FOTOD | Pisikesed kosklatibud hukkusid Kadrioru pargis inimeste hoolimatuse tõttu
Delfi avaldab postituse täismahus.
"Alles see oli, kui loodusest hoolivate eestimaalaste kirgi küttis metsa raiumine lindude pesitsusperioodil. Mitmed linnupesad munadega olid hukkunud raudsete masinate all just hoolimatute inimeste ning ametkondade tõttu. Vabanduseks toodi see, et seadus ei keela erametsa raiuda jne.
Tänane päev tõi Loomakaitse liidule juhtumi, milles hukkusid süütud linnulapsed just riiklike ametkondade tegutsematuse pärast.
Kas tõesti pole enam alles raasugi mõtlemisvõimet? Hoolimisest ja südametunnistusest jääb nagunii ammu vajaka.
Kõik ilmselt teavad Kadrioru pargis asuvat betoonist valatud äravoolukanalit, kus toimub igal aastal heategevuslik pardiralli vähihaigete laste heaks. Igati tänuväärt ja hoolimisest tulvil üritus, mida toetavad ja millele kaasa elavad tuhanded inimesed.
Just selles samas kanalis hukkusid täna tillukesed kosklapojad.
Loomakaitse liit sai kõne meesterahvalt ca 16 paiku, kes teatas, et äravoolutoru ees asuvast restist on läbi läinud pesakond linnupoegi ja vanemad ei pääse neile järele.
Ühel pool resti piiksusid haledalt tibud ja teisel pool vanemad. Paanikas oldi mõlemal poolel. Veevool selles torus on üsna tugev ja sulgkaalus linnupojad sellele ilmselt kaua vastu panna ei suuda. Palusime helistajal kutsuda päästeteenistus kohale, sest ainult nemad saaksid aidata resti eest võtta ja linnupojad sealt kätte. Varem oleme ikka päästeametiga kenasti koostööd teinud ja on õnnestunud resti vahelt auku kukkunud linnud päästa ning pardimammale tagastada.
Meesterahvaga veidi hiljem suheldes selgus, et pääste oli kohal käinud ja "hinnanud" olukorda selliselt, et küll veevool need tibud merre viib. Nad ei saavat midagi teha. Ja üldse pidavat see olemas seal Kadrioru pargis igasuvine suur probleem, sest nad saavad mitmeid väljakutseid seoses linnupoegade resti taha sattumisega.
Mõeldud, mõeldud ja mindi minema...
Teataja ütles meile aga, et tegelikult on need linnupojad seal ikka veel alles ja saaks nad kätte küll, sest selle resti saavat ikkagi eest ära võtta, kui tahta. Selleks on vaja ikkagi päästeametit.
Oli selge, et lihtkodaniku palvetest ja jutust enam ei piisa ning saatsime olukorda lahendama Harjumaa piirkonda juhtiva Katrini.
Kohale jõudes oli selge, et päästel tuleb uuesti tulla. 112 vastas Katrinile aga selgelt, et juba käidi, hinnati olukorda ja kõik on kontrolli all. Kuna Katrin selle vastusega kohe mitte ei leppinud ja nõudis endiselt päästeauto kohale tulekut, siis helistas päästeamet ka keskkonnainspektsiooni. Me muidugi kõik teame, kui suur kasu on helistamisel 1313.
Mingil hetkel helistaski Katrinile keegi keskkonnaametist või -inspektsioonist ja kinnitas, et olukord on korrektselt hinnatud, midagi ei saavat teha ja tibud ju jõuavad merre.
Katrin üritas keskkonnaspetsialistile selgeks teha, et, mis sellest kasu on, kui mingi ime läbi nad jõuavadki merre. Nii pisikesed linnupojad vajavad ju vanemaid. Pardimamma ei oska kuhugi järele minna. Reaalsus on pigem see, et vaesed tibud ei jõua poolele teelegi ja surevad enne merre jõudmist. Samal ajal prääksus pardimamma haledalt kanalis ja üritas poegade juurde pääseda. Nii pisikeste kosklatibude sulestik veel korralikult välja arenemata ja ei tohi läbi vettida. Siis nad lihtsalt hukkuvad.
