KURVAD FOTOD | Emata jäänud rebasekutsikas suri venna kõrval


KURVAD FOTOD | Emata jäänud rebasekutsikas suri venna kõrval
RebasekutsikadEesti Metsloomaühing

Eesti Metsloomaühingu vabatahtlikud olid tunnistajaks kurvale vahejuhtumile: keldris pesitsenud rebasepesakonna hüljatud kutsikatest üks vandus elule alla.

Metsloomaühing on veendunud, et kiirema tegutsemise korral oleks saanud kutsika päästa.

"Tegelikult märkasid inimesed nelja rebasekutsikat esimest korda pühapäeval ja helistasid oma sõnade kohaselt kohe numbrile 1313. Sealt said nad soovituse hoida uks mõne päeva lahti, et ehk tuleb ema neile järele. Esmaspäeva hommikuks oli üks poeg kadunud, teisipäeva hommikul oli kadunud järgmine poeg. Loodame, et see oli ikka nende ema, kes kaks kutsikat sealt minema viis," kirjeldab ühing sotsiaalmeedias.

Kaks kutsikat jäid aga sama koha peale ka kaheks järgnevaks päevaks, kuni inimesed lõpuks ühingu poole pöördusid. Kutsikate leidmisest oli möödas selleks hetkeks neli päeva.

Rebasekutsikad Eesti Metsloomaühing
Seotud lood:

"Palusime alles jäänud kutsikad kiiremas korras meie hoiukodusse toimetada, mida head inimesed ka tegid. Kahjuks oli üks kutsikas saabudes juba surnud, teine hoidis paaniliselt oma surnud kaaslase ligi, oli ju surnud õeke või vennake ainus turvatunnet tekitav tugipunkt ... ja nüüd oli ka tema läinud," selgitab ühing. "See „mikrorebane" on kõige väiksem kutsikas, kes on senini meie hoole alla sattunud. Tegu on väga noore pojaga, tema silmad on äsja avanenud. Rebasekutsikas on tugevas vedelikupuuduses, aga loodame, et ta siiski kosub. Ka teist kutsikat oleks saanud päästa, kui teavitajale oleks antud sisulisem ja asjatundlikum informatsioon selles osas, kui kaua võib lasta nii pisikestel poegadel sekkumata ema oodata."

Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialist Jan Siimson leiab aga, et tegutseti igati korrektselt.

"Sellises vanuses rebasepojad iseseisvalt ringi ei liigu. Keldrisse nad kindlasti õnnetul kombel ega inimese süül sattunud ei ole. Küll aga on tavapärane, et tiheasustusaladel või nende läheduses elavad rebased sellised kohad omale poegade kasvatamiseks ise valivad," teab ta.

Siimson lisab, et juhul, kui rebase pesa lähedusse - eriti perioodil, kui pojad on väga väikesed - tekib inimese tekitatud või ka muu häiring, otsib vanaloom poegade üles kasvatamiseks väga tihti uue asukoha. "Mõnikord võib see asuda üpris kaugel ja mõnikord kaevab vanaloom selleks ka uue uru. See võtab aega. Poegade uude kohta toimetamisel alustab vanaloom alati kõige elujõulisemast pojast. Põhjuseid, miks mõni poeg viimata jääb, võib olla väga erinevaid. Teatud juhtudel, kui näiteks toidubaas on kesine, hülgavad või isegi tapavad vanaloomad osa nõrgemaid poegi ise. Surm sellisel puhul on looduses väga tavaline. Enamikul liikidest hukkub ka heades looduslikes tingimustes kuni 90 protsenti poegadest enne sigimisealiseks saamist, reeglina juba enne esimese eluaasta täitumist," selgitab ta.

Rebasekutsikad

Infoliini 1313 operaatori antud soovitused olid tema sõnul igati korrektsed. "Tavaliselt palutakse teatud aja möödumisel uuesti ühendust võtta ja muutunud olukorrast teavitada. Pidev inimesepoolne valve sündmuskohal või väga sage vaatamas käimine võib olla juba iseenesest põhjuseks, miks vanaloom otsustab mitte riskida ja nõrgematele poegadele mitte järele tulla;" märgib Siimson. "Üldjuhul loetakse loomapoeg orvuks jäänuks vaid juhtudel, kui on kindlad tõendid, et vanaloom on kas hukkunud või saanud selliselt viga, et ta ei saa oma poegade eest hoolitseda. Muul juhul on pahatihti tegemist „lapserööviga". Inimese üles kasvatatud loomadel on aga edaspidi alati väiksem tõenäosus elada loomuomast iseseisvat elu, kuna inimene ei suuda ka parima tahtmise juures õpetada loomapojale eluks vajalikku käitumist."

Rebasekutsikas Eesti Metsloomaühing