Elust koos seaga – ausalt ja avameelselt
Mina, kes ma olin omale siga tahtnud nii kaua kui mäletan, jätsin selle teise osa lausest loomulikult arvestamata. Inimene kuuleb asju ikka nii, nagu temale kasulik. Lapsena suvevaheaegadel vanavanaema juures käies sai väikeseid põrsaid imetletud ja sealt see suur seaarmastus alguse saigi. Mõtlesin alati, et „kunagi, kui oma maja saan...”. Üliõpilasena olin ma aga oma maja saamisest üpriski kaugel ning kui tuttavad järjest rääkima hakkasid, et nemad olevat kuulnud või lugenud, et olemas on ka minisead, mõtlesin mina, et uurin asja ja kui seda elukat tõepoolest korteris pidada saab, siis mina selle ka võtan.
Ühe ajakirjaniku käest sain Andrus Teemanti kontakti ja käisin neil seal mitu korda külas. Härra Teemant, erinevalt paljudest hilisematest minisea-turule tikkujatest ja loomi arutult paljundavatest kodanikest, oli sedasorti mees, kes arvestas enamvähem välja ka sündida võivad värvikombinatsioonid ja ei pannud pesakonda enne üldse hakkamagi, kui kõikidele sündida võivatele põrsikutele olid omanikud olemas. Mina ootasin enda Rafaellot otsustamise hetkest vist terve aasta. Siinkohal tänud härra Teemantile, et tal jagus kannatust kõikide minu peensusteni minevate küsimuste jaoks. Mõni teine oleks vist sellise küsimustelaviini peale pahaselt pärinud, et kuule plika – tahad siga või ei taha??!
Siga on puhas loom
Tol ajal igatahes uskus ka aretaja, et minisiga korteris on okei. Ja uskusin minagi siiralt, kuigi täna olen 100% vastupidisel seisukohal ja nagu ma meediat jälgides aru olen saanud, on kogemuse põhjal samamoodi arvamust muutnud ka Andrus Teemant ise. Nii mõnigi lugeja vangutab siinkohal kindlasti kõiketeadvalt pead, et muidugi – siga, see ju üks igavesti must ja kole elukas. Ega ikka ei ole küll! Siga, kui teda dresseerida nagu koera, õpib täpselt samamoodi ära hädal käimise kas kastis või siis õues ja kastreeritud isend ei tee täiskasvanuna ealeski oma häda tuppa. Veelgi enam - kuna sead ei higista, siis nad ka ei haise. Selleks, et seale tekiks külge mõninganegi ebameeldiv lõhn, läheb ikka korralikult aega, oma mitu nädalat või ehk isegi kuu. Ja kui on pesuaeg, naudib siga seda täiel rinnal. Šampoonimassaaž ja soojad veejoad – mis saaks olla veel mõnusam kui seaspaa...? Söömine ja sonkimine loomulikult! Viimase juurde kohe jõuamegi.
Iseenesest pole lemmikloomade korteris pidamise juures midagi valesti, kui konkreetsele tõule või liigile on loodud vastavad tingimused. Kõik koerad näiteks ei tahagi päevad läbi ringi traavida ja on üpriski õnnelikud kokku tunnike kestvate jalutuskäikude ja ülejäänud osa ajast diivanil vedelemisega. Sigadega on aga natuke teine lugu. Nimelt on üks (mini)seale väga omane tunnusjoon ääretu tuhnimisvajadus, mis korteritingimustes väljendub näiteks linoleumi üleskatkumisega, põrandaliistude lahtikangutamisega, tapeedi lahtikäristamisega, jne, jne. Tegelikult on need ju ikkagi asendustegevused ja notsu tahaks oma kärssa hoopis mulla sisse pista ja ühe mõnusa murukamaka tagurpidi lükata. Korteris seda võimalust ei ole.
