FOTOD | Leskmees Iiah unistab Hispaania päikese all uuest kaaslasest
Iiahit ei peeta eestlastele kuuluvas farmis töö-, vaid lemmikloomana. Tema auväärseks ülesandeks on lihtsalt ümberringi laiuvate põldude sõnnikuga varustamine.
Ingrid Tomson-Kärner peab koos kaasa Sandriga majapidamist nimega El Nido Feliz (Õnnelik Pesa). Paljude teiste elukate keskel on selles õnnelikus pesas alates 2015. aasta märtsist oma koht eesel Iiahil, kes sisse kolides oli neljakuune.
Alguses elas Iiah koos farmi kitsedega elektrikarjusega piiratud aedikus, kuid seejärel hakkasid kitsed karjaloomadena oma tempe tegema, aedikust välja trügima ning lõpptulemusena teisaldati nad ühiskondlikult kasulikule tööle: metallaedikute taha metsa võsa puhastama.
"Siis oli Iiah natuke üksi ja tuligi Iivi," meenutab Ingrid emaeesli saabumist farmi. "Esimesed päevad Iiah pelgas, aga siis hakkas kohe nagu vanemaks vennaks - nad olid hästi mõnusad koos."
Tõe huvides tuleb öelda, et kahe eesli armastus jäi platooniliseks: Iiah on kastreeritud. Kahjuks polnud sellel suhtel väga pikka iga: ühel päeval suri Iivi jalapealt. Pererahvale on siiani mõistatuseks, mis temaga juhtus, sest enne seda oli eesel olnud täiesti terve.
"Iiah igatses, kutsus ja otsis teda tükk aega," tunnistab Ingrid, kelle sõnul on Iiah olude sunnil nüüd mõnda aega üksi olnud, kuid plaan talle uus seltsiline otsida pole kuhugi kadunud. "Kui kitsedega karja läheme, võtame ta kaasa - siis ta tunneb, et on jälle kambas. Hobuslased ei kannata üksiolekut."
Kui Iiah parasjagu koos kitsedega karja ei lähe, tuuakse ta öömajast ehk väikesest aedikust päevaks välja. Parematel päevadel õnnestub tal täiesti lahtiselt ringi jalutada, kuna lähim küla on alles 10 kilomeetri kaugusel ning naabreid pole karta. "Ega ta ära ei lähe, ta on ju kogu elu siin elanud," selgitab Ingrid, "vahel peab lihtsalt vaatama, et ta pahandust ei teeks."
Pahanduste all peab perenaine silmas seda, et Iiah üritab süüa kõike, mis talle mõeldud pole: näiteks majapidamises kasvatatavat safranit või kanatoitu. "Õunu ja mandleid krõbistab ka," lisab Ingrid.
Õhtuks kolib Iiah jälle oma aedikusse tagasi ning juhul, kui sajab vihma - õnneks juhtub seda tolles Hispaania piirkonnas üsna harva - peab ta ka päeva varjualuses veetma. "Karv ei ole tal sugugi vett hülgav, vihma kätte jäänuna näeb ta välja nagu uppunud kass," kirjeldab Ingrid.
Perenaise meelest oleks Iiah koos kaaslasega õnnelikum ja rahulolevam, seetõttu on uue emaeesli muretsemine lähiaja plaanides. "Praegu ta käib ja otsib võimalusel inimeste seltsi - või püüab traktoriga suhteid luua."
Ingrid toonitab, et ehkki eeslit tuuakse teinekord välja kui rumaluse võrdkuju, pole selles teragi tõtt. "Eeslid on isepäised, aga nad ei ole absoluutselt rumalad, nagu mõned inimesed arvavad. Kunagi üks hobuste ja eeslitega tegelenud inimene ütles mu küsimuse peale, et mis vahe neil on suhtes inimesega: hobune, kui ta just metsik pole, omab inimese suhtes respekti. Eeslilt seda oodata pole mõtet, ta kas võtab sind võrdsena või ei võta üldse."
