Atlandi ookeanis Golfi hoovuse mõjusfääris asuv Iirimaa on maheda kliimaga, rohelust jagub terveks aastaringiks. See on ideaalne paik hobusekasvatuseks.

Connemara ponide kodukohaks on Iirimaa läänerannikul mere ja mägede vahel, Galway maakonnas asuv piirkond.

Hobused on saarel elanud ilmselt pikemalt kui kirjasõna seda talletada on saanud. Tõugu on mõjutanud paljud erinevad tõud ning ka inimese sekkumine.

Esivanemateks on connemaradele kõige tõenäolisemalt kunagised kelti ponid. Ning kindlasti kuulusid esiisade sekka tänaseks üle saja aasta tagasi välja surnud galloway hobused, keda loetakse suurema osa Briti saartel elavate hobusetõugude eelkäijateks.

Need täisverelise tüüpi, kiired ja sportlikud loomad on andnud connemara ponile tema atleetlikuse ja kiiruse. Ning samas on loodus kujundanud ta väga vähenõudlikuks. Olenemata sellest, et Iirimaa oma pehme kliimaga, ei esita hobustele nii karme nõudmisi nagu näiteks Island või Shetlandi saared, on sealne Connemara piirkonna rohelus väheväärtuslik ning hobused elanud sajandeid pelgalt lageda taeva all.

Võitmatu Armaada

Võõraste tõugude mõju connemara hobuses on suur ning äratuntav. Juba 9. sajandist on teateid araabia ning berberi hobuste sissetoomisest ning kasutamisest. Ka hilisemad kirjeldused viitavad eksimatult idamaise vere jälgedele. 14. sajandi lõpul kirjeldas kuningas Richard II-ga Iirimaa retkel kaasas olnud prantsuse kroonik Creton iirlaste suksusid sõnadega: „Need hobuse lendlevad üle mägede ja orgude väledamalt kui hirved.“

Suurema muutuse tõid kaasa hispaanlaste hiigellaevastik (138 alust) Võitmatu Armaada ning üldine „hispaania hobuste mood“ Euroopas 14.-17. sajandini. 1588. aastal Iirimaa ranniku lähistel väidetavalt inglastelt lüüa saanud (sõjakäigust säilinud dokumendid seda siiski ei kinnita – toim) Võitmatu Armaadaga oli kaasas hulk hobuseid, kes laevadelt päästeti või ise kaldale ujusid. Kuid vaatamata legendidele pole alust arvata, et kogu andaluusia hobuste mõju pärines selle legendaarse sündmuse tagajärjel Iirimaale sattunud täkkudelt. 14.-17. sajandini toodi andaluusia täkke Iirimaale sisse üsna palju, hobuste impordile puudusid igasugused piirangud.

Hiljem on aretuses kasutatud ka täisverelisi. Kuid kõigist ristamistest hoolimata on connemara poni säilitanud oma erilise ja küllalt ühtlase väljanägemise ning omadused. Sellele aitas kaasa ka teadlik tegevus tõu päästmisel, mis viis tõuühingu loomiseni 1923. ning tõuraamatu avamiseni 1926. aastal. 1964. aastal jõuti suletud tõuraamatu pidamiseni, sellest ajast pole tõusse enam võõrast verd lisandunud. Kümmekond aastat enne seda lisati verevärskenduseks väikesel määral täisvereliste ja araabia hobuste verd üksikute väljavalitud täkkude, nagu Winter xx, Little Heaven xx ja Naseel ox näol.

Väike ülivõimekas atleet

Connemara poni on välimuselt pigem sportlik ning hästi arenenud luustiku ja lihastikuga sportlik väikehobune kui poni. Tema hüppevõime on maailmakuulus ning võib kõhklematult väita, et ka maailmas palju hüppehobustena kasutatavad iiri hunterid on oma võimekuse pärinud osaliselt just neilt.