Minisiga (siga üldisemalt samuti) on ülimalt uudishimulik loom ja mingi hädine muruga kaetud terrassikene moodsa korteri lisandina teda ei rahulda. Põss tahab mööda põõsaid ja puukände ringi tuiata, uurida ja uudistada. Ja kaevata. Kui lubada tal segamatult tuhnida, võib minisiga pahempidi keerata märkimisväärse osa teie aiast. Esimese päevaga. Teisel päeval siis ülejäänu.
Põrsaturvaline korter
Sõbranna, kellel oli samuti minisiga, naljatab ikka, et kui värskete lapsevanemate peamine mure on, et elupaik oleks baby-proof, siis korterisse siga võttes tuleb veenduda, et korter oleks pig-proof. Mis lahti seletatuna tähendab seda, et ei mingeid detaile, lahtiseid osi, juhtmeid, paelu, ega üldse midagi, mida on võimalik kusagilt küljest lahti harutada. Vähemalt mitte esimesel kolmel aastal. Hiljem muutub asi tiba rahulikumaks. Esimesed kaks aastat võib minisiga palju paksu pahandust kokku keerata. Kui ma kirjutan, et „võib”, siis see tähendab, et suure tõenäosusega ta seda ka teeb. Iseenesest on see armas, sest notsu on armas, aga arvestama peab sellega et kui seavõtjal endal lapsi pole, siis minisea esimese eluaasta jooksul saab ta vast aimu sellest, mida tunnevad noored emad. Kuna sead on loomu poolest nokturnaalse ööviisiga ja omaniku režiimiga harjub ta ära alles kunagi hiljem, ärkab inimene esimese sea-aasta jooksul keskmiselt viis korda öö jooksul üles, et likvideerida mõnd juba juhtunud või alles juhtuvat pahandust.
See kõik näeb välja umbes nii. Ärkad. Mingi krabin. Keegi rebestab kusagil esikunurgas vanade ajalehtede hunnikust uut kunstiprojekti. Sinule selline terve esiku põranda laiuses laiali laotatud projekt mõistagi ei meeldi ja üritad seda ühest otsast kokku korjata. Samal ajal ribastab põrsas teises otsas aina uusi ajalehti ja kui üritad tema käest lehte ära võtta, kablutab ta sellega imekiirelt näiteks kööki või kardina taha. Lõpuks saad segaduse koristatud ja tõstad makulatuuri veelgi kõrgemale toolidest ehitatud virna otsa, et põrsas sellele ligi ei pääseks. Võtad sea sülle, viid ta pessa ja suundud tagasi magama.
Veidi aja pärast kostub kusagilt tasast nakitsemist. Avad silmad ja tunnistad pimeduses laega tõtt. Kas nägid seda unes? Ei. Keegi kusagil on otsustanud, et selles korteris enam muusikat ei kuulata ja juhtmed, mille sa oled suure hoolega teibiga seinale kinnitanud, on hoolikalt näritud täpselt viie sentimeetri pikkusteks juppideks. Muidugi, siga on vahepeal kasvanud. Paned laualambi põlema, kirjutad märkmikusse üles, et poest tuleks hankida ka uued juhtmed ja jätad targu meelde, et uued tuleb siis kinnitada kuhugi veel kõrgemale, varuga. Tõstad sea pessa, roomad tagasi magama.
Möödub tund aega. Ärkad sorina peale. Pissib. Väike loom, väike põis. Lähed kontrollid, kas kogu piss läks ikka kasti või mingi osa ka üle ääre. Natuke läks üle ääre ka. Koristad soru ära, loputad põrandalapi, teed notsikule pai ja lähed tagasi voodisse. Sama kordub öö jooksul veel 1-2 korda.
Seatembud elamises
Muidugi teeb põrsas sigadusi ka päise päeva ajal. Elasime tol ajal üürikorteris ja mina käisin loengute vaheajal kodus linoleumi sisse tekitatud auke lappimas. Vahetevahel oli ta millegi uue ja leidlikuga lagedale tulnud, näiteks uuristanud augu hoopis seina sisse. Ju siis oli mingi aine puudus, et kips ja savimört sedavõrd head mekkisid. Mõnikord oli mul tunne, et kui ta ainult oskaks, siis joonistaks vist vildikatega seina peale ka.
