Auto alla jäänud kakk sai pärast viite kuud taas nägijaks
Kaku leidis Saku ligidal tee ääres lebamast üks heatahtlik mööduja, kes linnust koheselt ka Metsloomade Taastuskeskust teavitas. Peagi oli kakk turvaliselt vabatahtlike Sibelle ja Janno autos ning algas sõit imeloomade seltsi keskusesse, kuhu oli juba teel ka veterinaar Krista.
Tõenäoliselt oli kakk saanud autolt löögi, mis temale lõppes õnnelikumalt kui paljudele liigikaaslastele. Läbivaatuse käigus tuvastati kakul põrutus ja silmavigastus, aga õnneks olid kõik luud-kondid terved.
Vabatahtlikud hoolitsejad panid linnu voodirežiimile, olles valmis halvimaks – pole harv, kus löögist tulenevad vigastused linnule päeva-paari möödudes siiski saatuslikuks saavad. Õnneks oli juba peagi näha, et sellel händkakul oli tõesti vedanud.
Kuna peatraumadega kaasneb lindudel sageli nägemiskahjustusi, mis pole otseselt seotud silmatraumadega, võttis händkakk mõne nädala möödudes ette retke Tartu Maaülikooli Loomakliinikusse, et nägemist kontrollida. Kliiniku silmaarst Andzela kinnitaski kahtlusi, et linnu nägemine on kahjustunud ning paranemisele võib minna kuid.
"Olgu öeldud, et suurepärase kuulmise ja terava vaistu tõttu on pahuratel händkakkudel – ja lindudel üldse – nägemist keeruline hinnata. Uuematel uurimustel põhinev praktika on, et muidu terve ja tubli kakk lastakse vabadusse ka siis kui nägemine ühest silmas ei taastu – muud meeled kompenseerivad puudujäägi ning kakk saab endaga looduses suurepäraselt hakkama," selgitab MTÜ.
Tollel kakul võttis nägemise taastumine peaaegu viis kuud. Pika ravi jooksul on oluline hoida inimkontakt miinimumini, et lind inimesega ära ei harjuks. Tõreda kakuga seda muret õnneks polnud.
Enne vabastamise otsust kontrolliti, kas kakk suudab ka talle võõras keskkonnas orienteeruda ja leiab maandumiskohad ilusti üles. Olles veendunud, et tema nägemine on taastunud, jäeti puuri luuk lahti ning hommikuks oli tubli kakk oma teed läinud.
Tee pervel lebavast linnust tuleks kindlasti teavitada metsloomadega tegelevat organisatsiooni, ka juhul kui linnul välised vigastused puuduvad. Nagu mainitud, põrutusest tulenevad traumad võivad ka näiliselt tervele linnule mõne päeva jooksul saatuslikuks saada.
Kui lindu on vaja transportida, tuleb seda teha võimalikult ettevaatlikult, kuna rappumine võib põrutusest saadud traumat süvendada. Kõige ohutum on lindu transportida väikeses kastis, fikseerides linnu asendi tekikese või riiete abil.
Loo peategelase nimel tahame veelkord tänada tema leidjat, kes vabastamiseni välja kakukese käekäigule kaasa elas, Tartu Maaülikooli Loomakliiniku veterinaari Andzela Lehtla’t ning taastuskeskuse veterinaari Krista Kivil
