Welshi springerspanjel – aktiivne ja energiline semu


Welshi springerspanjel – aktiivne ja energiline semu
Foto: Wikipedia

Welshi springerspanjel on üks igati tegus ja lahe koeratõug, kelle ajalugu ulatub sajandite taha. Eestimaal on neid üsna vähe. Miks? Sellele aiatavad vastuse leida Lona Sarapuu ja tema koer Mitch.

Welshi springerspanjeli kodumaa on Suurbritannia, ta on pärit Walesist. Algselt kasutati teda linnukoerana – ametlikult kuulub ta linde lendu ajavate koerte rühma. 

Tänapäeval on ta eelkõige populaarne seltsikoer, kuid võib olla ka tubli ”püssikoer”. Oli ju koera algseks ülesandeks püssimeeste jaoks saaklinde lendu ajada. Nimetus “springer” (inglise k. ”spring” ehk peale hüppama) on tulnud asjaolust, et saaki või linde nähes hakkab koer kõrges rohus erutusest tõupäraseid efektseid hüppeid tegema, tagajalgadele tõusma püüdes nii saaki paremini näha.
Welsh on ka hea ujuja. Tänapäeval kasutatakse teda jahil ka linde veest otsiva ja väljatoova koerana, sest ka tema haistmine on jahikoera klassist.

On olemas ka Inglise springerspanjel, mis on populaarsem kui Welshi springerspanjel. Nad on ka üsnagi sarnased, kuid tegemist on kahe täiesti erineva tõuga. Lona Sarapuu sõnul eristab Inglise spanjelit Welshi springerspanjelist värv ja kõrgus. ”Inglased on kindlasti kõrgemad, ka kõrva kuju on teistsugune.”

Seotud lood:

Lona ja Mitch 

Lonat ja Mitchi tean ma juba üsna pikka aega. On olnud rõõm näha, kuidas Mitchist on saanud vahva ja sportlik koer, kes saab igati hästi hakkama nii sõnakuulelikkuse kui ka agilityga. Lona ise kinnitab, et Mitchil on siiski ka erinevaid probleeme nii ühe kui ka teisega, kuid nende probleemidega tehakse tööd ja otsitakse lahendusi.

Kuna Welshi springerspanjel on keskmise suurusega koer, nad on terved ja vastupidavad, ja ka igati mänguhimulised kaaslased, siis tahan teada, kui palju neid Eestis on.

Lona kinnitab, et koeri peaks olema paarikümne ringis ja enamus neist on 2000. aastal Rootsist Eestisse toodud kahe emase koera järglased, kuid iga aasta tuleb Welshi springespanjeleid Eestisse juurde, mistõttu see number iga aastaga kasvab. 

Miks sellist lahedat koeratõugu Eestis sedavõrd vähe on? Teisi spanjeleid on ju oluliselt rohkem? Lona arvab, et põhjuseks on lihtsalt see, et seda tõugu lihtsalt ei teata.

Otsuse Welshi springerspanjeli võtmiseks tegi Lona sõnul tema ja tema mees Rene üheskoos, kuna Rene arvas, et korterisse tasuks võtta väiksem koer, kui olid Lona esimesed valikud.
”Mina ise oleksin valinud gordoni setteri ja siledakarvalise retriiveri ja erinevate spanjelite vahel,”meenutab Lona. 

Mõlemad on seni otsusega rahul olnud. Rene kinnitab: ”Mulle Mitch meeldib, koer on sõbralik ja vahva.” 

Kui vahel eelnevad koera võtmisele aastatepikkused kahtlused-kõhklused, siis Mitch sai ”leitud” suhteliselt lihtsalt: kasvataja lehekuulutuse kaudu. Noored nägid, kuulutust, leppisid külastuse kokku ja järgmised päeval tuli Mitch juba nendega koos koju. 

Lona tõdeb, et tema on koeraga samuti väga rahul, aga toonitab, et koeraga saab hästi hakkama vaid aktiivne inimene.
”Vastasel juhul sööb koer korteri lihtsalt ära või leidab endale muud meelepärast tegevust.”