Sellist olukorda te vaevalt et endale ette kujutasite, kui mõtlesite nummit roosat põrsakest võtta, mis? Mina ka mitte, ausalt. Kui olukord juba käes, eks siis ei jää midagi muud üle, kui sellega tegeleda. Küllalt paljud suure hurraaga minisea võtjad on oma looma siiski mingil hetkel ära andnud. Põhjuseid võib olla mitmeid ja selles valguses on mul hea meel, et käisin seakasvatajat eelnevalt oma küsimustega tüütamas ning sain teada vähemalt niipalju, et hiljem polnud mingeid kolossaalseid pettumusi. Ehk olengi mina lihtsalt eriline põdeja tüüp, sest ka tänasel päeval, paar kuud tagasi kassi võttes ja sõbraga läbi arutades, et kuidas oleks vaja korter uue pereliikme tulekuks ette valmistada, lausus sõber lõpuks aasivalt: „Kass võib jah otsustada, et vajab ka sigarihoidjat, torukübarat ja poolkuu lugemisprille, et oma kõrges pesas õhtul Dostojevskit lugeda.” Eks tõde ole kusagil seal vahepeal, aga nagu te vist juba aru saite, polnud minulgi sea võtmiseks tegelikult kogu vajalikku informatsiooni, sest no ei oska alati kõike küsida ju ka. Ja ka aretaja ei oska iga võimalikku situatsiooni ette näha.
A-st ja B-st alates
Mida peaks teadma üks algaja seapidaja või inimene, kes mõtleb, et võiks omale ühe armsa pisikese notsu võtta?
Siga on üks isepäine loom. Seda ei juuri temast välja ühegi nipiga. Kui mina sea võtsin, olin alguses veendunud, et tegemist on põhimõtteliselt seakujulise koeraga, kes healmeelel iga viimast kui käsklust täidab ning ei saanud siis aru, miks see siga minu suurepärastele kasvatusnippidele absoluutselt ei allu. Olime tükk aega konstantselt tülis, sest olles harjunud koertega, üritasin Rafistki koera kasvatada. Ühel hetkel sain aru, et tegemist on siiski hoopis teistsuguse loomaga. Seal ja koeral on ühiseid iseloomujooni, aga nende motiveerimise ja dresseerimise viisid on sootuks erinevad ning nad ka käituvad samades olukordades väga erinevalt.
Teada tuleks ehk ka seda, et siga armastab puhtust ja teda tuleks aegajalt ikka pesta ka. Pesemiseks oleks aga vaja dušinurka. Meil kodus on selline, kus puuduvad igasugused seinad või alused, kuhu ta ronima peaks ja kus tal võiks libe olla, sest sead pelgavad libedat ning seda põhjusega, kuna libisemine teeb liiga nende niigi koormatud liigestele.
Arvesta sellega, et see elukas teeb esimesel eluaastal põrgulärmi, kui ta ei saa, mida tahab. Sina tahad hommikul enne loengut peegli ees ripsmeid värvida ja seda võimalikult vaikselt, et mitte äratada magavaid korterikaaslasi? Mõtle uuesti. Varsti ronib pesast välja üks põrsas, kellele meenub üsna pea, et selle kahejalgse käest sai ju süüa ka ja kukub siis kärsaga su jalgu togima. Noh et äkki kukub ülevalt kõrgustest mõni võiku või paar. Ja kui ei kuku, hakkab valjult röhkima. Söögi andmisest suurt abi pole, sest matsutab ta põrsana nagunii nii valjult, et seda kuulevad küllap vist ka ülejärgmise korteri naabrid.
