Rotimaailma lummuses
Rotid on loomad, keda igaüks just koduloomaks ei taha. Mina astusin näriliste sõprade sekka juba väga noorena, alustades hamstrite ja hiirtega ning nüüd olen jõudnud rottideni. Rotimaailma tulin 2009. aastal ning siit ma tõenäoliselt enam väljapääsu ei leia. Ja ei tahagi leida.
Kolme aasta jooksul olen kasvatanud 18 rotti. Hetkel elutseb mu kodus neist kümme, teised tegutsevad teisel pool vikerkaart.
Viis erinevat isiksust
Rotid, rotid, rotid... Kui neisse juba kord armud, ei ole võimalik öelda ära süsimustade rosinasilmadega rotilapsele poeletil, kes justkui karjub sulle: „Osta mind!“. Suur osa mu rotikambast nii minuni jõudnud ongi. Esimese kahe roti ost oli muidugi ette plaanitud ning enne seda oli tehtud palju detektiivitööd teemal mida rott sööb, kes ta on ja kuidas ta käitub.
Miks ja Mida, mu elu esimesed rotid, olid kõige rahulikumad ja daamilikumad rotipreilid. Esimesed päevad uues kodus olid muidugi üsna hirmsad nii minu kui ka tüdrukute jaoks. Küll pidi neid kapi tagant välja urgitsema, küll mõne snäkiga teki alt välja meelitama, väike hirmupisik kõigil sees. Sellest saime aga kiiresti üle ning edasi läks kõik ainult paremuse poole. Nimelt kõigest mõned kuud hiljem lisandus mu rotiperre veel kaks tüdrukut – Mis ja Tšifkin. Olenemata oma püüdlustest vanemad rotid ja uustulnukad kokku panna, ei tulnud sellest midagi välja ning Miks ja Mida jäidki eluks ajaks kahekesi elama. Tagantjärele mõeldes ongi parem, et nii otsustasin.
Hiljem lisandusid perre veel Nim, Käbi ja Orav ning alles siis läks meil eriti põnevaks. Viit väikest rotipõngerjat koos annab võrrelda päris hullumajaga, heas mõttes. Nagu Carrolli Alice kord Kübarsepale ütles: „Parimad meist ongi hullud“. Siinkohal olekski õige aeg rääkida sellest, kui erinevad rottide isiksused tegelikult on. Nad on nagu inimesed: kõik omamoodi. Mis, näiteks, oli äärmiselt malbe ja emaliku olekuga sünnist surmani. Tema õde Tšifkin vastupidiselt aga krutskeid täis poisilik vingerpussiarmastaja. Särtsu andis juurde ka veel asjaolu, et kõhu all oli tal Emake Looduse poolt antud välgukujutis. Täispakett! Tšifkin oli ainus rott, kes ühelt diivanilt teisele hüpata oskas – see oli ta „firmamärk“. Alati, kui meil külalised olid ja õhtupoolikul rottide jalutamiseks läks, küsiti esimese asjana, et milline see hüppaja-rott on, või midagi seelaadset. Ta on tõesti üks meeldejäävamaid rotte kogu mu rotipidamisajaloos.
Käbil on sügavad tunded kassimänguasjadega – olgu ta sulgedega pulk või vatti täis jaaniussike – kõik läheb peale.
Nim, Käbi õde, on kangekaelsuse kehastus. „Teen, mida tahan, millal tahan“ Tema hoiab mu praeguse rotikamba kodukorda korras ning paneb paika puurielanike seisused – teisisõnu Nim on boss. Oravat, kahe eelneva õde, kutsusin Lendoravaks, sest piltidele kippus ta tihti jääma õhus. Tal oli kombeks diivani pealt (kus kõik teised tüdrukud ilusti sõid, mängisid või muude asjadega tegelesid) maha hüpata ja ümbermajareisil käia. Läbi nuusiti kapialused, kööginurgad ja kõik muu, mis vähegi huvi pakkus. Seda pättust õpetas talle Heloora, rott, kelle kinkisid mulle klassiõed. Edaspidi veetsingi oma õhtud rotte mööda maja taga ajades, kuni see lõpuks üle viskas ning neil rahulikult olla lasin. Heloora läks nii mitmedki korrad teise tuppa puuri ise ära, kui majatuur tehtud.
Enne Heloorat olid veel Pudi ja Rudi, kes oma kordasaadetud pättustega elu põnevamaks tegid, kuid kahjuks oli saatusel nendega omad plaanid. Pärast Heloorat aga ühines perega Puru, kelle elu ähvardas tulla lühike, kuid nüüd on ta saamas juba 2-aastaseks. Välimuselt natuke rohkem teistest erinev, kuid elurõõmus loom. Nooremana oli tal kombeks söögikausi juures täiest kõrist röökima hakata ja teisi käppadega eemale lükata, aga nüüdseks on ta vist aru saanud, et toitu jätkub ikka kõigile.
