Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks: On koeri, kes on ise meie varjupaika tulnud


Tallinna loomade varjupaik
Tallinna loomade varjupaikFoto: Rauno Volmar

Varjupaikade MTÜ hoole all ootab uut kodu sadu loomi, osad neist on hoiukodudes ja teised jaotatud seitsme varjupaiga vahel. Varjupaikade MTÜ üldjuhi Triinu Priksi sõnul satuvad loomad varjupaika ainult inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, kuid mõned tulevad lausa ise varjupaika peavarju otsima. Bioneer uuris varjupaiga hoole all olevate loomade elu lähemalt.

Kui suureks probleemiks on Tallinnas omapäi liikuvad kassid ja koerad?

Oleme kaks aastat pakkunud Tallinna linnas hulkuvate loomade püüdmise ja pidamise teenust ja seega ei saa me väga kaugeleulatuvat statistikat teha. Aasta lõikes on varjupaika jõudnud loomade arv stabiilne, pigem kõigub ta kuude lõikes ja on just kasside osas osadel kuudel tänu kassipojahooajale suurem. Küll aga näeme ise ja oleme kuulnud inimesi arutamas, et hulkuvad loomad on sisuliselt linnapildist kadunud, ei ole enam suuri silmatorkavaid kassikolooniaid.

Tallinna linn on väga hästi organiseerinud varjupaigateenuse ja ehitanud ise välja kaasaegse varjupaiga. Osaliselt on kindlasti ka see põhjus, miks linnapildis on vähe hulkuvaid loomi.

Kasside omapäi jalutama laskmine on samamoodi keelatud nagu koertegi puhul. Paljud inimesed seda kas ei tea või eiravad teadlikult. Kassid ei oska meile paraku öelda, kas nad on eksinud, hüljatud või lastakse neid lihtsalt omapäi jooksma. Saame vaid öelda, et omanik tuleb varjupaika järele vaid 13 protsendile tänavalt püütud kassidest. Kui paljudel tegelikult omanik olemas on, ei oska meie öelda.

Ligi pooled varjupaika sattuvatest loomadest lähevad koju tagasi, seega nad ei ole kodutud.
Seotud lood:

Kuidas jäävad loomad kodututeks?

Lemmikloomad saavad kodutuks jääda ainult inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Ligi pooled varjupaika sattuvatest loomadest lähevad koju tagasi, seega nad ei ole kodutud. Ülejäänute puhul on inimene otsustanud nad hüljata või mitte otsida oma kadunuks jäänud looma.

Ka tänaval sündinud kassipoegade esivanemad on kunagiste kodukasside järglased. Kolmas võimalus on, et looma omanik lahkub siit ilmast ja ei ole mitte kedagi, kes looma eest edasi hoolitseks.

Tallinna loomade varjupaik Foto: Rauno Volmar

Kuidas satuvad loomad varjupaika?

Loomad satuvad varjupaika linnakodanike poolt tehtud väljakutsete peale, varjupaiga töötajad linnas seiret tegemas ja ringi jooksvaid loomi otsimas ei käi. Reeglina sõidab varjupaiga töötaja väljakutse peale kohale ja kui loomal puudub kiip või on kiip registreerimata, siis toimetab looma varjupaika.

Juhtub ka nii, et looma toob varjupaika leidja. Leidjatele paneks südamele seda, et nad teavitaksid kindlasti kohe varjupaika, kui tänavalt looma leiavad ja kontrolliksid kindlasti kiibi olemasolu. Korduvalt on juhtunud, et leidja hoiab looma enda juures, samal ajal otsi omanik oma kadunud lemmikut.

Ja siis on veel paar juhust, kui loomad on ise tulnud varjupaika, näiteks Tallinnas on seda teinud paar koera.

Kui kiip on olemas, aga registrisse kandmata, siis pole sellest mingit kasu, sest omaniku andmeid ei leia kusagilt.

Kuidas mõjutab kiibistamine varjupaika sattunud loomi?

Kiibistatud ja registrisse kantud loom ei jõua tihtipeale varjupaika, tema omanikuga võetakse kohe leidmiskohal ühendust ja loom saab koheselt koju. Vahel tõesti juhtub, et omaniku telefon ei vasta või ei saa ta kohe loomale järgi tulla, sel juhul viiakse loom varjupaika ja omanik saab oma lemmiku sealt kätte. Kui kiip on olemas, aga registrisse kandmata, siis pole sellest mingit kasu, sest omaniku andmeid ei leia kusagilt. Vastus esimesele küsimusele on seega, et kiibistamine aitab loomal kiiresti koju jõuda.