Põrsapoja mähkmeralli
Siga õpib küll mõne kuuga ära, et kui toas hädal käiakse, siis ikka kassi pissikasti sees, aga senikaua, kuni tema sellest aru saab, peab seaomanik teda sinna tassima iga kord, kui põrsas kuhugi ükskõik millist häda tegema hakkab. Ja see töö pole mentaalselt nõrkadele, sest esiteks on kastini tõenäoliselt pikk maa ja selliselt transportides jääb põrandale terve hunnik pissi, mille peab hiljem ära koristama. Lisaks laseb siga sellise migreerumise peale alguses kuuldavale hädakisa, sest talle ei meeldi, et teda õhku tõstetakse. See hääl on kõrvulukustav ja absoluutselt täiesti väljakannatamatu. Aga midagi pole parata. Vietnamis, kust rippkõhtsiga pärineb, on nende looduslik vaenlane kull, kes põldude kohal lennates põrsaid püüab. Sestap ka sissekodeeritud surmahirm selle ees, kui keegi neid õhku tõstab.
Igasugu koristamiste tarvis peaks esimeste aastate jooksul tublisti aega arvestama, sest süües lödistavad nad näiteks kausi ümbruse sööki täis. Muidugi söövad nad ka kausi ümbert hiljem kõik kenasti ära, aga tatiseks jääb see sellegipoolest ja lapiga tuleb piirkond ikkagi üle käia. Mingit piinlikku puhtust taga ajada pole samuti mõtet, sest ikka juhtub, et on kärss õuest tulles porine või jääb süües mingeid toidupalu lõua otsas olevate karvade külge rippuma ja need rändavad näiteks elutoa vaibale.
Hierarhiline loom
Siga on hierarhiline loom. See tähendab, et nende karjas on alati keegi, kes on juht ja ülejäänud tulevad riburadamisi järgi. Vahetevahel üritab mõni end paremale positsioonile korraldada, siis käib nügimine ja näksamine ja vahel isegi suuremad kaklused seni, kuni kult tõestab, et tema on siiski endiselt esisiga või saavutab mõni teine siga parema positsiooni. Järgmisel kuul kordub kõik taas. Sinu peres hakkab olema suhteliselt samamoodi. Iga teatud aja tagant arvab siga, et tema teab paremini, kuidas asjad selles karjas käima peavad ja üritab sind togida või, noorukese sea puhul, kelle suhtes sa end veel kehtestada pole jõudnud, ka varbast näksata. Sinu asi on siis end kehtestada. Kuidas seda kõige õigemini teha, polegi päris kindel. Arvamusi ja soovitusi on mitmesuguseid. Mina olen oma sea peal need kõik ära katsetanud ja milline töötas, ei saagi 100%-lise kindlusega väita. Tänasel päeval on olukord selline, et mind Rafi aktsepteerib ja ühte mu ekspeikut, kes temaga mängis ja tegeles, enamvähem ka, aga kõik teised on lustimiseks. Ta on aru saanud, et kui ta näiteks külalistele läheneb ja hirmuäratavalt prögiseb, siis inimesed kardavad teda ja mõni ronib suisa diivani peale või tooli otsa. Ja kes ei kardaks 60-kilost 15-sentimeetriste kihvadega orikat? Mina kardaks ka. Ja asja eest, sest minisead võivad hammustada küll, kui neile midagi ei meeldi (mõnele seale ei meeldi näiteks suitsetavad inimesed ja mõni on lihtsalt armukade).
Talv – igas mõttes kohutav aeg
Alustame sellest, et talvel on Tallinna tänavad libedad. Mitte ainult suvalistes kohtades vaid ka kortermajade ees kõnniteedel. Mitte lihtsalt libedad, aga tihti ka suisa jääs. Sigadel on aga sõrgadega jää peal käia praktiliselt võimatu. Ühtegi spetsiaalset sussi- või saapapaari, mis sigu libeda peal püsti hoiaks, veel leiutatud pole ja kui ka leiutataks, kahtlen, kas ta laseks neid omale jalga panna. Libedatõrjeks kõniteedele puistatavad killustikugraanulid lõhuvad sigade sõrgu, sõra sisse tekkinud lõhe võib põhjustada kuudepikkust valu ja kannatusi loomale ning katsumusi omanikule, kes peab katkised sõrad enne õue minekut sodi ja bakterite eest kaitsmiseks tugeva hõbedase teibiga kinni mässima (arvate, et siga laseb seda teha? Arvake uuesti!), hiljem sama teibi sõrgade küljest mingi nipiga lahti saama, sõrgu lilla veega loputama, joodiga peitsima ja kõige lõpuks salvi peale määrima.