Connemaradel on kena ponilik pea ning pigem pikk, kuid seejuures väga lihaseline ja tugev selg. Selg on hästi liikuv, olles üks neist omadustest, mis võimaldab keha hüpetel väga efektiivselt kasutada. Liikumised on vabad, galopisamm maadhaarav. Jalad on kuivad ja tugevate liigestega.

Võimeka sporthobusena on nende ebatüüpiliseks omaduseks vähenõudlikkus. Sajandeid poolvabalt looduses kujunenud hobustena on nad äärmiselt head söödakasutajad ning tervete ja tugevate jalgadega.

Kõrguselt jäävad enamus connemara ponisid ka sportlikus mõttes ponideks. Tõustandardiga on määratud turjakõrgus vahemikus 128-148 cm.

Värvuselt on connemarad hallid, mustad, kõrvid, raudjad, aga leidub ka võiku ning kimlit ja vahel isegi kollaseid. Kirjusus ei ole lubatud ning valkjaskollased varsad kantakse tõuraamatu teise järku. Sama tehakse standardist madalamate või kõrgemate isenditega. Huvitav on teada, et üle 80% hobustest muutub elu jooksul halliks ja nende põhivärvuse määramine on keerukas.

Tõug on maailmas väga populaarne nii laste kui täiskasvanute hulgas tänu oma leplikule iseloomule ning väga kergele õpetatavusele. Samas on connemara poni piisavalt temperamentne saavutamaks edu spordis. Ta ei ole kunagi apaatne ega osavõtmatu, kuid on oma elavuses siiski kergesti kontrollitav.

Maailmakuulsad nimed

Connemarad on ennast korduvalt tõestanud kui äärmiselt võimekad hüppehobused. Dokumenteeritud näiteid on ajaloost tuua mitmeid.

1935. aastal ületas 20aastane ja 152 cm turjakõrgusega connemara ruun The Nugget rahvusvahelisel šõul Londonis kõrgusküppes 219,5 cm kõrguse müüri.

1939. aastal tegi Madison Square Gardenis korraldatud rahvusvahelisel võistlusel ajalugu connemara tõugu Little Squire, kes ületas kõrgushüppes 213 cm, olles ise 134 cm kõrge ning kandes ratsanikku kaaluga 75 kg.

Ajalooline oli ka Tommy Wadei ja tema 152 cm kõrge connemara tõugu ruuna Dumdrumi saavutus. 1961. aastal nimetati Wadei sajandi takistussõitjaks. Nad võitsid Dublini rahvusvahelisel võistlustel kõik viis peaauhinda. Tommy Wadeist sai sellega esimene ratsanik, kellele nii palju tiitleid on omistatud. Kusjuures saavutas ta need kõik ühel ja samal hobusel!

1968. aasta Mehhiko olümpiamängude takistussõidu finaali rajad oli ülirasked, takistuste kõrgus ulatus 160-180 cm, sealhulgas 180 cm müür ning laiusokser. Selle raja suutsid puhtalt läbida vaid kaks paari. Hõbemedali sai Marion Coakes connemara ristandruunal Stroller, kel oli turjakõrgust vaid 148 cm ehk 20 cm vähem kui tema konkurentidel. See paar alustas koostööd juba poniklassist, liikudes läbi juunioride klassi edasi rahvusvahelisele tasemele, kus võitsid arvukalt mainekaid võistlusi ülirasketel radadel. Mehhiko olümpiafinaalist veelgi keerukam olevat olnud Inglise koondise katsevõistlus neiks mängudeks, kus sihiteadlikult üritati seda „poni“ koondisest välja lülitada, kuid ebaõnnestunult.


Connemara (iiri k conamara) on Iirimaa läänepoolseim piirkond. Haldusalaliselt kuulub see Galway maakonda. Täpsed piirid on määratlemata.

Oma nime on piirkond saanud conmacne mara hõimu järgi, mis oli üks conmacne hõimu paljudes harudest. Kuna hõim elas mere ääres, siis hakati neid kutsuma conmacne mara, mis tähendab tõlkes „mere ääres“.