Siidine karv ja kõrvad kui viinamarjalehed

Inglise punase ja valge kombinatsioon annab welshi siidisele kasukale eriti puhta ja särava ilme.
Nende silmad on pähkel- või tumepruunid, mitte aukus ega pungis. Kõrvad on madala asetusega ja ripuvad põskedele, tõukirjeldustes öeldakse, et kõrvad meenutavad veidi viinamarjalehte.
Welshi springespanjeli turjakõrgus on 41-48 cm, kaal 16-20 kilo. Welshide kere ei ole pikk, kuid on tugev ja muskliline, sääred on laiad ja väljavormuvad. Nende kõnd on liikuv ja jõuline, öeldakse, et pikamaa-jooksjale omase liikumisviisiga.

Nende karvkate on siidine ja keskmise pikkusega. Värvuselt siis puna-valge. Karvkate ei ole kunagine krussis või laineline, eriti mittesoovitav on lokkis kasukas. Karvahooldus on väidetavalt lihtne ja piisab vaid iganädalasest harjamisest ja kord kuus käpa- ja kõrvakarvade piiramisest.
”Karv on isepuhastuv – ta võib käia ka mudaaugus, korra raputab end ja on varsti puhas,” naerab Lona.

Aktiivne ja (üli)energiline

Nii nagu Mitch, on ka teised Welshi springerspanjelid kiire ja elava liikumisega, ettevõtlikud ja hoogsad koerad. Nad on sõbralikud ja tasakaalukad ja ei esine agressiivsust ega närvilisust.

”Ülienergiline,” toob Lona naerdes Mitchi iseloomustamiseks esimese sõna kuuldavale.

Kuigi kindlasti on ka vähem energilisi tõuesindajaid, siis Lona sõnul  juhtus just Mitch olema pesakonna ”kõige hullem esindaja”. 

”Ta haugub, ta hüpleb, ta kargleb,” jutustab Lona. Kui teised rahunevad ajapikku ikkagi maha, siis Mitchil jätkub energiat otsekui lõputult. 

Tõu energilisus on nii suureks plussiks kui teisalt ka väikeseks miinuseks. Tõu üldise energiatasemega ja ka näiteks puuris olemisega harjutamise vajadusega tuleks aga kindlasti arvestada. 

Mitchi õde näiteks olevat sauna ära söönud: ”Ta lausa hüppas selle metallpuuriga, milles oli,” kinnitab Lona. Lõpuks olevat puuri pidanud lausa põranda külge naelutama.

Kuna nad on aktiivsed ja elavaloomulised koerad, siis sobivad nad ülihästi aktiivseteks harrastusteks: linnujaht,  matkamine,  sõnakuulelikkus, agility jm. Nende alade harrastamine võimaldab peremehele mõõdukat ja tervislikku füüsilist koormust.

Peale Lona on veel Welshi springerspanjelite omanikke, kes antud tõu esindajatega koerasporti teevad. Neil olevat üldiselt hea isu, kuigi näiteks Mitch ei ole selle koha pealt väga tüüpiline tõuesindaja. Motivatsiooni aga koeral on, Lona tõdeb, et palju oleneb meeleolust. Olulisemgi kui ehk liikumine, on pakkuda sellele tõule ajutööd.

Welshi springerspanjel suudab õppida praktiliselt kõike, kui aga tema peremehel jagub kannatust teda õpetada ja treenida. Mõneti on tema kiindumus peremeestesse nii suur, et tema emotsioone tuleb pigem maandada. Loomulikult tuleb vaid tema kui iga teise koeraga olla kannatlik, konkreetne ning tagada kindel peresisene hierarhia.  Welsh oskab selle eest tänulik olla.

Lona sõnul on selle tõu esindajad inimestega üldiselt väga seltsivad ja sõbralikud: ”Ta on kõigi sõber ja nõus minema isegi võõrasse autosse ja ta arvab, et kõik inimesed on head.” Teiste koerte suhtes võib näiteks Mitch aeg-ajalt veidi domineeriv olla – klähvib, keeb üle, seega käib Lona võõrastest koertest igaks juhuks pigem kaarega mööda.

Luik ujub ees, Mitch läheb järgi

Welshi springerspanjelite jahikatse näeb ette, et koer toob soost, kõrkjate seest ja veest ära värske pardilaiba. Mitchile sai katsel komistuskiviks see, et ta ei tahtnud parti ära tuua. Kuigi kodus oli külmkapis seisnud linnukorjusega eelnevalt trenni tehtud, tõdeb Lona, et ilmselt oleks pidanud rohkem treenima: ”Ta küll jooksis linnule järgi, aga suhu ei võtnud.” 