On võimalus anda toidulisandina biotiini, mis paneb ka inimeste küüned ja juuksed kiiremini kasvama, et katkine koht sõral kiiremini välja kasvaks, aga siis muutuvad uskumatult tugevaks ka kihvad, mis muidu peaksid iga natukese aja tagant ära murduma, aga mida biotiini süües peab hoopis veterinaari juures operatsiooni korras lõikamas käima. Sigade anesteesia on aga üks jube asi, sest neid ei olegi võimalik täiesti magama panna. Sestap on vaene loom terve selle aja, kui loomade hambaarst tal käsipidi suus toimetab, poolärkvel seisundis ja üritab end iga natukese aja tagant püsti ajada. See loomulikult ei õnnestu, aga halb on vaadata ikkagi. Anesteesia alt välja tulek on õudsam veel. Krampi tõmbunud jäsemetega tuigerdav siga, keda peab vähemalt tund aega soojas ja samal ajal püsti hoidma (kas sina jaksad tund aega järjest 60 kilo traksidest tõstes üleval hoida ja mööda põrandat edasi-tagasi kõnnitada nii, et tal oleks alajahtumise vältimiseks siiski ka mingi jope või tekike peal?) on iga loomaomaniku jaoks õõvastav vaatepilt.
Järgmine probleem – üüratud lumehanged. Minisigadel on rippuvad kõhud, mis on tihti suisa maadligi. Lisades sellele lühikesed jalad on tulemuseks jaapani madalapõhjalist autot meenutav olend, kes ei saa ühegi nipiga ka madalast lumehangest üle, rääkimata siis lumesahkade poolt kokku lükatud vallidest. Seaomanik peab funktsioneerima ka inim-lumesahana, tampides nii värskelt sadanud lume sisse teeradu, kui tekitades avausi vahel suisa poole inimese kõrguseks muutuvate lumevallide sisse. Kohustusliku varustuse sisse tuleb seega kindlasti arvestada vee- ja niiskusekindlad jalanõud ja riietus, näiteks lumelauatamise komplekt. Arvestada tuleb, et sama komplekti sees veedab seaomanik vähemalt pool aastat, sest siga liigub suhteliselt aeglaselt ja ilma sellise komplektita võib end talvel ja vahel ka kevadel väljas lihtsalt ära külmetada.
Niipea, kui lumi on ära sulanud, eelistab siga väljas käies ringi kõndimise asemel hoopis seista ja näiteks muru süüa või tuhnida. See tähendab, et tõenäoliselt seisab ka seaomanik ühe koha peal paigal. Seetõttu peaksid seaga jalutajal alati ühe hooaja võrra paksemad riided seljas olema. Kevad- ja sügisperioodiks, kui põssa end lõõtsuvate tuulte käes hästi tunneb, sina aga peale mitmendat tundi enam mitte, peaks valmis olema ka sõprade küsimusteks selle kohta, miks sul mitu vammust korraga seljas, kui „väljas on ometigi nii soe”.
Seajalutus – see ei ole nõrganärvilistele!