Katrin ei jätnud jonni ja nõudis uuesti päästeauto kohale tulekut. Siinkohal ei tasu unustada, et kõik need kõned ja selgitused võtsid ikka tõsiselt aega. Mingil hetkel saabus kohale veel üks meesterahvas, kes ütles, et ta oli juba päeval 14 paiku helistanud päästeametisse ja palunud abi. Sealt teatati, et nad ei tule välja ja probleemi pole. Ühesõnaga olid need linnupojad kannatanud seal kõledas torus ja külmas vees vähemalt kella kahest saadik.
Lõpuks pääste murdus ja teatas Katrinile, et kui ta nii väga tahab, eks nad siis tulevad uuesti. Kiiret polnud neist kellelgi.
Kohale jõudes üritati küll pääseda torusse ronimisest, kuid Katrin ei jätnud jonni. "Kas te tahate inimesi ka päästa, sest keegi meist sinna torusse täna igal juhul läheb, kui teie seda ei tee!"
Lõpuks võeti ohates redel ja kuidagi kangidega saadi eest ka see rest. Kaks meest ronisid kahva ja ämbriga torusse. Välja toodi 12 tibu, kellest kaks olid juba nii kehvas seisus, et kohe tegemas oma viimast hingetõmmet. Kuut PISIKEST LAIPA välja ei toodudki. Kokku oli seal torus 18 linnupoega, kellest kuus olid juba surnud ja kaks suremas.
Koos emakosklaga viidi pisikesed sulepallid üle tee mere äärde. Veidi üritati ka kuivatada neid hingevaakuvaid tibusid ja pandi nemadki teiste hulka ülessoojenema. Erilist lootust nende ellujäämiseks siiski polnud. Nad olid sellises seisus, et tundus inimlikum lasta neil minna üle vikerkaaresilla teiste kaisus ja mamma juures, kui et kusagil autos transportides.
Kadrioru parki haldab selline ettevõte, nagu Kadrioru Park, mida omakorda haldab Tallinna Kommunaalamet. Tundub, et nende pädevuses on kontrollida ka seda äravoolusüsteemi ja neid reste, mida võib kutsuda tõelisteks linnutapu lõksudeks. Kui need restid on pidev ja aastaid kestnud probleem, siis tekib paratamatult küsimus, et miks midagi ette pole võetud. Kas tõesti pole võimalik muuta reste selliste vastu, mis oleksid piisavalt väikese sõrestikuga, et linnupojad vahelt läbi ei mahuks? Tõesti on raske uskuda, et sellel asutusel puudub teave aastaid kestnud probleemist.
Päris kindlasti teeb Loomakaitse liit ka avalduse politseisse, sest meil siiski on loomakaitse seadus, mis keelab lindude ja loomade abitusse seisundisse jätmise ning selle eest on ette nähtud karistus.
Loomulikult me kõik teame, et mingit karistust keegi ei saa. Kedagi lihtsalt ei huvita mingid pardid. Meid õnneks huvitavad ja teeme omalt poolt kõik, et esiteks lahendada sarnaseid olukordi ning linnud päästa, teisalt näidata ametkondadele nende tegematajätmisi ja nõrki kohti.
Kunagi peab ju see ühiskond muutuma hoolivamaks. Me oleme osa loodusest ja peame ka loodusega arvestama. Looduseta meie hakkama ei saaks, loodus meieta aga küll!
Sarnastest olukordadest andke ikka meile teada telefonil 53 230 230 või kirjutage info@loomakaitse.eu.
Vabatahtlikud teevad tööd, mida tegelikult peaksid tegema erinevad riiklikud ametkonnad. Riik meie tegemisi oma vahenditest ei toeta.
Kui tunned, et tahad natukenegi aidata meil muuta maailma, siis oleme väga tänulikud annetuste eest!"
Eestimaa Loomakaitse Liit
EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)
Helistades 9000 777 (5.-) ja 9000 888(10.-) (Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.)
