Apollo — üks kangesti isepäine eesti tõugu sugutäkk, kes arvab, et on treeneristki targem
Apollo on sündinud Saaremaal Pihtla hobusekasvanduses, mis on üks pikaajalisema traditsiooniga ja väga hea märakarjaga kasvandus. Seal on sündinud silmapaistev osa täna kasutuses olevatest sugutäkkudest eesti tõus.
Raplamaal Märjamaa vallas asuvasse Voore tallidesse tuli Apollo kolmeaastasena, olles tollal veel välja arenemata ja tohutult inimpelglik, samas uudishimulik ja intelligentse olekuga noor täkk.
Täku kohustused said ruttu selgeks
"Apollo inimpelg kadus ruttu ja asendus vankumatu usaldusega, kuid tema kaasasündinud ning karjas õpitud võime teha iseseisvaid otsuseid on see, mis teeb temast midagi, mida ma ei ole kohanud ühegi “päris” ratsahobuse puhul," sõnab Ingrid ja lisab, et täkuna ei ole Apollo teab mis keevaline ja on ajaga õppinud, kus tehakse tööd ja kus on pruudid.
Et see elu täku jaoks lihtsam oleks, käib ta paaritamas vaid Voore kasvanduses ehk kodus. Seniks kuni kestab võistluskarjäär, ta enam vabalt karja ei pääse, et vältida võimalikke vigastusi, mis võiks tuua soovimatuid treeningpause. Märadega kõrvuti elab ta siiski ja muul ajal on tal alati koplikaaslased, sealhulgas tema truu sõber on šetlandi poni Tony.
"Nii on Apollo jaoks selge, kus tehakse täkutööd ja kus ratsahobuse tööd ja selle üle me temaga väga arutama ei pea," sõnab Ingrid ja lisab, et rasked momendid tekivad siis kui võistluspaikades on koplites lahti märasid ja veel hullem kui koos varssadega. Siis kipub tähelepanu küll naiste poole kiskuma.
Ingrid selgitab, et üldiselt võib täkkude elu olla väga erinev. Eesti tõugu hobustel on siiski valdavalt võimalus loomulikule karjaelule ehk täkud lastakse lahti talle määratud ja sobiva suurusega märakarja (normaalselt mitte üle 10 mära korraga). Noore täku jaoks on see ühtaegu keeruline, kuid ka arendav. Tal tuleb õppida oma karja käitumist jälgima ja lugema ning ka ennast säästma. Kui sporthobused osalevad valdavalt kunstseemendamise programmis, siis sellist vabas karjas paaritanud täkku nagu Apollo on tihti võimatu hiljem elutule "pukile" hüppama sundida. Tema oskab juba kaugelt määrata, kas mära on valmis teda vastu võtma ja ei lähe kunagi läbematult ligi sinna, kus teda ei oodata.
Tublist täkust veelgi tublimaks sportlaseks
Apollo elas üsna pikalt vaba karjaelu. "Kui täkk sai 3-aastaseks, pandi talle küll sadul selga, kuid täkutöö oli tähtsam ja oma veidi inimpelgliku loomu tõttu oleks ta vajanud ühte pühendunud inimest ja palju aega, mida sel momendil võtta ei olnud," tunnistab Ingrid.
See aeg saabus siis kui Apollo oli saanud 7-aastaseks. See oli ühtaegu juhus, praktiline vajadus, kui ka eksperiment. Sellist vanust peetakse tööle hakkamiseks enamasti liiga hiliseks, saati veel täku puhul.
"Minu jaoks oli see esiotsa tavaline tellitud ratsastustöö. Seda aga täpselt esimese trennikorrani, mil selgus, et ei hobune ega tehtav töö ei ole tavaline. Iga hobune õpetab midagi, aga Apollo on olnud neist mitmesajast kõige erilisem. Siinkohal võib tsiteerida üht tuttavat ratsastajat, kes on öelnud, et hakkab hirm, kui tunnetad, et hobune on sinust targem," selgitab Ingrid.
Tavalisest ratsastustööst tuli eksperiment ja lõpuks hasart. Ingridi hinnangul on Apollo liikumise kvaliteet kaugelt üle tema tõule antud hobuste loomulikust liikumisvõimekusest ja on ka parem kui ühelgi neist sporthobustest, kellega treener on seni töötanud. "See elastsus ja jõud olid kirjeldamatud. Samas ei ole võistlustulemused olnud väga stabiilsed. Selline pisut metshobuselik iseteadvus on vahel kasuks, aga vahel ka raskuseks. Kui härra ikkagi otsustab, et asjaolud ei ole sobivad, on temaga läbi rääkimine väga peene tunnetuse küsimus. Sundida teda millekski võimalik ei ole. Ta küll talub vastu hakkamata ära ka rangema käsitlemise, kuid tema sära kustub koos sellega," toob Ingrid välja Apollo iseloomu teravamad jooned.
"Koolisõidus koos teiste hobustega võistledes on võimalus silma paista vaid siis, kui hobune on lennukas ja tema karisma särab kaugele. Kui hobune on sunnitud alluma, seda seda lihtsalt ei ole. Seega ei ole meie eksepriment kaugeltki lõppenud. On olnud fantastilisi päevi ja võistlusi, kus Vanamees nagu me teda kutsume, on otsustanud särada ja kustumatu mulje kõigile kõrvaltvaatajatele jätnud. See tunne väärib neid lõputuid läbirääkimisi temaga sel teemal," selgitab Ingrid.
Kogenud treener tunnistab, et Apollo ei ole samas iseloomult ei tige, ei ülbe, ei pahur ega kuri. Sõbralik, austav, kuid iseseisev oma mõtetes. Sellise hobusega töötamine on suur au ja proovikivi oma kannatlikkusele ja koostöövõimele.
Haruldase värvusega hobune
Apollo puhul on põnevaks osaks ka tema värvus, mis on omane siin piirkonnas liikunud metshobustele. Hiirjat värvust leiab tänapäeval otse metshobuste tarpanite järeltulijateks peetavate konikute hulgas ja samasse rühma kuuluvatel dülmeni ja sorraia hobustel. Eesti hobustel on see värvus küll säilinud, kuid see pole enam nii üldine kui varem. Samuti on võõrverega sisse tunginud muid värvusi nagu kollane ja hõbedane. "Ka Apollo kannab oma tumeda kasuka all varjatult kollasegeeni ja üllatus oli suur kui esimesed kollased varsad sündisid," sõnab Ingrid.
Apollo valmistub hetkel hoolega eeloleval pühapäeval Palmse mõisas toimuvaks suureks ja väga mahuka programmiga hobupäevaks. Seal on kõikidel huvilistel võimalus oma silmaga seda huvitava ja haruldase värvusega hobust näha ja ehk paigi teha. Apollo seekord koolisõitu ei tee, vaid hoopis hüppab üle takistuste. Takistussõidu võistlus algab üritusel kell 12.00. Soovijad saavad ürituse kavaga tutvuda Keskkonnaameti kodulehel.
Apollo mõningaid sportlikud tulemusi näeb veebilehelt Ratsanet.