Kuidas sulle meeldiks, kui sind suvalisel hetkel salaja puu tagant pildistatakse? Las ma pakun – mitte eriti. Aga just täpselt selline asi nutitelefonide igapäevaseks muutumisega levima ongi hakanud. Ka suhteliselt rahulikus kohas aedlinnakus kõnnib mitte-tippajal pooleteise tunni jooksul mööda paarkümmend inimest. Mõned neist tahavad kindlasti seast pilti teha. Ja mõni neist omakorda tahab pilti teha, aga ei julge küsida. Põõsaste vahel maadligi hiilida, puu taha varjuda, pildistada ja seejärel päti kombel kiiruga põgeneda julgevad rohkem. Enamasti on sellisteks salapiltnikeks lapseohtu noored, kellele vist nutitelefone mitte kasutavad vanemad pole osanud kodus häid pildistamise tavasid või kombekust õpetada. Kuid sekka satub ka mõni minuvanune ja sellisel puhul on minu hämming eriti suur. Kindlasti mitte nii suur, kui siis, kui mõni moblapildistaja häbitult ja avalikult meie kõrvale sammub ja pildistama või filmima hakkab. Vaat et ronib oma telefoniga ninaaugust sisse, et paremat kaadrit saada. Ja kui mina ütlen, et soovi korral võite pildistada siga, aga palun ärge mind pildistage, on imestus suur. Kõik see võib teinekord olla piisavalt stressirohke. Mõnikord käivad minu siga jalutamas sõbrad ning nende hulgas on paar, kes peale esimesi kogemusi keeldusid edaspidi seajalutusteenust osutamast. Nemad ei olnud sellise nähtusega ajapikku enam-vähem harjunud nagu mina ning nad ei saa siiani aru, kuidas on võimalik, et ma „seal tänaval” hakkama saan.
Siinkohal pean vajalikuks toonitada, et suurem osa pildistajatest on siiski viisakad ja küsivad enne luba. Ja ma ei ole kellelegi kunagi keelanud ka, välja arvatud hetkedel, kui siga näiteks pissib. Sest see tundub kuidagi... kohatu.
Paparatsod ahistavad
Kahjuks tuleb tunnistada, et kuigi Rafist on nende kümne võrratu aasta jooksul kirjutatud mitmeid fantastilisi artikleid ja tehtud sinna juurde väga vahvaid fotosid, on minu tänaval pildistajate pelguse peamiseks põhjuseks siiski just jultunud papparazzid, kes mõne väljaande heaks töötavad. Meil kõigil on selliseid päevi, kus ärkad hommikul üles ja tahad kohe loomaga välja minna. Juukseid kammima, silmi värvima ja korralikumaid riideid valima ei hakka, sest pole plaanis kuhugi kaugele minnagi. Lihtsalt väike jalutuskäik. Ja siis ilmub sinu armsa aedlinnaku tupiktänavasse ei tea kust keegi hiiglasliku kaameraga isik, kes taob rusikaga vastu rinda ja väidab, et see on avalik koht ja tema võib pildistada niipalju, kui soovib. Lootes ilmselt sellele, et pildistatav ei tunne seadust, mis sätestab, et fotografeeritava sooviavalduse puhul ei tohi tehtud fotod avalikult, üheski ajalehes ega netiportaalis, ilmuda.
Kuni hilise ajani olid mul fotograafidega seoses alati ainult soojad emotsioonid. Aga kuidas teie reageeriksite, kui suvaline möödasõidule juhtunud fotograaf kamandaks teid seale lähemale ja teie keeldumise puhul pakuks varianti, et no davai siis, mine jookse ruttu toast läbi, tee soeng pähe ja siis ruttu pildile? Juhul, kui te tõesti ei soovi mingile suvalisele pildile jääda ega ka oma siga võõra inimesega üksi õue jätta... Keelduksite viisakalt, eks. Ja kui toosama fotograaf siis nendiks, et sul on valida – kas teed selle foto praegu ära või ta tuleb mõni päev tagasi ja saab selle foto nagunii... Kergelt nagu... ahistav, kas pole?
