Päris kindlalt on olemas vähemalt üks asi, mille tõttu rotikasvatajaid tõsiselt austada tasub. Nad ei luba standardisse mitte ühtegi mutatsiooni, mille puhul ei suudeta tõestada, et see muutus ei riku roti tervist ega halvenda tema elukvaliteeti. Mutatsioonid on aga ju tegelikult kõik, kes looduslikust rotist erinevad – nii uued värvid kui karva- ja kõrvatüübid…
„Näiteks 1980. aastatel pakuti inglise rotiühingule pugfaced näoga rotte – umbes nagu mopsi näoga – ja neile öeldi ära,“ toob näite rotikasvataja Eva Saar (tema kasvanduse nimi on White Magic Rats). „Euroopas ei lubata standardisse ka ilma sabata rotte, sest saba on rotile vajalik kehaosa.
Tervisekontrolliks peab keegi kasvataja uue mutatsiooniga tegelema ja tegema seejärel ühingu koosolekul ettepaneku see katsestandardisse võtta. Kui temaga nõus ollakse, tuleb kindel arv niisuguseid rotte kindel arv kordi näitusele tuua ja nad peavad saama kindlalt arvult kohtunikelt kinnituse. Arvulised nõuded on riigiti veidi erinevad.“

Mis on karvututel viga?

Eestis – ega ka mujal Euroopas – ei oodata näitusele näiteks karvutuid rotte, kes on ju ka üks mutatsioon. Isegi mitte pet- ehk lemmikloomaklassi. Miks?
„Karvutuid rotte on mitmesuguseid, vist isegi rohkem kui kuus mutatsiooni,“ täpsustab Eva Saar kõigepealt. „Eestis levivad eeskätt need, keda kutsutakse sfinksiks.
Mõnel neist mutatsioonidest on pisut rohkem karvu, mõnel vähem, mõni on pisut tugevama, mõni nõrgema tervisega. Väidetavalt on krussis vurrude ja ripsmetega nn fuzz-mutatsioon nn karvututest kõige tervem. Karvututega lähedane on ka topelt-rex – tal on küll karvkate olemas, kuid väga napp.
Standardisse ei mahu neist tõepoolest mitte ükski, ka topelt-rex mitte. Juba seepärast ei mahu, et karvkate on rottidele kaitseks, selleta saavad nad kergemini kriimustusi ning külma, järelikult on karvutud olulisest kaitsevahendist ilma jäetud ning seega teistest rottidest nõrgemad.
Sfinksidel konkreetselt on aga tihtipeale probleeme ka sissekasvavate ripsmekarvade ning abstsessidega.“

Loomade kaitseks

Üks inglise suurte kogemustega kasvataja proovis mõni aeg tagasi, kas mõnda karvutut mutatsiooni annaks kontrollitud paaritamisega sisemiselt tervemaks aretada, teab Eva Saar. Lõpuks andis see kasvataja siiski alla, tunnistas, et need rotid on liialt nõrga tervisega, et neist standardiväärilisi edasiseks aretamiseks sobilikke loomi saada.
Niisiis on see reegel vastu võetud loomade kaitseks. On küll kaks riiki, kus sellest alati eriti ei hoolita – USA ja Venemaa – ning üksikuid kasvatajaid siin-seal teisteski riikides..
Lühijalgne, karvutu, sabatu või lömmisnäoline kass või koer ei üllata inimesi enam ammu. Nagu Eva Saare jutust mõista võis, on lootust, et kõigi loomade aretamisega siiski sinnamaani ei minda. Kuigi, miks mitte aretada näiteks lühijalgset, karvutut või lömmisnäolist hobust? Jumal tänatud, et mitte veel inimest…