Viimati istusin ma autoroolis pea kümme aastat tagasi, kuid siis juhtus midagi, mis võttis mult igasuguse usu ja soovi enam kunagi rooliratast keerama istuda. Usun, et ka elukoht sai alateadlikult valitud selline, kus ma sõitma ei peaks.

Eelmise kümnendi keskpaigas tuli mul sõita Tallinnast Tartusse, et soovida õnne mu lapsepõlvesõbrannale. Kõigest kümmekond kilomeetrit peale neljarealise lõppemist välgatas mul midagi silmanurgast ja enne kui ma jõudsin pidurdamise peale mõeldagi olid kapoti ees soku hirmunud silmad ja järgmisel hetkel ka minu auto lömmis kapott. See oli mu elu esiene kogemus loomale otsasõiduga peale 13 aastat autosõidustaaži.

Surusin kapoti kinni ja sõitsin ohutulede välkudes kodu suunas tagasi. Kuid mul polnud mingit plaani sünnipäevapeost ilma jääda. Parkisin lömmis auto esmaspäevani maja taha ja istusin oma ema auto rooli ja sõit Tartu poole võis alata. Sõit jäi poolikuks natuke enne Annat ja mul tuli autost välja tulla, et kitsel jalgadest kinni haarata ja maanteekraavi lohistada. Kuidas see võimalik on? Kaks kitse samal päeval? Ema autol purunes täielikult tuli, esistaange juppideks ja kapott kriimuline ning verine. Esimese sokuga mingit verd ei kaasnenud.

Toimetasin ka teise auto koju ja sinna mu pidu siis jäigi. Kummalgi autol kaskot polnud ja ka minul eriti raha, kuid tutvuste poolest tehti hinnaga, mis tundus palju õiglasem kui nende algselt küsitu. Paari nädalaga oli minu masin valmis ja ma võisin taas teele naasta. Otsustasin minna ja paari nädala tagust sünnipäevalast õnnitlema minnes üllatada.

Ainuke küll, kes sellest üllatus, oli järjekordne kits, kes mu auto esitulede ette surema jooksis. Ma ei tea, kas mul on mingi anne, mis loomad minu juurde toob, kuid sellest päevast peale tegin ma otsuse, et mina enam rooli ei istu. Autoga kolm sõitu ja tulemuseks kolm surnud kitse. Autoga null sõitu ja tulemus null surnud kitse. Mulle sobib see teine statistika enam.