale on käsklus „ei tohi“ kenasti kinnistatud, siis on ka omanikul tunduvalt kergem. ”Nelivedu” ei pruugi aga ilmneda kõikidel koertel. ”See oleneb tõesti hästi palju koerast,” räägib Piret. „Kui minu üks koer hoiab hästi inimese ligi ega taha kuskile minna, siis teine on palju aktiivsem.“
Leonbergerid Eestis
Leonbergerit Eestis tõuna veel eriti hästi ei tunta. Palju on neid aga näiteks põhjamaades (Soomes) ja ka Saksamaal, kus ta on oma paksu kasuka tõttu meeldivalt ilmastikukindel. Silma jääb ta siinmail inimestele aga igal juhul.
„Käies linnas jalutamas, tullakse päris palju uurima, mis koeraga tegemist. Tähelepanu äratab ta kindlasti,“ kinnitab Piret.
„Enamasti peetakse koera ikka aga siiski kaukaasia lambakoeraks või muuks suureks (ja hirmutavaks) tõuks,” lisab Kersti.
Tüdrukud naeravad meenutades sellesama loo fotograafigi esialgset kangestumisreaktsiooni, kui üks koertest hooga tema poole jooksis. Seda suurem oli aga positiivne üllatus koerte suurest sõbralikkusest.
„Nad on õnnelikud kõikide inimeste üle!”
Kersti Ludvigi sõnul on leonbergereid Eesti registris umbes 120 ringis. See arv ei tähenda aga seda, et kutsikaid palju sünniks.
„Paar kennelit on, kes tegutsevad aktiivselt, aga pesakondi on aastas maksimaalselt 1-2,“ tõdeb Kersti, ja tema hinnangul see kindlasti hüppeliselt aastatega ka ei tõuse. Kersti toob koera suhteliselt väikese arvukuse põhjusena esile juba vastsündinuna 500-700 grammi kaaluva koera suuruse, mis seab pidamisele omad tingimused ning ka koera küllaltki kallis ostuhinna. Peljatakse ka karvahooldust, kuigi nii Kersti kui ka Pireti sõnul ei ole see sugugi nii raske kui tihti arvatakse.
2004. aastal sündis Eestis esimene pesakond leonberegereid. Esimesed koerad toodi siia umbes 1990ndate aastate alguses Soomest. Ometi on ka üllatavaid ajaloolisi fakte. Kersti ühe kutsikaomaniku esivanematel olid leonbergerid juba 1930ndatel ja selle tõttu võttis ta koera nüüd pea 100 aastat hiljem oma lapsepõlves kogetu põhjal. Eks neid oli ka varem, aga tõug ei olnud siis ilmselt nii populaarne ja ka praegu pole koerte arv väga suur.
Tegutseb ka 2008. aastal loodud Eesti Leonbergerite Klubi, kus korraldatakse ka mitmeid klubiüritusi, näiteks talvepäevi.
”Talvepäevade raames on toimunud iga-aastane võistlus ”Kiiruste hirm”, kus selgitatakse välja kiireim leonberger,” räägib Kersti. Antakse välja ka Aasta Koera tiitleid tublimatele sport- ja näitusekoertele, toimuvad ka erinäitused. Sellel aastal on erinäitusele tulemas hindama leonbergerite kasvataja ning kohtunik Saksamaalt.
„Milline lõvi! Sellist me vajame!“
Miks tüdrukud just leonbergerite kasuks otsustasid?
Kersti nägi koera esimest korda näitusepildi pealt ja koos perega olid nad kohe mõelnud, et: „Voh, milline lõvi! Sellist lõvi on ka meile aeda vaja!“. Kui hakati uurima, mis koeraga tegemist, sai esialgne mulje koera sobivusest nende peresse veelgi kinnitust. Et peres on palju lapsi ning käib rohkelt külalisi, siis koera sõbralik loomus ning suur mõmmikunägu osutusid äärmiselt sobilikuks ning otsusega absoluutselt ei eksitud. Eelnevalt olid peres olnud ka saksa lambakoerad.
