Deegud harjutavad agilityt


Deegud harjutavad agilityt
Deegud Foto: Wikipedia

Vahva spordiala agility pole ainult koerte ja kasside pärusmaa. See valmistab hulga rõõmu ka pisilemmikutele deegudele.

Olin ammu endale tahtnud pisilooma, kuid kuna alati lõppes idee sellega, et küll kunagi saan, siis esimesed aastad sai elatud siiski lemmikuta.
Plaanisin ikkagi kedagi rotilaadset koju tuua. Ja üsna peagi saigi see tehtud. Minu esimene deegu Devvu otse minu kodus, täielikult minu! Olin nii rõõmus ja muretsesin alati, kui ta kasvõi kümne sentimeetrise redeli pealt alla hüppas. Esimesed nädal aega uurisin teda tähelepanelikult, mul polnud varem deegudega kogemusi olnud. Kui ma Devvu ostsin, oli ta enda pesakonnast ainukesena alles jäänud, kuid ma olen isegi õnnelik, et ainus, kuna ma poleks suutnud nii võrratute loomade vahel otsust langetada.
Devvu oli siis seitsmekuune. Täiskasvanud deegu kehaga, kuid siiski pisike põnn, kes avastab maailma. Mäletan, kui esimesed päevad hoidsin Devvust eemale iga keharakuga, kuna ta tundus siis üpris kuri elukas.
Esimest korda söandasin Dewu kätte võtta siis, kui talle sõbra tõin. Sõbra nimeks sai Remmy, kes siis oli natukene üle aasta vana. Kuna mul polnud deegudega erilisi kogemusi, siis proovisin kohe esimesel päeval neid kokku. Nad nuusutasid veidike aega üksteist ja siis ühel hetkel hüppasid üksteisele kallale. Eraldasin deegud kohe.
Proovisin mõni päev hiljem uuesti, kui nad juba puurivõrede vahelt tutvust olid teinud. Esimesed minutid nuusutasid ja ajasid üksteist lihtsalt taga, siis aga jälle – hüppasid kallale. Mina meeleheitel siis panin käe vahele, et Remmy, see suurem kakleja, eemaldada. Ehmatuses tundsin, kuidas mu käsi verd täis on ja näpp päris jõhkralt puretuna veritses.
Oli ilmselge, et kui ka kuu aega neid harjutada – neist sõpru ei saa. Remmy oli üldse natukene kuri teiste deegudega. Otsustasime, et otsime poisile uue kodu, ja leidsime selle ühe mu hea sõbra juures, keda siiani tihti külastame. Remmy on Devvule siiski nagu vend. Vähemalt nii me neid kutsume.

Ebaõnnestunud preloomine

Ma juba kahtlesin tegelikult, kas saangi Devvut pidada, kuna oli käes jaanuar ja Devvu tundus üksinda kurb olevat. Ja siis täiesti ootamatult saime sõbrapäevakingiks ühe ilusa preili - Dessu. See oli meile suur kingitus ja suur sündmus.
Olin esimesel päeval oma deegude pärast väga närvis, kuna Devvu oli aastaseks saamas, poiss ja Dessu kõigest mõne kuune ja tüdruk. Nemad said aga kohe suurteks sõpradeks. Aga... Devvu oli juba aastane ja Dessu nelja-viie kuune. Meil oli oht, et nad võivad paarituda.
Ma ei taibanud neid lahutada ka, kui suvel jõudis kahe deegu suur armastus pereeluks kujuneda. Kuid nii see ikkagi oli. Suve alguseks sündis Dessu esimene pesakond, oli selge et sellest kambast on saanud ehtne deegupere. Lasin deegudel ikka enda asju toimetada ja ei seganud neid. Kuid siis, taipasin, et midagi on väga valesti. Dessu oli rahutu ja jooksis puuris ringi.
Hetk hiljem taipasin, et ka pesa oli mujale viidud ja vanasse pesakohta oli jäetud see vaene pesakond.. Kahjuks mitte elusalt. Oli selge, et pojad olid enneaegsed ja olime teinud suure vea – emast ja isast koos hoidnud. Edasi tuli käituda järgmiselt: deegud lahku ja enne kokku ei pane kui isane kastreeritud.
Küll aga on deegudel mitu head pisilemmikutest sõpra. Näiteks meil on üks sõber rott Joosep ning kui kunagi olid varjupaigast minu juures hoiukodus hamstrid, siis said deegud ideaalselt nendega läbi. Hästi saadakse enamasti läbi ka teiste deegudega.

