Raamatus Feral Cities: Adventures With Animals in the Urban Jungle, leiab autor Tristan Donovan, et loomad on võimelised linnakeskkonnaga küllaltki üllatavatel viisidel kohastuma.

1. Loomad muutuvad suuremaks

Mõnedele loomadele on linn justkui Rootsi laud. Linnas on putukaid, prügi ja saakloomi, keda süüa. Oma panuse annavad ka inimesed, kes toidavad näiteks kodutuid loomi. Seetõttu söövad mõned loomad linnas paremini kui metsikus looduses.

Donovan toob oma raamatus välja, et teatud maoliigid, kes elavad Paradise Valleys Arizona osariigis, on tunduvalt paremas vormis ja suuremad, kui nende liigikaaslased, kes elavad looduses. Linnakeskkonnas on madudel toitu, milleks on näiteks hiired ja rotid. Teise näitena toob autor välja karud, kes elavad Ameerikas Tahoe järve lähistel ja toituvad tihti prügikastide juures leiduvatest inimeste järgi jäetud toidujäätmetest.

2. Linnareeglid saavad selgeks

Vaatamata sellele, et Chicagos jääb iga aasta ligi 2000 koiotti auto alla, on suurem osa neist hakanud liiklusereeglitest aru saama. Teadlased on avastanud, et koiotid istuvad kannatlikult ühel pool teed ja jälgivad liiklust ning ületavad tee alles autode peatudes. Nad saavad teadlaste sõnul aru isegi kahesuunalisest maanteest ja jälgivad teed ületades vaid suunda, kust autosid tuleb.

3. Loomade kodud on muutunud väiksemaks

Teadlased avastasid, et linnas ja maal elavate loomade elupaikade suurused on erinevad. Näiteks kui Inglismaa maapiirkondades elavatel rebastel on isiklikku territooriumit ligikaudu 260 hektarit, siis linnapiirkondades elavad rebased sama suurel alal veel 14 teise loomaga. Selgub, et ka linnas elavate küülikute urud on oluliselt väiksemad, kui neid võrrelda maal elavate küülikute urgudega. Niisiis on maal elavate küülikute kodud nagu suured majad, kus elab palju pereliikmeid ja ruumi on laialt ning linnaküülikute kodud just kui pisikesed stuudiokorterid, kuhu mahub vähe.

4. Igapäevane rutiin muutub

Linnastunud loomade päevarežiim on maal elavate loomade omast erinev, sest nad proovivad vältida rahvamasse. Samuti erineb linnastunud loomade menüü looduses elavate liigikaaslaste omast. Linnas elavate loomade toidulaud koosneb peamiselt prügist ja toidujäätmetest.

Näiteks Bangkokis, Tais ja New Yorkis elavad varblased söövad õhtuti, sest erksad reklaamid ja muu valgustus meelitab sinna ümber palju putukaid. Samuti liiguvad Ameerikas Tahoe järve ääres elavad karud pigem öösiti ja hommikuhämaruses, et vältida kokkupuudet inimestega. Saksamaal liiguvad metssead nädalavahetuseti metsadest linnaäärsetele aladele, et vältida jahimehi. Nädala alguses suunduvad nad metsa tagasi.

5. Nad on pidevas liikumises

Kindlat elupaika linnaloomadel ja –lindudel pole. Kui näiteks Londonis elavad varblased pesitsevad mõnda aega mõnes maha jäetud majas, siis renoveerimise või uusarenduse korral tuleb neil sealt lahkuda ja leida endale uus koht. Samuti on varblaste elu muutunud raskemaks Indias. Kui varem loopisid inimesed süüa tehes ülejääke aknast välja ja linnud said sealt oma pala, siis nüüd on toidupoode juurde ehitatud ja ülejääke tekib vähem, mistõttu on varblased sunnitud rohkem liikuma.

6. Nad on tervislikumad

Linnas elavate loomade ja lindude elu on tavaliselt kergem, sest toitu leidub rohkem ja ohtu on vähem. Seda on näidanud ka erinevate liikide pikenenud eluiga. Näiteks Chicagos pesitsevad koiotid elavad kaks korda kauem, kui need, kelle koduks on looduslik kaitseala. Samuti pääsesid Indidas Jodhpuris elavad ahvid uputusest, kui nende looduses elavatest liigikaaslastest surid pooled uputuses. Samuti on teadlaste sõnul linnas elavad rotid puhtamad, sest nad puutuvad väiksema hulga parasiitidega kokku, kui maal elavad rotid.

7. Nad muutuvad julgemaks

Linnas elavad loomad kardavad inimesi vähem, sest kokkupuude on tihedam ja inimesi seostatakse söögiga. Näiteks Los Angelases asuvas Griffithi pargis söötsid inimesed järjepidevalt koiotte, mispeale muutusid nad nii julgeks, et hakkasid lausa pargis käivaid inimesi ahistama. Nende jaoks oli iseenesest mõistetav, et inimene annab neile süüa. Edasiste probleemide vältimiseks olid need kolm koiotti sunnitud parematele jahimaadele minema.

8. Hoonetele kinnitatakse linnupeletajad

Loomad ei ole ainsad, kes keskkonnatingimustega kohustuvad. Mida rohkem loomi ja linde linna tuleb, seda rohkem mõjutab see inimeste eluolu. Igal aastal paigaldatakse suurlinnades erinevatele hoonetele kas elektriseeritud traate või muid seadeldisi, mis pelevad linde eemale. Suur probleem on lindude väljaheited, sest need on happelised ja rikuvad nii katust kui ka fassaadi. Samuti on paljud pargipingid lindude väljaheidet täis, mistõttu ei saa sinna istuda. Mõnedele hoonetele paigaldatakse lisaks plastikvõrke ja kõlareid, mis lindude jaoks ebameeldivat häält tehes neid eemale peletavad.

9. Tuletõrje omandab uusi oskusi

Võib-olla nii mõnelegi meenub esimese asjana puu otsa roninud kass, kes ei julge sealt alla tulla. Tegelikult peab tuletõrje tegelema hoopis eksootiliste madude ja muude roomajatega, kes liiguvad linnas ringi või on oma kodust plehku pannud. Seetõttu on ka suurlinnade kiirabi varustuses varasemast rohkem vastumürke erinevate eksootiliste loomade mürkidele.

10. Kokkupõrked

Mõned looduses elavad linnud, kes jahedate ilmade tulekul ühest kohast teise rändavad, on sunnitud lendama läbi linnade. Nii juhtub aga paljude lindudega õnnetusi, sest linnatuled on neile harjumatud ja pimestavad, mistõttu põrkavad nad vastu majaseinu või aknaklaase ja hukuvad. Suurlinnades võib mõnel õhtul ühe majaga kokku põrgata isegi 1000 lindu. Lindude kaitseks on paljudes suurlinnades võetud kasutusele erinevaid meetmeid, näiteks Torontos ei tohi hooned öösiti eredalt valgustatud olla.

Allikas: nextcity.org

Jaga
Kommentaarid