Vaatluse all oli rohkem kui sada erinevat tooni, millega hiired oma tegemistest märku andsid. Algorütm andis võimaluse vaadelda, kuidas reageerisid häälitsustele teised hiired, mida üks või teine toon nende jaoks tähendas.

Isaste hiirte toon erinevas suuresti lähtuvalt sellest, kas nad parajasti võitlesid kellegagi, põgenesid kellegi eest või ajasid emashiirt taga.

Kuna jälgiti ka teiste hiirte käitumist, selgus, et nii mõnelgi korral püüdis piiksumine mõjutada mõnda konkreetset hiirt, kes seepeale oma käitumist muutis. Kui tegu oli domineeriva tooniga, allus konkreetne hiir, kellele see määratud oli ning aeglustas erinevalt teistest oma jooksmist.

Inimestele pole hiirte keele õppimine siiski kerge: enamikku ultraheli sagedusel toimivatest piiksatustest inimkõrv ei erista.

Allikas: nature.com