Kolmest küljest merele avatud maatükki eraldavad ülejäänud Galway maakonnast kaks jõge. Põhja- ja lõunapoolset ala piiravad aga mäed. Tegemist on tuulise ja lageda ning niiske kliimaga alaga.


Connemara ponid meil ja mujal

Eestisse ei ole connemara ponisid kuigi arvukalt jõudnud, kuid üks neist on meie ratsaponide aretuses küllalt suure mõju omanud.

1985. aastal Soomes sündinud connemara tõugu täkk V.V. Huck Finn on andnud Eestis ponimäradelt ja ka eesti tõugu märadelt viiskümmend varssa. Ta on üks esimesi sihilikult sportponide aretuseks kasutusele võetud importtäkkusid. Tema mõju on tuntav eeskätt läbi märajärglaste, keda jätkuvalt meie sportponiaretuses kasutatakse. Mitmed järglastest on näidanud tulemusi ka spordis.

V.V Huck Finn on huvitav täkk ka selle poolest, et tegu on ühega esimestest Soome imporditud puhtatõulise ja tunnustatud täku Brantshammar Julius järglastest. Connemara ühing loodi Soomes 1984. aastal. Aasta hiljem sündinud V.V. Huck Finn on esimeste ühingu tegutsemise ajal puhtatõulisena registreeritud varssade hulgas.

Soomes on connemara tänaseks populaarne ponitõug ja seda eeskätt lastespordis. Kui algusaastad aretuses läksid visalt, siis nüüd on connemarade arvukus jõudsalt tõusnud. Tõuraamatusse on kantud üle kahesaja mära.

Connemarade kasvatusühinguid on täna mitmetes riikides üle kogu maailma. Rohkeearvulised populatsioonid on Suur-Britannias, Saksamaal, Prantsusmaal ja Skandinaavias, kus ponisport on tugeval järjel ning sportponide järgi suur nõudlus. Üks esimesi maid, kuhu connemara ponisid imporditi oli Taani. Tõug on popularne ka Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.


Connemara poni

  • Turjakõrgus 128-148cm
  • Värvused: hall, kõrb, must, võik, raudjas, kollane

    Kergelt käsitletav, äärmiselt vastupidav ja vähenõudlik

  • Kerge ratsahobuse tüüpi, pika keha ja tugeva seljaga, ilmeka ponipeaga
  • Kasutusala: sportponi peamiselt takistussõidus, koolisõidus, laste– ja perehobune; Nii puhtaverelisi kui ka ristandeid hackney ponidega on kasutatud väga edukalt rakendispordis. Suur kasutusala on turism.

Connemara poni festival

Suursündmuseks kogu maailma connemarade kasvatajatele on igal aastal augusti keskel peetav Connemara poni festival. See tähendab terve nädala pikkust programmi Clifdeni linnakeses.

Sündmus meelitab kokku inimesi kogu Iirimaalt ja ka tohutul hulgal väliskülalisi. Võit erinevates võistlusklassides on suur tunnustus, et mitte öelda iga hobusekasvataja unelm. Iga väärikas hobuseomanik toob oma hobuse Clifdenisse välja.

Pealtvaatajad saavad näha arvukalt käest esitletavaid hobuseid näituseringides, mida hindavad kogenud kohtunikud. Need on põnevad ja vaatemängulised etendused, sest seal toimuv ei meenuta pea millegagi meie hobuste ülevaatusi. Näha saab kostüüme ja tõelist hobuste esitlemiskunsti, mida õpitakse aastaid.

Näituseringide kõrval peetakse erinevaid ratsaspordivõistlusi ning hunterklasse. Üks suuremaid publikumagneteid on ponide kõrgushüpe, mis sellelt ürituselt kunagi ei puudu.

Samas toimuvad ka koertenäitused, kunstiüritused ja loomulikult on esindatud iiri tantsud ja muusika. Väga paljud veedavadki Clifdenis kogu nädala, et kogu programmist osa saada.

Hobused on iirlaste au ja uhkus. Lihtsa argipäeva kõrval peetakse augustis uskumatult suurejoonelist hobupidu.

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.