Piret meenutab oma koera võtmise lugu: „Lapsepõlves ja läbi kogu elu on mul olnud koerad, enamuses krantsid, puudel, saksa lambakoer. Mõtlesin, et kui saan kunagi oma aia, siis ma kindlasti tahan ka endale koera.“ Tema üks tingimus oli kindlasti see, et koer oleks hästi sõbralik ning suur ja sobiks hästi ka aias elamiseks. Sai otsitud raamatutest, netist, näitustelt ja nii ta selle tõuni jõudis.
Jõuline ja elegantne välimus
Leonbergeril on uhke karvkate, ta on suur, jõuline ja elegantne koer. Peahoiak on uhke, tal on must mask ja see annab edasi tõu intelligentsust, uhkust ja lahkust.
Isased koerad on turjakõrgusega 71 kuni 80 cm, kaal 54 kuni 77 kilo, emased koerad on 65 kuni 75 cm, kaal 45 kuni 61 kilo
Leonbergeritel on veekindel pikk või poolpikk, poolpehme või karm topelt-karv, mille värvigamma varieerub lõvikarva-kollase, punase, punakaspruuni, liivakarva ning nende värvide segude vahel.
Lisaks karvkattele ja “lõvilakale” kaela ja rinna piirkonnas on üks leonbergerite kaubamärke ka ujulestadega käpad.
Kersti toobki välja ühe välimuse kõige tähtsama detaili: „Ehk kõige olulisem on neile tõuomane must mask, mis peaks kindlasti olema silmatorkav”. Maski värvus aga varieerub vastavalt karvavahetuse perioodile. „Suvel, kui karv on maas, on mask heledam, talvel läheb mask tumedamaks. Samuti muutub ka kehakarva värvus“.
Oluline on uhke ja ilus karvkate, mis peaks turjapiirkonnas sarnanema lõvilakaga nagu nimigi. Ka koea nimest võib leida väikese vihje lõvile (lion-leon).
Vastsündinuna on koerad tegelikult üleni süsimustad ning värv hakkab tasapisi muutuma, kuni järele jääbki üksnes must mask. 2-kuusena on nad näiteks tumehallid-mustjad ja seejärel hakkavad nad vaiksemalt pruunimaks-punasemaks minema. Täiskasvanuna varieerub üldise karvkatte värvus helepruunist tumepruunini ja ühel koeral võib karvas olla erinevaid pruunivariatsioone
Karvahooldus sõltub koerast
Suur koer – suur karv? Kardetud karvahoolduse raskus oleneb tegelikult paljuski koera karvatüübist ja Kersti sõnul ei ole karvkate võrreldav mõnede teiste nõudlike tõugude hooldusega. On nimelt karmima ja pehmema karvaga tüüpe.
Karm karvkate pulstub vähem ja on kergemini korraspüsiv. Samas, näiteks Kersti koduse emase koera karv on pehme ning tollele tekivad pidevalt pusad. Pusade suhtes tuleks eriti silmas pidada kõrvataguseid, tagajalgade ”pükse”, kaenlaaluseid. Koeraomaniku elu lihtsustab ka see, et leonbergeri karv on isepuhastuv. Kui õues on olnud kole porine ilm, siis pärast koera kuivamist ja kraasiga kammimist kukuvad tolm ja liiv maha.
”Peale kammimist koera karva silitades ei jää käsigi mustaks,” lisab Kersti.
Mõistlik on seega koera pidevalt ja natuke hooldada, pidades silmas pusarikkaid kohti, sest mujale keha peale üldjuhul neil pusasid ei teki.
Piret tõdeb: „Muidugi, kui võtta enne näitust ette põhjalik karvahooldus ja näiteks kaks koera korraga, siis võib minna tunde.”