Esimene reis

Loe veel

Kuna mul oli kombeks alati kooli vaheaegadel maale sõita, siis otsustasin nemadki kaasa võtta. Puur ja transportpuur kotti ja bussi.
Bussis käitusid nad hämmastavalt hästi, arvestades, et buss sõitis peaaegu kaks tundi. Devvu magas kotis ja Dessu taskus, suutsin isegi vahepeal tukastama jääda. Eelnevalt olid nad transportpuuris olnud ja sinna ka pisikese augu närinud. Vähemalt minu jaoks pisikese...
Kui jõudsime kohale, astusin bussist maha ja tajusin, kuidas deegudki transportpuuri ümber tõstmise tõttu rahmeldama hakkasid. Liikusin kiirel sammul kodu poole ja hakkasin naljatledes, kuna oli ju ilmselge, et deegud on transport puuris loendust tegema. Piilusin ridade vahelt sisse ja hakkasin lugema "üks..kak... oh jama - üks on puudu!! Dessu oli kadunud! Kuna just minut tagasi olid nad mõlemad puuris, siis pöörasin seljataha jäävale kõnniteele pilgu ja seal ta oligi! Ta oli suutnud ennast august läbi mahutada ja välja hüpata.
Kui jõudsin koju tõstsin nad kohe teise suuremasse puuri ümber, deegudel endiselt solvatud olek sees.

Jalutavad ja spordivad

Esimesed traksid olid tegelikult mõeldud tuhkrule, kuid kuna mina arvasin, et need sobivad ka minu deegule, siis ostsin kalli rihma ära ja asusin kodu poole.
Kahjuks avastasin, et Devvu hüppab sealt kerge liigutusega välja, seega pidin midagi nupukamat välja mõtlema. Päeval mil me käisime tuttava juures pildistamas, Tallinnas, siis ostsin kiiruga ühed punased traksid, mis pealtnäha on tavalised kokku-lahti tõmmatavad nöörid, siis tegelikult olid need ühed mugavad rihmad, kust deegul välja pugeda ei õnnestunud. Devvu sai siis kohe ka selle rihma omanikuks, kuna leppis sellega kõige kiiremini.
Jalutada meeldis neile siiski rihmata, kuid ometi ei saaks neid rihmata maastikul joosta lasta. Nad jooksid alati rihmas olles kuhugi sügavamasse rohtu, justkui mängides peitust.
Dessul on kombeks alati rihmas olles mulle kapuutsi sisse ronida, Devvu on aga see, kes naudib täiel rinnal loodust. Meid vaadati muidugi imelikult ja näidati näpuga, sest tavaliselt inimesed kõnnivad tänaval koeraga, mitte deeguga. Muidugi, ei olnud nad nagu koerad kõrval, vaid ikka õla peal, rihmas.
Mäletan, kui Tartus, kesklinnas lähenes meile üks vanem meesterahvas, kes siis tuli, uuris ja pistis kärama, et mida ma jalutan metsloomi linnas. Ta lisas ka, et nirgid on looduskaitse all. Küll saime naerda selle üle, imestan, et kuidas saab keegi pisikest karvast deegut nirgiks pidada. Olen pidanud muidugi ka turistidele seletama, et kes on deegud ja kust nad tulevad.
Minu deegud armastavad kohutavalt sportida. Seega tegeleme me kodus väikese "agilityga", mis koosneb siis rajast, kus on erinevad tunnelid, redelid ja ülehüppe tõkked.
Täiesti normaalne, kui räägitakse, et käiakse koertega näitusel, millegipärast peavad inimesed naljakaks seda, kui pisilemmik käib näitustel. Mina isiklikult siiski arvan, et kui looma ei kurnata üritusega ja looma vajalikud toimetused ei jää talitamata, siis on näitused täiesti normaalne asi. Meie oleme näitusel käinud lausa neli korda. Oleme võitnud kümme tiitlit. Esimene tiitel tuli meie kõige esimeselt näituselt, kui võitsime sarnaseima deegupaari tiitli. Teine tiitel tuli kassiklubi näituse Jessy poolt, kui võitsime publiku lemmikuna kolmanda koha, saime ka roseti. Kolmas oli agility võistlus ja näitus. Agilitys võitsime Devvuga esimese koha ja roseti, Dessu pälvis aga publiku lemmiku tiitli. Ülejäänud neli on agilitys ja kolm publikule silmajäämise eest. Hoian tiitleid seinal, deegude puuri kohal, tiitlid kuuluvad ju deegudele, mitte mulle.

