Inimesed saavad suure osa infost nägemise kaudu. Jälgime pidevalt ümbrust ja toidupoest vajalike toodete leidmiseks või rahvahulgast tuttavate nägude eristamiseks töötleme pidevalt suurt hulka andmeid. 

Hea visuaalse otsingu võime on kasulik sigimispartneri leidmiseks, aitab märgata ohtlikku röövlooma, leida saaki ning seetõttu võiks olla loomariigis laialt levinud. Ometi oli sellise võime olemasolu siiani tõestatud vaid inimesel ja teistel primaatidel, rottidel ja tuvidel.

Kalade aju on lihtsama ehitusega kui imetajatel ja lindudel. Seniajani arvasid zooloogid, et kalad peavad info kogumiseks vaatama kõike hoolikalt ja ükshaaval.

Michael Proulx tegi katseid täiskasvanud sebrakaladega. Uurija näitas loomadele arvutiekraanil värvilisi ringe ja õpetas neile, et punane rõngas tähendab toitu. Seejärel näidati seda koos teiste värviliste rõngastega.

Proulx´ sõnul töötab nägemismeel kiiresti, kuid suure hulga esemete hulgast õige leidmiseks on vaja ülivõimsalt töötavat aju. Sebrakalade aju on üsna lihtsa ehitusega. Ometi suutsid kalad õige kujundi väga kiiresti üles leida ka siis, kui uurija üritas katseloomi segadusse ajada ning ekraanile lisandus üha uusi erivärvilisi ringe.

Teadlase kinnitusel on sebrakala ja inimene ootamatult sarnased. See annab lootust, et kaladel saab uurida, kuidas tähelepanu tekib, millised on selle pärilikud alused ja kuidas saaks aidata tähelepanuhäiretega inimesi ja insuldist paranejaid.