Karva vahetab koer üldjuhul üks kord aastas. Karv lööb ilusti naha küljest lahti ja selle saab isegi päevaga kenasti välja kammida. Üldiselt aga – enne näitust ei ole ka otsest kohustust koera tingimata iga kord pesta. Kersti kinnitab: ”See ei ole tõug, keda peaks enne näitust juuksurisse viima või kuskilt kääridega kohendama“.
Mängualdis perekoer
Tegemist on perekoeraga, kes tuleb toime terve perega, ka lastega. Ta on lojaalne, intelligentne, rõõmsameelne, mängualdis ja sõbralik ning vaatamata suurusele võib teda igale poole kaasa võtta.
Lastega on leod eriti kannatlikud ja armastavad. Kui lapsi või teisi koduloomi ähvardab tõsine oht, siis on leod ka igati tublid kaitsjad.
Peremehe suhtes on leonberger hell ja üritab olla pidevalt tema lähedal.
Kersti kirjeldab leonbergerite loomust: „Koer tahab olla pidevalt inimese ligidal. Kui sina oled toas ja koer õues, siis nad pidevalt trambivad ja „laulavad“ ukse taga: tulge õue, tulge õue“.
Kersti sõnul ollaksegi nende peres enamuse ajast koertega koos – kui pere on õues, on seal ka koerad. Kui pere on toas, on ka koerad tubased.” Piret räägib naerdes, et tema koerale meeldib lähedus nii väga, et ta poeb oma suurest kogust hoolimata pidevalt suisa sülle: „Nii kui maha istud, on koer süles“. Täpselt sama kinnitab ka Kersti: ”Mida lähemal perenaisele, seda parem”.
Karjajuhiks olemise osas on kogemused erinevad. Pireti koer on ”kõigi pereliikmete koer.” Kerstil on nii, et tema nelja leonbergeri puhul on kõik koerad endale sobiliku lemmikinimese välja valinud.
”Loomulikult aga igatsevad nad kõige enam mind,” naerab Kersti.
Piret toob koera iseloomust rääkides välja sellised märgusõnad nagu:„sõbralikkus, tasakaalukus.” Nad võivad olla ka aktiivsed ja energilised, kuid nende põhiloomus on siiski rahulik ning tasakaalukas.
Kunagi olevat leonbergerid olnud ka lambakarjused. Kas karjatamisinstinkt on alles?
Kersti ja Piret möönavad, et mingil määral on tal ehk valveomadusi säilinud ja nad valvavad ka oma territooromi, ent VALVEkoerana teda kasutada kindlasti ei saa.
Kersti kinnitab: ”Ütleme nii, et 90% inimestest laseb koer oma territooriumile ja aitab ka välja viia – kõik, mis vaja.”
Valvekoera mõttes saab teda aga kasutada ehk visuaalses mõttes – tema suuruse tõttu.
Leonberger on lihtsalt treenitav, kuid treenides peab arvestama, et nad on hingelt õrnad, mistõttu tuleb sellega treenides arvestada. Leonbergerid võivad muutuda üsna kergelt ka domineerivateks, mistõttu tuleks koerale varakult selgeks teha, kes on karjajuht.
Aktiivne elu koos koeraga
Nägin ise lugu kirjutama minnes üht noort neiut suure leonbergeriga jooksmas. Kui Kerstilt uurida, kas see on tavapärane, siis saan kinnituse, et koer jookseb tõepoolest hea meelega, näiteks metsas.
Otseselt koera tervise pärast tema suuruse mõju tõttu muretsema ei pea, küll aga peaks arvestama antud koera konditsiooni: „Kui koer ikka pole veel harjunud mitut kilomeetrit jooksma, siis ei tohiks seda suure hooga ka kohe teha. Samuti tuleks kasvava koeraga joosta vähem ning lühemaid vahemaid“. Väljakujunenud 2-3-aastase vormis koeraga aga ei peaks olema probleemi.
