Jääkaru Nordi eest aastaid hoolitsenud Anne Saluneem: ta armastas õunu ja värsket kurki, ent banaani peale solvus küll koledasti
Tallinna loomaaias elanud jääkaru Nord oli tõeline härrasmees ja suur isakaru. Tema varajane lahkumine siit ilmast jääb pikaks ajaks hinge kriipima. Tallinna loomaaia zoo-osakonna juhtivspetsialist Anne Saluneem puutus Nordiga igapäevaselt kokku ja meenutas, et Nord oli küll leplik ja rahulik loom, kuid talle olid omased ka mõned armsad kiiksud.
Jääkaru Nord sündis 24. november 2001 Viinis Schönbrunni loomaaias. Oma 17- eluaasta jooksul reisis ta päris palju. Viinist kolis ta kõigepealt Novosibirskisse, Venemaale ja sealt edasi juba Moskvas asuvasse loomaaeda, kust ta 2009. aasta 10. aprillil kingitusena Tallinnasse toodi. Oma suure keefiri armastuse tõttu kutsus Moskva loomaaed Nordi hellitavalt Kefirtšikuks. Keefir oli olnud tema lemmikjook.
Tallinna loomaaeda toodi ta suures kastis ja siin kohanemine võttis jälle aega, sest polaaraladel elav jääkaru on tegelikult kohastunud elama ülejäänud maailmast üsna eraldatult. Ta naudib rahu ja vaikust ning on harjunud avarate ja tühjade väljadega. Niivõrd erinevad elutingimused on üks põhjustest, miks on polaarloomadel loomaaia tingimustes raske kohaneda.
Anne Saluneem, Tallinna loomaaia zoo-osakonna juhtivspetsialist sõnas, et jääkaru Nord oli oma olemuselt väga ettevaatlik loom. Südames oli ta heatahtlik ja suhteliselt rahulik. Ta ei tahtnud kunagi kellelegi liiga ja suhtus hästi nii külastajatesse kui ka talitajatesse. “Ta armastas oma inimesi ja tuli alati juurde,” meenutas Anne oma kunagist hoolealust. Anne sõnul oli Nord suhteliselt lepliku loomuga. Ka külastajatest ei teinud ta välja. Ta ei näidanud nende suhtes kordagi üles agressiivsust või seda, et ta nad talle ei meeldiks.
Tallinnasse saabus Nord juba täiskasvanud karuna. Ta oli vaoshoitud ja mingeid erilisi vimpkasid Anne ei mäleta, kuid käpaga meeldis talle vana karumaja puurivõrede vahelt igasugu asju õngitseda küll. Ta oli kaval loom ja teadis väga täpselt, kuidas käpp sealt läbi pista nii, et see võimalikult kaugele ulatuks. Loomaaia töötajad pidid ikkagi valvel olema.
Anne meenutas, et oli ikkagi ka kaks asja, mis Nordile ei meeldinud. Ta pelgas lähedalasuvatel sõiduteedel sõitvaid traktoreid ja väikseid luuke. Kuuldes traktorite mürinat, püüdis ta varjuda, sest need jätsid sellele kogukale isakarule pisut hirmuäratava mulje. “Ta arvas, et need olid ikkagi pisut suuremad kui tema ise,” naeris Anne.
Luugid ei meeldinud talle sellepärast, et teda oli väga palju ringi transporditud. “Iga kord, kui Nord oli vaja mingisse suletud ruumi saada, jättis ta oma tagakäpad luugi vahelt välja, sest ta teadis, et nii ei saa me seda sulgeda,” meenutas Anne. Nordil olid omad nipid ja trikid, nii pidid loomaaia töötajad tema liigutamiseks igasuguseid labürinte ja käike välja mõtlema.
Möödunud aasta 24. mail õnnestus Nord lõpuks loomaaia uude elupaika üle viia. Seal armastas ta ülekõige suurt basseini. Anne mäletab hästi, kuidas Nordil kulus vaid pool tundi ja juba oli ta basseinis veemõnusid nautimas. Ta prantsatas sinna suure hooga sisse ja hullas seal ringi nagu pisikene karupoeg. Bassein oli üks tema meelispaikadest, kuid haiguse süvenedes ta sinna enam nii sageli kahjuks ei kippunud. Möödunud aasta kõrvitsapäeval tehud video oligi viimane kord, mil Nord basseinis hullas.
Kõrvitsad meeldisid talle väga, kuid tõelisteks maiuspaladeks olid hoopis lõhekala või forell koos õunte ja värske kurgiga. Kui võib arvata, et jääkaru eelistab eelkõige liha, siis Nordi armastus erinevate köögiviljade ja muu rohelise vastu oli suur, need olid alati esimesed asjad, mis ta ära sõi. Ainus, mis talle ei meeldinud oli banaanid. Friida ja Aron söövad ka neid hea meelega, kuid isakaru vaatas seda puuvilja küll solvunud pilgul. “Issand, miks mulle sellist rämpsu küll antakse,” võis ta mõelda.
Tallinna loomaaias elatud aastate jooksul andis Nord kaks järglast, tütar Nora on täna tagasi Viinis ja poeg Aron elab Tallinna loomaaias. Nora oli pisikesena paras võrukael olnud. Anne mäletab tema krutskeid hästi. Nora trikiks olid ootamatud vettehüpped, millega ta külastajaid tihtilugu üllatas. Kui Nora jälle veest välja hüppas, olid kõik huvilised märjad.
Loomaaia talitajad armastavad oma hoolealuseid väga ja kõigil on Nordi lahkumise pärast meel väga kurb. “Tühi koht polaariumis jääb pikaks ajaks ajaks hinge kriipima,” sõnas Anne. Paraku ei olnud aga midagi enam teha ja ühiselt kõigi asjasse kaasatud spetsialistidega otsustati, et tuleb tal minna lasta. Loomaaia direktori Tiit Marani sõnul ei õnnestunud jääkaru vasaku käpa kroonilist psühhosomaatilise tekkemehhanismiga haavandit ravida. Tema sõnul oli tegemist psüühilise probleemiga, mille tagamaad ei ole täielikult teada. Veritsev käpp oli tingitud stressist, mis isakaru vaevas. Suure tõenäosusega oli see seotud kehvade elutingimustega, mis olid talle on minevikus osaks saanud. Jääkarud võivad elada kuni 40-aastaseks, kuid kahjuks lahkus isakaru Nord meie seast enne oma 18-eluaastat.
