Putukateadlane Phil Torres seikles parasjagu Peruus Amazonase vihmametsas mööda Tambopata jõge, kui sattus seda kummalist vaatepilti pealt nägema ja võttis selle linti. Kolm kilpkonna olid end jõeäärsetesse okstesse sisse seadnud, et päikest võtta. Ümber nende peade tiirles mitmeid eri liike värvilisi liblikaid, kes peatusid aeg-ajalt kilpkonnade silmade juures, et nende pisaraid juua.

Videos kirjeldab Torres neid pisaraid joovaid liblikaid kui üht veidramat, kummalisemat, ilusamat, lummavamat vaatepilti, mida ta kogu oma elu jooksul näinud on. Ta postitas selle video ka oma YouTube'i kanalile, kuhu riputab üles tähelepanekuid oma ekspeditsioonidest ja avastustest.

Kõik need liblikad – umbes kaheksa liiki kolmest erinevast perekonnast – olid ühe asja peal väljas: naatriumi. Liblikad ei saa naatriumi lilledest, seega peavad nad seda mujalt otsima. Mõned liigid käivad selle järel väljaheidetes, teised leiavad seda porist, ülejäänud aga – nii nagu ka need jõel kohatud liblikad – sihivad pisaraid.

Kollasetäpilised jõekilpkonnad kuuluvad nende kilpkonnade sekka, kes ei saa oma pead kilpi tagasi tõmmata. Ainus viis, kuidas nad saavad januseid putukaid tõrjuda, on pöörata oma pead kord ühele, siis teisele poole. Mõistagi pole see kuigi efektiivne.

Pisaraid joovad liblikad võivad olla aga väga järjekindlad – nad jahivad kõiki, kes lebavad rahulikult avasilmi.

„Oh appi, ma olen kindel, et kui ma lebaksin piisavalt kaua paigal, tuleksid nad kindlasti ka mu higist toituma (see on küllaltki tavaline) ja prooviksid võib-olla isegi mu silmadele läheneda,” ütles Torres.

Amazonase kilpkonnadel on tavaliselt kombeks kohe mõne paadi lähenedes tagasi jõkke sukelduda. Torresel läks aga hästi ja tal õnnestus seda imelist vaatepilti filmida lausa kümme minutit – tõenäoliselt seepärast, et kilpkonnad olid juba piisavalt häiritud nendest liblikatest, kes tundsid end, nagu oleksid sattunud „joo, palju tahad” happy hour'ile.

Allikas: Livescience