Kersti möönab, et tegu on nutikate ja intelligentsete koertega, kellega harrastatakse näiteks ka erinevaid koeraspordi liike, nii sõnakuulelikkust, agility’t kui ka muud. Kindlasti tuleb harrastuste puhul hästi palju arvestada koera iseloomuga. Osad isendid on veidi flegmaatilisemad, aeglasemad, teised jällegi energiapommid. Igale koerale tuleks leida ka vastav lähenemine.
Kersti paneb omanikele südamele, et kuigi koer on suur ja võimas, tuleks treenimisel üldjuhul kasutada pehmemaid meetodeid, kuigi ka tuleb arvestada konkreetset isendit ning isastega vajadusel olla konkreetsem. „Isased kipuvad üldiselt olema nagu isased ikka.”
Treeningmeetodi ebasobivusest on teada üks kurb juhtum, mil koera treeniti karmimaid meetodeid kasutava treeneri juures ning ühel korral trenni minnes koer lihtsalt märgas end treenerit nähes täis...
Algkoolitus kutsikakooli ja üldise sotsialiseerimise näol peaks kindlasti läbima iga leonbergeri omanik nagu kõikide muudegi koerte omanikud. See kehtib ka juhul, kui koer on võetud vaid ”perelemmikuks”. Koera suurust arvesse võttes on see muidugi eriti oluline, et omanik suudaks seda suurt ja võimast koera ohjes hoida. Kersti meenutab ainult kodus kasvanud koeri, kes umbes 6-kuusena lõpuks kodust välja saades kõiki ja kõike kartsid.
Leonberger on omanike kinnituse kohaselt ka hea näitusekoer, sest nad armastavad inimesi.
„Kui kohtunik tuleb, siis on alati rõõmu kui palju – keegi ju tuli nende poole,” naerab Kersti.
Nii nagu eespool mainisin, on leonbergerite käppadel sarnaselt newfoundlandi koera ja landseeriga ujulestad ja tõepoolest tegutsetakse võimaluse piires ka vetelpäästetreeningutega. Veearmastuse poolest on koerad erinevad: suurem osa armastavad küll vett hullupööra, aga mõni koer läheb vette vaid jalgupidi ja istub või lamab seal siis vaikselt. Pireti koerale näiteks väga meeldib vees käia ja sulistada ning toob veest ka esemeid.
Tervis ja toit
Keskmiseks eluaeks loetakse koeral Kersti sõnul 8-10 aastat.
”Nagu ikka gigantsetel tõugudel, on ohuallikaks liigesed, düsplaasia. Uuritakse ka silmahaigusi (näiteks glaukoomi), aga üldiselt esineb neid vähe (esineb teatud üksikutes liinides). Paar aastat tagasi avastati üks uus haigus – LPN ehk leonbergerite polüneuropaatia. Tegemist on väga vähe uuritud haigusega, nii et täpselt on selle kohta hetkel midagi raske öelda,” räägib Kersti.
Koer on suur, seetõttu on ka söögikogused suured. Seda seletab Kersti alati ka oma kutsikaomanikele, sest sellele kuluva rahaga tuleb ka reaalselt arvestada. Tänapäeval on olemas väga head premium ja super-premium toidud. Lisaks võib anda juurde maiust, närimist, värsket veisekonti, seajalgu ja kõrvu. Samuti lähevad kaubaks kõiksugu juur- ja puuviljad.
Leonbergerite eriline maiuspala on banaan. Kersti ja Pireti hinnangul armastavad babaane tõepoolest pea kõik leonbergerid.