Varjupaika sattunud koertest on kiibistatud umbes 70% või isegi rohkem, päris täpset statistikat ei oska öelda. Kassidest on kiibistatud 10-15%, osaliselt on põhjuseks see, et kassi ei peeta vajalikuks kiibistada, teiselt poolt on paljud varjupaika sattunud kassid tänaval sündinud ja neil puudub kodu.

Mis saab loomadest, kes satuvad varjupaika?

Loe veel

Esimese asjana proovitakse teha kõik selleks, et tuvastada looma omanik ja veterinaar vaatab looma üle.

Vana omanikku peame ootama 14 päeva. Kui omanik ei ilmu, siis saab loom parasiiditõrjed, vajalikud vaktsiinid, mikrokiibi ja ta steriliseeritakse või kastreeritakse kui vanus ja tervis seda lubab. Seejärel on loom valmis minema uude koju. Kassid ootavad uut omanikku kassitoas, kus kõik soovijad saavad nendega tutvuda. Koertega saab tutvuda ükshaaval.

Tallinna loomade varjupaiga kassituba. Foto: Rauno Volmar

Millised kulud kaasnevad loomaomanikule, kui tema loom satub varjupaika?

Omanikul tuleb tasuda looma püüdmise ja pidamisega seotud kulud. Samuti kui on olnud vaja loomale anda esmaabi või teha muid vältimatuid veterinaarprotseduure. Kui loom on kiibistamata, siis paigaldame kiibi ja ka selle eest tasub omanik.

Mille poolest erineb varjupaiga loom tavalisel viisil võetud loomast?

Üldjuhul tegelikult ei erinegi millegi poolest. Reeglina ei saa varjupaiga loom kaasa tõutunnistust nagu seda saab kasvatajalt looma ostes, kuid on tulnud ka ette juhuseid, kus varjupaigast saab tõupaberid loomaga kaasa.

Reeglina antakse varjupaigast teile lemmiku kohta palju rohkem infot kui juhuslikult pesakonna saanud koeraomaniku käest.

Mitmed varjupaigaloomad elavad hoiukodudes. Seal on nad ööpäev läbi inimeste silma all. Hoiukodu peremehed oskavad pea alati täpselt kirjeldada nii looma iseloomu kui harjumusi.

Varjupaigas elava looma kohta annavad põhjaliku iseloomustuse kas varjupaiga töötajad või vabatahtlikud. Alati on võimalus küsida, kas looma tõi varjupaika endine omanik või oli ta kodust jooksu läinud. Samuti antakse edasi kõik eelmise omaniku poolt lausutud kommentaarid. Näiteks pole sugugi harvad juhtumid, kui inimesed loobuvad loomast, sest neil on tekkinud majandusraskused või elukohaga seotud probleemid.

Varjupaigast tasub küsida ka hinnangut looma tervise ja käitumise kohta sellele perioodil, kui loom on varjupaigas elanud.

Kuidas varjupaik loomadele mõjub?

Eriti stressirohke on varjupaiga keskkond individualistidest kassidele ja koertele, kellel on suur soov kõigi teiste loomadega maid jagada.

Kõik sõltub sellest, milline oli looma elu enne varjupaika sattumist. Kui loom on sotsialiseerimata ja pole harjunud teiste loomadega, siis on tal kindlasti raske varjupaigas viibida. Kasside puhul ilmneb see siis, kui nad saavad kassituppa, tihtipeale on karantiinipuuris veel kõik hästi, aga kassitoas koos kümnete kassidega tekib tugev stress. Koertel on samamoodi, kui naaberpuurides on kergelt ärrituvad koerad, siis hakkab ka esialgu rahulik koer tasapisi ärrituma.

Samas mõne looma jaoks on varjupaik peaaegu nagu paradiis, sest kõht on kogu aeg täis, kirpe pole enam seljas ja saab kõvasti silmaringi laiendada, saab jalutada ja erinevate inimeste silitusi nautida.

Millal varjupaiga loomad hukatakse? Kui palju loomi hukatakse igal aastal?

Eutanaasiate arv aastate kaupa on väga erinev, sest seda tehakse vajaduspõhiselt. Eelmisel aastal olime sunnitud eutaneerima 2 koera ja 63 kassi. Need olid kõik rasked ja kaalutletud otsused.

Loe täispikka artiklit portaalist Bioneer.