Otsest suurt jahikirge pole ka muidu väga täheldatud. Suureks kireks on Mitchi puhul siiski vesi.
”Kui 100 meetri kauguselt veekohinat kuuleb, siis tirib kohe vee poole. Kui Võrus oleme, siis ta võib lausa üle Kubija järve ujuda,” naerab Lona. ”Luik läheb ees, Mitch ujub järgi, part ujub ees, Mitch ujub järgi.” 

Linnud ise pidid ka koera meelitama, ajades koera ”õhku täis” – tegelikult ta neid ju kätte ei saa.
Lisaks ujumisele naudib Mitch ka jooksmist ning jooksuvõistlusel on Rene saanud Mitchiga ka esikoha.
”Võhma koeral on!” kinnitab Rene. Samas – kui ta nädalavahetusel päeva või kaks on rahmeldanud, siis esmaspäeval ja teisipäeval ikkagi magab tagant järgi.

Tevis ja toit

Kuna Welshi springerspanjeleid on vähe, siis on neil ka tervisega asjad igati hästi, kuigi kindlasti tuleb kontrollida silmi ja põlvi, sest nendega võib probleeme olla. Mitch on igati terve koer ja olnud ka väga vahva ja edukas näitusekoer, kuna nüüd on Mitch kastreeritud, siis enam ta näitustel käia ei saa.
Toidu osas Mitch valiv ei ole. Nagu iga korralik koeraomanik, annab ka Lona Mitchile kvaliteetset kuivtoitu, kuid ka maiusena kodutoitu juurde.

Pikk, pikk ajalugu

Welshi springerspanjeli ajalugu on üsna raske täpselt kirja panna, kuid selle tõuga sarnased koerad liikusid ringi juba 16. sajandil ja neid tunti kui maaspanjeleid. Kõik allikad kinnitavad, et see tõug on väga vana ja segamata – seega saame vähemalt selles olla üksmeelel.

1570. aastal tõdes John Caius, et on olemas spanjelid, kes on enamikus valged, kuid neil on laigud, mis on põhiliselt punased. Seetõttu arvatakse, et need ongi just need spanjelid, kes jõudsid Walesi, kust nendest juba iseseisvat tõugu hakati aretama.

Olid ajad, mil tunti seda tõugu ka Welshi spanjelina ja ka Welshi cockerina. 19. sajandil teati mitmeid cockerspanjeleid nagu Inglise, Welshi ja Devonshire’i, kuid neid teati pigem erineva suuruse kui erineva tõu pärast.

1865. aastal ilmus John George Woodi raamat ”The Illustrated Natural History”, kus ta kirjeldas Welshi cockerspnajelit, kes olevat tumedakarvaline. Samasugust kirjeldust kasutas ka Stonehenge raamatus ”The Dog in Health and Disease”, kusjuures tema rääkis Welshi cockerist ja Devonshire’i cockerist, kes olevat mõlemad tumedat maksakarva.

Welshi springerid said tuntuks 1900. aastal, kui A.T. Williams kaustas neid spanjelite võistlusel. Võistlus toimus küll tema koduterritooriumil, kuid tema vastu astus kaheks väga kuulsat võistkonda. Tema welshi springerspanjel Corrin oli esimene seda tõugu koer, keda ka pildistati.
Tänapäevase tõu esimeseks koeraks loetakse 1901 aastal Inglismaal sündinud isast koera nimega Rover of Gerwin.

Inglise kennelklubi tunnistas tõugu 1902. aastal ning Ameerika kennelklubi tegi seda neli aastat hiljem, kusjuures Ameerikasse olid seda tõugu koerad esimest korda jõudnud 19. sajandi lõpus.
I maailmasõda oli sellele tõule kahjuks, sest pärast sõja lõppu polnud ühtegi koera, kelle vanemad oleksid registreeritud sugupuust. Tõugu alustati uuesti registreerimata koertest ja nendest said koerad, kes on mõjutanud welshi springerspanjelit kuni tänaseni. Just 1920ndatel ja 30ndatel aretati tõug selliseks nagu me teda täna tunneme. Laialdasem tõuaretus sai tuule tiibadesse alles peale Teist Maailmasõda.