FOTOD | "Tõde ja õigus", "Pank" ja "1944": saage tuttavaks Eesti hetkel kuulsaimate filmisuksudega


FOTOD | "Tõde ja õigus", "Pank" ja "1944": saage tuttavaks Eesti hetkel kuulsaimate filmisuksudega
Hobune Keeris filmi "Tõde ja õigus" võtetelFoto: Madis Tüür, Allfilm

Filmivõtted nõuavad kõigilt osalistelt – olgu näitleja, operaator või režissöör – meeletult kannatust ja pühendumust. Kuidas on selle pingega hakkama saanud eesti filmides ja sarjades kaasa teinud hobused?

Juurimaa talli hobused on võtnud osa mitmetest eesti filmidest ja seriaalidest, „Tõde ja õigus”, „Puhastus”, „Igitee”, „1944” ning viimasel ajal palju kõneainet pakkunud „Pank” nende seas. Peale selle on hobused kaasa teinud reklaamides.

Talli perenaine Kristiina tõdeb, et tavaliselt soovitakse hobuseid ajastufilmidesse kas siis vankriga või tööhobuse rollidesse. Teinekord on vaja läinud ratsahobuseid, kellega näitlejad ratsutada saaksid. „„Puhastuses” pidi aga üks hobune lihtsalt taluõuel seisma,” selgitab Kristiina, et kuigi palju rollid ikkagi erinevad.

Pearuga kihutas mäest alla 29-aastane hobune Keeris, Tallinna tänavatel kappas Londa

Üks viimase aja suurimaid rolle oli Pearu hobune filmis „Tõde ja õigus”. Tähtis ülesanne usaldati seekord perekond Reinausidele kuuluvale hobusele Keerisele, kelle puhul on eriti märkimisväärne see, et hobune on juba pensionieas – vanust väärikad 29 aastat. „Keeris on küll eakas hobune, kuid oma loomult ergas ja tahab alati vankriga liikuda,” põhjendab Kristiina, miks otsustasid nad siiski väärikas eas ratsuga filmis kaasa teha. Oluline ongi, et ka hobune ise huvi üles näitaks, sest loomale on pikk päev, kus tuleb palju seista, kahtlemata raske. Näiteks oli filmis stseen, kus Keeris pidi Pearuga mäest alla kihutama. „Õige võtte jaoks pidi ta seda tegema ikka mitu korda, mis oli vanale hobusele väsitav,” tõdeb Kristiina, et raskustest hoolimata sai Keeris oma ülesandega suurepäraselt hakkama.

Seotud lood:

Hoopis isemoodi oli seriaali „Pank” tarbeks filmitud stseen, kus 17-aastasel hobusel Londal tuli kapata keset ööt mööda Liivalaia tänava tihedat liiklust. Tähtsa rolli sai Londa oma välimuse tõttu – nimelt otsiti ilusat suurt tumedat hobust, kes jätaks hästi uhke mulje ning sobiks samurai hobuseks.

Kõige keerulisemad on vankritega võtted

Kristiina sõnul on ehk kõige raskemad olnud vankritega võtted, mis on tihtipeale olnud massistseenid ja veninud oodatust pikemaks. Näiteks „1944” võtetel tuli korduvalt filmida stseeni, kus inimesed ja vankrid pidid reas liikuma. Hobused olid aga võttepäeva lõpuks küllaltki väsinud ning ei tahtnud enam paigal seista. Omajagu raskusi valmistas ka „Igitee” tarbeks filmitud massistseen, kus hobustel tuli vankritega liikuda vanade autode, mootorrataste ja inimeste vahel. „See oli üpriski närvesööv, sest kunagi ei tea, mille peale hobune ehmuda võib,” tõdeb Kristiina, kes peab siiski vajalikuks märkida, et filmitegijad on seejuures alati väga mõistvad olnud ning kui tallirahvas on andnud märku, et hobused hakkavad tüdinema ja väsima, on võtetel kiirelt tegutsetud.

Ületamatuid raskusi ei ole olemas ja võtetele jagub ka nalja

Teinekord on mõistagi ette tulnud ootamatusi. Näiteks oldi sunnitud filmi „Igitee” ühes stseenis välja vahetama hobune, kelle roll oli lihtsalt vankriga seista. „Enne filmimisega alustamist tõusis tuul ja hobune hakkas kartma tema selja taga plagisevat valgustuse jaoks vajaminevat kilet, mis tegi ebameeldivat häält,” kirjeldab Kristiina, miks hobusele tema roll ei meeldinud, lisades, et tagatipuks kukkusid ümber filmi tarbeks ajutiselt paigaldatud tänavavalgustuspostid: „Hobune ehmus, lõhkus vankriaisa ja teda me selles stseenis samas rollis kasutada ei saanud.” Ületamatuid raskusi pole aga olemas. Õnneks oli tallirahval võttel kaasas ka teine hobune, kes seisis hea meelega paigal, ning ehmunud hobune sai hoopis liikuvama rolli. Mis sai aga lõhutud aisast? „See sai parandatud vana hea teibiga, mis kaadrist kenasti välja jäi,” ütleb Kristiina.

Sageli pakuvad sellised ootamatused omajagu naljagi. Näiteks pidi filmi „Igitee” teisel võttepäeval kaadrist läbi käima teistsugune hobune. Tallirahval oli aga kaasas sama, eelmiselgi võttel osalenud ratsu, mistõttu tuli ruttu midagi välja mõelda. „Hobuse valge lauk ja jalad said kiirelt inimestele mõeldud värviga pruuniks värvitud ning uus hobune oligi olemas,” kirjeldab Kristiina, kuidas ootamatule olukorrale lahendus leiti.

Ennekõike hobuste heaolu, seejärel filmirollid

Loe veel

Talli perenaine tõdeb, et olgugi et filmides osalemine on alati väga põnev, on see ka väga vastutusrikas. „Ennekõike peab olema tagatud hobuste heaolu ja siis tuleb täita ära rollid,” ei ole kahtlust, mis on ikkagi päeva lõpuks esikohal. Kogu meeskond naudib aga filmides osalemise protsessi täiel rinnal ning teeb kõik, et ka hobustel oleks võimalikult mugav. „Soojadel suvekuudel varume lisaks söödale kaasa palju putukatõrjevahendeid, et tüütud sääsed ja parmud hobuseid ei häiriks. Jahedamatel aastaaegadel on kindlasti kaasa pakitud tekid,” tõdeb Kristiina, et varustus valitakse kaasa vastavalt filmile ja ajastule.