Või kui hommikukohvi kõrvale arvutit avades avastad, et sinu õhtust jalutuskäiku on zoomiga kaugusest pildistanud ühe tuntud kollase ajalehe fotograaf ja et pildiseeria rohkem kui kümne fotoga on üleval nii selle ajalehe võrguväljaandes, Facebooki lehel, kui tolleks hetkeks juba ka Delfis ja Publikus ning ka nende FB lehtedel. Ja et pildistatud pole vaid su lemmiklooma ega sind ja lemmiklooma kõrvuti jalutamas, vaid üleval on ka sinu suur näoportree. Et tausta järgi on koht kergelt ära tuntav ja et Facebookis arutavad inimesed omavahel, millises majas sa täpselt elad ning mingid võõrad mehed küsivad teadjamate käest sinu korteri numbrit? Võtad ühendust fotograafiga ja palud fotod eemaldada, eks? Aga tema jaurab vastu, et kuidas ikka probleem – nii nunnu põssa ju. Naiivsekest mängides võidab ta aega ja klikke. Hea küll – palud siis vähemalt need fotod eemaldada, kus sina peal oled ja kus paistab teie elupaik. Selle peale aga kukuvad kommenteerijad järele jäänud seafotode all huilgama, et issakene, kas nüüd on selline loom üksi õue lastud – et varem tundus see peremees ikka tore inimene, aga nüüd on puhta segi keeranud. Üldise hüsteeria raames postitab keegi kommentaariumisse Loomakaitse Seltsi telefoninumbri. Ja nii edasi ja nii edasi. Internetis eskaleeruvad olukorrad kiirelt ning väljuvad lihtsalt igasuguse kontrolli alt. Paneb edaspidi võpatama küll, kui keegi profikaamera välja võtab?
Siga aitab inimesi uurida
Selliste ahistavate pildistajate valguses tunduvad lõputud hordid inimesi, kes küsivad alati täpselt samu küsimusi, suhteliselt armsad. Päriselt. Ma pole veel kunagi ühegi inimese peale pahandanud või selgitamata jätnud, kui keegi tahab teada, et kas ma hoian oma siga rõdul (ei hoia) või kuidas ma selle haisu sees elada suudan (veelkord, sead ei tee oma hädasid tuppa, kui neid põrssana hoolikalt õpetada). Ma isegi ei solvu, kui mõni mitte niivõrd intelligentne inimene või laupäevahommikune umbjoobes ringikakerdaja ei suuda vastu panna kiusatusele tuhandeseitsmendat korda järjest šašlõkinalja teha. Kuigi mõtlema paneb küll teinekord. Eriti kui ma olen inimesega pool tundi vestelnud ja ta juba teab, et see loom on võrdväärne koera või kassiga ja siis küsib ikka, et kas ma seda talle müüa ei tahaks, et ta kastme hangib ise, jaanipäev ju tulemas. Aga neid jääb ajaga ja minisea kui lemmiklooma populaarsuse kasvuga seoses järjest vähemaks. Enamus inimesi juba kaugelt naeratab ja kinnitab mulle, justnagu nad arvaksid, et ma esimest päeva selle seaga koos elan, et sead – need on ju tegelikult väga puhtad loomad! Ja paljud räägivad oma loo. No näiteks et millised olid nende esimesed kogemused sigadega või et kuidas nende tütar on mitu korda rääkinud, et selline põssa siin tänaval ja nemad olevat mitu aastat igatsenud selle vahva põssaga kohtuda. Ja siis teeb Rafi nöhnöh ja jätab neile püksisääre peale kohtumist meenutama ühe ilusa kärsajäljendiga templi.
Seaga jalutamine on üks parajalt paslik aeg antropoloogiliste uurimuste teostamiseks, sest sel ajal näeb läbilõiget tervest ühiskonnast. On vastasmajja elama kolinud üliviisakas muukeelne perekond, kelle tagasihoidlik perepoeg Rafit silmates iga kord tema juurde muruplatsile tuleb ja tükk aega vaikides jälgib, kuidas siga muru nosib. On käe alt kinni jalutavad pensionäridest sõbrannad, kes Rafile lahkesti linnauudiseid pajatavad. On nunnu noorpaar, kes sügab Rafit mõlema kõrva tagant ja poetab poekotist teepervele õuna. On alkoholi- või narkojoobes inimesi, kes kukalt kratsides arvavad, et tegemist on hallutsinatsiooniga. On kummalisi koeraomanikke, kes tahavad „näha, mida nende kiskjaks õpetatud rotveiler teeb, kui ta seaga kokku lasta”. Ja kõik nad tahavad küsida, küsida, küsida.
