Eesti mees sõbrunes Ateenas kaelustuviga
"Paar kuud tagasi hakkas mu koduterrassil käima harmooniline tuvipaar. Ühel hommikul panin tähele, et üks neist on kuidagi pulstis ja seisab ühel jalal nagu toonekurg. Oli arvatavasti kassi käest pureda saanud ning mõni päev hiljem ilmuski tuvipoiss üksinda," kirjeldab Mart. "Just poiss! Nimelt täiendasin uudishimust oma kasinaid ornitoloogia alaseid teadmisi ja tuvastasin välimäärajate järgi nii liigi kui soo. Nüüd on mul "kaelus-turteltuvist" sõbrapoiss."
Algul piisas mehel hommikul terrassile astumisest, kui tegelane oli kohe kohal. Nüüd ootab ta hommikuti juba ukse taga. "Kui süüa annan, siis kogunevad naabermajade katustelt sellised tavatuvid - kõhukad, ülbed ja igavad nagu Narva taksojuhid. Nii kui selja pööran, kugistavad viimsegi terakese sekunditega. Kui juures passin, siis ajab minu oma rinna punni, suled kohevile ja kõnnib nagu boss terrassil ringi. Selline äge tegelane siis."
Ateena kesklinnas katusekorteris elav ja Kreeka päritolu toidukaupade müügiga tegelev Mart tunnistab, et lindudega puudus tal seni kogemus, kuid võõrast kõutsi oli ta oma eelmises elukohas varemgi toitnud. Tuvile, kelle nimekonkursi Mart Facebookis välja kuulutas, maitsevad enim makaronid ja saiapuru, ent juba on mees hakanud talle varuma ka spetsiaalset linnutoitu. Päris peo pealt lind veel ei söö, kuid lubab läheneda paarikümne sentimeetri kaugusele ning jalutab vahel tooli alt läbi. Kui toauks lahti jätta, astub ka tuppa sisse.
"Ta istubki praktiliselt terve päeva siin. Kui pimedaks läheb, siis kaob kuskile ära. Ega siin teab mis kolooniat ei ole ja ühtegi teist sellist paikset tegelast siin minu katusel ei paista," kirjeldab Mart.
Vahemere ääres elutsevad kaelus-turteltuvid on tuntud oma monotoonse huikamise pärast, mida turistid sageli eksklikult öökulli omadeks peavad. Ka Mardi uus sõber laseb teinekord laulu lahti.