Pahandusi armastavad

Devvu ja Dessu on suured kratid ise. Ei mööduks päevagi, mil nad ei saa hakkama suure pahandusega. Kui loetleda nimekiri, mis nad kõik on suutnud ära närida, siis see veniks lehekülgede pikkuseks. Kardan ise ka kohutavalt, et ükshetk meil lihtsalt kukub narivoodi kokku, nad on suutnud seda igast otsast näksata. Ja kuigi asi tegelikult nii hull polegi, siis närivad nad ikkagi õudsalt palju. Nad on suutnud ka ühe puuri laiali lammutada. Devvu võttis missiooniks närida aluskast ära, Dessu aga kõik pesakastid, mis me meisterdasime neile magamiseks.
Ja nii see juhtuski, järgmise päeva õhtul olid deegud lahtiselt toas ja puur oli lahti lammutatud. Devvu suutis närida endast suurema augu puuri aluspõhja ja nii nad teele asusidki. Kuid nagu neil kombeks ikka, hiilivad nad alati kuidagi puuri tagasi ja teevad armsat deegunägu, nagu oleks nad maailma kõige kurvema loo ohvrid olnud. Ja see on üks põhjustest miks ma kunagi nende peale pahandada ei saa.
Kuid toitumises olen ma nende vastu piisavalt karm, seega olen ära keelanud kõik magusa, šokolaadi ja küpsised, mida nad ikkagi suudavad aegajalt näksata. Me naeramegi, et deegud on tõelised tolmuimejad, sest kui midagi söögipoolist, näiteks krõpsud ,vedelevad maas, siis korjavad deegud need ära ja pistavad põske.
See on tegelikult päris suur probleem, sest rasvane toit ei mõju neile hästi. Eriti Dessule, kes muutub kohe pärast magusa söömist paksemaks.
Tuleb rääkida ka sellest, kuidas käituvad deegud, kui ise ära olen. Alati, kui kodust ära läheme, otsustavad deegud puuri täielikult ära risustada. Nad lõhuvad asju nii palju kui võimalik, ajavad toidu käppadega kausist välja ja pilluvad graanulid puurivõrede vahelt välja. Kuid ometi ei oska ma nende peale pahandada, kui nad oskavad sellist deegunägu teha.
Mõnus on ka enne magama minekut kedagi karvast ja pisikest käte vahel hoida ja teda kõhu alt sügada.. Devvuga on see meil juba harjumuspäraseks saanud.

Intelligentne pisilemmik

Deegu on hallikaspruuni karvastikuga pisut rotist pisem tegelane, kes armastaks süüa ära kasvõi terve küpsisepaki. Kahjuks on deegudel range dieet, mistõttu ei tohi neile magusat üldse anda.
Deegu on koos sabaga 20-25.cm pikk ja mõnisada grammi kaaluv pisilemmik. Ta on väga sotsiaalne loom, kes naljalt ei hammusta. See loomake on väga intelligentne ning armastab tähelepanu. 
Deegu saba on õrn, seega ei tohiks teda sellest sikutada, see võib irduda ja tagasi see ei kasva. Käe peal deegu olla ei armasta, kuid neile meeldib, kui nad saavad ronida omaniku kapuutsis või süles. Nad on väga sõbralikud. Deegu võib elada kuni 8 aastat.