Tusti ja Pintsel, jällegi õed, on toredad vaiksed, omaette tegutsejad. Pintsel teeb vahest mõne pahanduse ka või terroriseerib uusi väikeseid rotte, aga Tusti on vana rahu ise. Ta ei kiirusta kunagi ning seetõttu on alati kõiges viimane. Puurist loivab ta end viimasena välja, sööma jõuab hilja, vannist ei taha välja tulla. Ükspuha, millega rotid väljaspool puuri tegelevad – alati on ta viimane, kes tagasi jõuab.
Libapimedus ja piiksumootor
Kõigest mõned päevad pärast Tusti ja Pintsli kojutoomist tõin uued jõnglased – Jaabloka ja Plint. Kasvult kõige väiksemad rotid, kes mul kunagi olnud. Asi ilmselt geenides. Plint on kõige suhtes ükskõikne (olgu, söögi suhtes mitte nii väga...). Näiteks ei ole tal sooja ega külma sellest, et kõrgelt alla hüpates võib ta endale liiga teha. Neli meetrit või pool meetrit – pole vahet! Jalutuskäikudel diivanil püsib ta kõige rohkem viis minutit, hiljem hiilib vaikselt kööki kapi alla, lootes, et äkki leidub seal midagi maitsvat hamba alla panemiseks. Plindil peab kogu aeg silma peal hoidma, et ta ennast kõrgelt allahüppamisega või muid pättusi tehes ei vigastaks. Pättustest rääkides... Poeletil oli ta „pime“ – üks silm oli täiesti hall. Sellest ta oma nimegi sai, et inglise keeles blind tähendab pimedat, vahetasin lihtsalt nõrgad häälikud tugevate vastu. Tuttavad ikka pidevalt ütlesid mulle, et mis sa sellisest ostsid, aga ma ei näinud põhjust, miks veidi teistmoodi loomad head kodu ei peaks väärima. Tuli välja, et Plint ei olegi teistmoodi selles mõttes, nagu mina arvasin. Kaks-kolm päeva hiljem oli silm täiesti selge ja hallist polnud enam haisugi. Ju ta kuskil haiget oli saanud. Ehk siis minu pime rott ei olnudki enam pime. Nüüd naljatame pidevalt, et Plint tegi poes kurba nägu ja mängis pimedat, et ma ta ikka kaasa võtaks.
Järgmiseks tuli Mimi. Teel roti järgi eksisime mitu korda ära ja seiklesime tunde nii ühes kui teises kohas, aga üles leidsime! Mimi on rott, kes absoluutselt iga asja peale piiksub. Keegi katsub – piiiiks! Keegi vaatab – piiiiks! Keegi kõnnib mööda – piiiiks! Kui kasside kohta öeldakse nurrumootor, siis Mimi kohta ütleks piiksumootor. Temaga on vahest hea külalistelegi nalja teha, kui ma parajasti rotte jooksutan. Kõigile meeldib, kui ma ütlen, et kuulake nüüd, kohe tuleb piiks. Siis tonksan Mimit natuke käega, kostub piiiiiiks ja kõik naeravad.
Pesakond varjupaigarotte
Pärast Mimit oli tükk aega rotilaste paus. Vahepeal lahkusid meie seast mu vanimad ja ka mitte nii väga vanad rotid, ning ütlesin ei kõigile rosinasilmadele poelettidel. Kuniks nägin kuulutust, et Viljandi kodutute loomade varjupaigas on pesakond rotte... Olin juba ammu tahtnud varjupaigast mõne looma võtta ja seda võimalust ei saanud käest lasta.
Läksin juba järgmisel päeval ja valisin omale kaks tüdrukut välja. Nimeks said pisikesed My (minu nime esimene ja viimane täht kokkupanduna) ja Ibäk. Ibäk, sest loomake nägi väga minu varasema roti Käbi moodi välja, ning Ibäk ongi tagurpidi Käbi. Rotilapsed on alati mõnusad energiapommid ning nende kohalolek on hea energiasüst nii mulle kui ka vanematele rottidele. Ziblak, kes praegu veel emme juures kosub, on peagi minu juurde kolimas – et energiat ikka jätkuks!
Eelnevaga tahangi öelda, et rotid ON lahedad igaüks erimoodi loomad ning kui neid ükskord juba armastama hakatakse, ei kao see armastus enam mitte kuhugi ning rottide arv kasvab tahes- tahtmata pidevalt. Internetiavarustes kutsutakse seda „haigust“ GMR (get more rats) sündroomiks. Olen pidanud rotte nii kahe- kui ka kümnekaupa ning võin julgelt väita, et mida rohkem, seda uhkem!