Ajalugu
1830. aastatel oli Saksamaal leonbergis elav koeraaretaja Heinrich Essig see mees, kes ristas landseeri/newfoundlandi koera bernhardiiniga, seejärel tõi ta sisse ka pürenee mäestikukoera ja seejärel lisas veel bernhardiini - sealt saigi alguse leonberger. Esimesed leonbergerid sündisid 1846. aastal Essigi juures. Põhjus miks Essig leonbergeri aretas oli väidetavalt see, et linna vapil oli lõvi, mistõttu soovis ta ka sarnast koera…
Härra Essig ja tema perekond oli huvitav ka seetõttu, et neil oli kodus palju haruldasi ja eksootilisi loomi. Koertest eelistasid nad suuri koeri. Koerte kasvatamise ja aretamisega tegeles mees 50 aastat ning tema koerte pesakondade järglasi võib olla isegi 200 kuni 300 erinevat koera.
Kuid teisalt - prantsuse leonbergerite kasvatajad viitavad vanadele dokumentidele, mis osutavad leode põlvemisele hoopis vanadest Šveitsi mägede, täpsemalt Löwenberg’i karjakoertest. Need vanad molossi tüüpi koerad meenutavad väga oma kollakaspunase kasukaga tänaseid leonbergereid.
Leonbergerite moodi koeri on mainitud ürikutes sajandeid tagasi. 17. sajandil Austria prints Metternichi õukonnas olid olnud samuti just sellised koerad. Seepärast arvatakse, et Essig lihtsalt tõi need koerad Šveitsist ja muutis nad populaarseks rikkama klassi inimeste seas.
Essigi leonbergerid äratasid suurt tähelepanu kuulsates saksa maalikunstnikes, kes kasutasid neid oma maalidel ja selle abil tõusis ka tõu populaarsus. Härra Essig oli omamoodi marketingigeenius, kes suutis leonbergereid müüa ka maailmakuulsatele isikutele üle maailma. Leonbergerite omanike hulgas on palju kuninglikke inimesi Napoleon II, Austria-Ungari imperaator Elizabeth, Walesi prints, Venemaa tsaar, Belgia kuningas, imperaator Napoleon III, Itaalia Umberto I ja Otto Von Bismarck, kuid ka Garibaldi, helilooja Richard Wagner.
Isegi USAs oli üks kuulus leonbergerite paar – Caesar ja Sultan, kes esinesid teatrietendustes ja rändasid läbi terve USA aastail 1887-1902. Nemadki olid Essigi koerte järglased.
Toonased leonbergerid oli veidi teisitsugused kui praegused, sest praeguse välimuse ehk veidi tumedama karvkatte ja musta maski said leonbergerid 19. sajandi jooksul.
Härra Essig suri 1889. aastal, kuid temast ei jäänud järgi ühtegi tõustandardit, mistõttu selle töö pidid üle võtma teised tõuentusiastid. Üks esimesi leonbergerite klubi presidente, Albert Kull, oli kunstnik ja tal oli silma detailide peale. Tema oligi see, kes kirjutas esimese tõustandardi.
Pärast I maailmasõda oli järgi vaid 25 leonbergerit, need koerad otsisid ülesse kaks meest – Karl Stadelmann ja Otto Josenhans, kusjuures vaid viis leonbergerit sobis aretustööks. 1922. aastaks kogunes 7 inimest, kes hakkasid aktiivselt aretustööga tegelema ja nelja aastaga suutsid nad aretada 350 leonbergerit.
Üsna kehv seis oli leonbergeritega ka pärast II maailmasõda. Neid kasutati edukalt sõjakoertena, mistõttu nende populatsioon kahanes märgatavalt. Tänaste leonbergerite esiisadeks võib pidada kaheksat koera, kes olid elus pärast II maailmasõda.
Saksamaa leonbergerite klubi loodi 1948. aastal ning toonase klubi presidendi Robert Beutelspcaheri abiga pandi kirja tänapäevase leonbergeri tõustandard ja aretamise regulatsioon. 1975. aastal tõi sakslaste klubi kõik maailma leonbergerite klubid kokku ja loodi rahvusvaheline leonbergerite klubide liit. 18 rahvuslikku klubi kohtub igal aastal Leonbergis, et kaitsta oma tõugu ja tegeleda aretusega.