Üks mis kindel – kui sa pole stjuuardessi-tüüpi inimene, kellele meeldib väga teiste inimestega suhelda ja vastata mitu korda päevas samadele küsimustele ja nii 15 aastat järjest, siis pole minisiga sinu jaoks ilmselt õige loom, vähemasti mitte avalikus ruumis jalutamiseks.
Vabandage – üks küsimus palun!
Samal ajal, kui minisea omanik peab infopunkti sarnaselt iga päev vastama tosinkonnale küsimusele, pole tal endal sügavamat tarkust eriti kusagil ammutada. Minisigade kohta leidub internetis väga vähe informatsiooni. Toitumise, dresseerimise, käitumishäirete väljajuurimise, haiguste jms osas peaaegu et polegi midagi, mida leida. Nõu saab küsida seapoja müüjatelt (kellest valdav osa kahjuks ei oska seda anda) või teistelt seapidajatelt, keda leidub Eestis nüüd juba mitmesaja ringis, kuid kelle internetiavarustest üles otsimiseks tuleb näha tükk vaeva.
Veterinaararstidest olen mina praeguseks suutnud tuvastada täpselt ühe, kes minisigade kohta tõesti teab ja aidata oskab. Algusaastate farsse sea küljes rippuvate murtud süstalde ja hädiste loomaarstidega, kes käsi laiutades nentisid, et ei oska jah, sest põllumajandusloomi oli neil ülikoolis vaid kaks tundi, meenutan täna huumoriga, aga siis oli see suisa hirmus! Mõelge ise, kui arstid näiteks teie lapse kohta ütleksid, et jah, tuleks vist vaktsineerida küll, aga mille vastu täpselt, ei oska öelda, ja kuidas, selles osas pole ka päris kindel.
Mina oma elu ilma Rafita ette ei kujuta. Aga kui ma oleksin tol ajal teadnud kõike seda, mida ma tean täna, oleksin kogu seda seavõtu protsessi alustanud siiski sel viisil, nagu idee tekkimise ajal oli planeeritud – oma maja ja aia hankimisest. Inimestega seapidamisest ausalt rääkides olen vastukaja järgi aru saanud, et paljudel on, nagu minulgi, seapidamisest romantiseeritud ettekujutus. Loodan, et sellest loost on niipalju abi, et jäävad ära need juhtumid, kus osta.ee portaalis aasta-paari vanuseid minisigu niisama ära antakse, sest selgus, et siiski ei sobi.
Caroliina Rand
See tundub nüüd ülepingutatuna, aga usu, et täpselt nii see ongi nagu ütlen – kõige suurem oht sigade tervisele on stress. Kuna nad on väga hingestatud loomad ja vaheda mõistusega olendid, on neil esiteks pidevalt vaja tegevust (üksi korteris kodus olles seda ei saa) ja lähedust (vähemalt üks teine veidi kabedama mõtlemisvõimega lemmikloom on hädavajalik). Minisiga ei ole sellise inimese või perekonna loom, kes on tihti või pika aja kodust ära. Sel ajal, kui sina oled koolis või tööl, igavleb vaene põssa end nelja seina vahel parajaks marakratiks. Samuti soovib ta hästi palju lähedust ja koguaeg kellegagi kõrvuti olla või kellelegi külje alla pugeda. Palju üksi olema pidav minisiga on lihtsalt õnnetu.
Ka reiside puhul peaks arvestama, et asendus”vanemate” kätte jäetud minisiga on olukorra lahendusega päri vaid loetud päevad kuni nädal. Pikema äraoleku puhul teeb ta alustuseks protesti märgiks palju paksu pahandust ning omaniku koju saabudes lihtsalt ignoreerib teda. Sead on äärmiselt lojaalsed ja õrna hingega loomad. Usu mind – sa ei taha tulla koju ja avastada, et sinu siga keeldub sind audientsile võtmast ning kõnetamise peale keerab pea ära ja vahib kurvalt kaugusesse.
