Tapa linnas on Ilkas varemgi silma jäänud. Kuna ümberkaudsetel majadel pole piirdeaedu, on ta harjunud iseseisvalt ringi uitama. Seekord sattus kutsa aga liiga kaugele ning väsis. Tänu loomapäästegrupile on ta nüüd perenaise juures tagasi.

Loomakaitsja Heiki Valner tõstatab oma blogis küsimuse, kas kohalike elanike nördimusest lähtuvalt olnuks õigem koer omanikust eraldada ja varjupaika anda.
"Pole teda keegi välja visanud. Abi otsimine oli siiski väga põhjendatud, sest koer jättis tõesti mulje nagu oleks autolt löögi saanud. Mõistagi räägin inimesega alati läbi ja järgin oma kõhutunnet. Olen eksinud, aga õnneks harva. Ka täna pidasime omanikuga pikad jutud maha enne kui masinaluugi lahti tegin ja koera näidata tihkasin. Jälgin alati looma ja pererahva suhtlust. Kõik oli täpselt nii nagu peab," kirjutab ta ."Arvate, et ikka tulnuks koer varjupaika viia? Aga palun ja garanteerin, et üle kuu aja ta ei ela. Sureb kurbusesse ehk stressi kui vanurit enne seda ei eutaneerita. Ilmselt ka uues kodus läheks nii. Vanainimesed ei taha vanadekodus vaid ikka tuttava katuse all surra. Sama lugu on koertega kui pererahvas vähemalt hindele "rahuldav" platseerub."

Loomapäästegrupp ja veterinaar andsid Ilkasele esmaabi ning rohud kaasa. Ka on grupi liikmed valmis edaspidi "koduvisiite" tegema ja jälgima, et koeraga kõik korras oleks. Perenaine on lubanud ta nüüd tubasele režiimile jätta.