Keskkonnaametnik: Inimese liigne abivalmidus võib lõppeda metslooma surmaga

 (19)
Pruunkaru
PruunkaruFoto: Peeter Karask

„Kui me tänaval maas lamava inimese puhul paneme tagasi vaatamata jooksu, siis mis paneb meid uskuma, et oleme nii targad, et olla arstiks haavatud loomale? Loom ju ei oska öelda, kas tal on valus,” tunnistab Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko intervjuus Delfi Lemmikloomale.

Igal kevadel, loomade poegimise ajal teevad ametile muret emotsionaalsed abistajad, kelle motiiv loomi aidata on küll heatahtlik, kuid kes teadmatusest osutavad karuteeneid.

Esimesena meenub Rakkole murtud tiivaga luik, kelle heasoovija omale koju viis ning oma äranägemise järgi kolm kuud tohterdas. Sellele linnule ei jäänud lõpuks elulootust ka siis, kui heategija ta loodusesse tagasi lasi: tiib oli valesti kokku kasvanud ning lennuvõimetu luik suurepärane saak kiskjatele. „Oleks ta kohe veterinaari kätte sattunud, oleks teda aidata saanud,” sõnab Rakko.

Kõige enam satub inimeste koju jänese- ja kitsepoegi, kes tunduvad üksi jäänud olevat. „Loomapojad pole reeglina emata. Ema on nad lihtsalt korraks üksi jätnud ja toitu otsima läinud. Kui sellised pojad ära võtta ja hiljem heas usus tagasi viia, siis neil ema enam ei ole,” selgitab Rakko.

Ka hülgepojad ei vaja tema sõnul inimeste sekkumist. „Hülgepojad on iseseisvad. Ei ole mõtet neid autosse vedada, et äkki vaesel hülgel on külm. Kui tal siiani külm ei hakanud, pole mingit alust arvata, et see nüüd juhtub,” räägib ta. Hüljeste heaolu silmas pidades on aga elementaarne hoida kinni koeri, kes alatihti hülgepoegadele kallale kipuvad.

Seotud lood:

Heasoovlike rumaluste hulka kuulub Rakko sõnul ka karude kodustamine ja toitmine. Ta toob näitena ühe hiljutise sotsiaalmeediapostituse, milles inimene avaldas soovi karupoegade toiduks lambaid tapma hakata. „Karu jääbki küla peale käima, sest on harjunud samast kohast toitu saama. Temast võib viimaks saada tõeline nuhtlus,” põhjendab ta. ”Me ei tohi kasvatada loomi, keda peame järjepidevalt aitama. Loodus on arvestanud, et loomi saab paratamatult ka hukka.”

Ta nendib, et küllalt on olukordi, kus looma jaoks on eutaneerimine parem lahendus kui elu pikendamine iga hinna eest. Kuidas ühel või teisel juhul käituda, jäägu spetsialistide otsustada. Kõige asjatundlikumat abi saab infotelefonilt 1313, kuhu abi vajavast loomast teatada tulekski. Võrreldes möödunud aastaga on telefonile reageerijate võimekus kasvanud ning pretensioonid, et kohe appi ei tormatud, vähenenud.

„Me tuleme vajadusel ka öösel. Aga nii kärsitu olla, et arvata, nagu jõuaksime katkise tiivaga kajakani viie minutiga, ka ei maksa,” paneb Rakko inimestele südamele. „Ärge aidake ise, aidake meil loomi aidata.” Ta lisab, et igast Lasnamäel hüppavast jänesepojast või Tartu vahel hulkuvast rebasest pole siiski mõtet teada anda: need loomad tegutsevad oma harjumuspärases keskkonnas.

Keskkonnaametil on lepingud ka mõne MTÜga, kes samuti hätta sattunud loomadega tegelevad – nagu näiteks Eesti Metsloomaühing, kelle vabatahtlikud vajadusel loomadele hoiukodusid pakuvad. Metsloomadega on tegelnud ka Loomapäästegrupp. „Nendega meil lepingut pole, nii et juriidiliselt pole nende tegutsemine korrektne, aga võib öelda, et nad enamjaolt käituvad siiski ratsionaalselt,” tõdeb Rakko.

Ta rõhutab, et operatiivset abi vajab metsloom vaid tõelistel hädajuhtudel.
„Näiteks siloauku kukkunud hunti või liiklusõnnetuses viga saanud metskitse tuleb moel või teisel aidata. Kui looma on võimalik päästa, siis seda ka teha püütakse. Iga kord see aga võimalik pole ning nendel puhkudel tuleb viga saanud loom eutaneerida. Ka nii looma piinadest vabastamine on aitamine. Üldjuhul aga metsloomad inimese abi ei vaja,“ kinnitab ta.