Metsloomaühingu vabatahtlik Kadi: Need väikesed rüblikud on igatahes väärt nendega nähtavat vaeva

Lisatud galerii armsatest hoiukodulistest
Metsloomaühingu vabatahtlik Kadi: Need väikesed rüblikud on igatahes väärt nendega nähtavat vaeva
Kadi hoiukodulineErakogu

Metsloomal ja -linnul ei ole peremeest, kes kataks nende ravikulud ja hoolitseksid nende eest, aga mõnikord vajavad nemadki abi. Selleks on loodud Eesti Metsloomaühing, mille liikmed neid vajadusel abistavad. Nii uurisingi metsloomaühingus vabatahtlikuna tegutseva Kadi käest, mida ta täpselt teeb ja miks talle meeldib loomadega tegeleda.

Alustame siis päris algusest – kuidas sa metsloomaühingu juurde jõudsid ja kust tuli idee hakata vabatahtlikuks?
Mulle meeldib mõelda, et me leidsime Eesti Metsloomaühinguga tee üksteiseni. Aasta alguses sattus mu teele üks abivajaja tänu kellele pidin ühinguga ühendust võtma. Kui see olukord leidis lahenduse, siis pakuti mulle vabatahtliku tegevuse võimalust. Alguses tekkis küll väike kahtlus, kuid otsustasin sellest võimalusest haarata ja võin julgelt väita, et ei kahetse seda.

Muidugi oli vabatahtliku töö mul juba mõni aasta mõtteis mõlkunud, aga kuna mul ei olnud võimalust koertele ega kassidele hoiukodu pakkuda, siis jäi see mõneks ajaks mõtte tasandile.

Kuidas loomad sinuni jõuavad ning kuidas vabatahtlike süsteem üldiselt toimib?
Eesti Metsloomaühingu teated abivajajatest tulevad peamiselt valvetelefonile. Valvetelefonile vastavad meie vabatahtlikud graafiku alusel. Tihti tuleb teateid ka e-mailile või ühingu Facebookilehe sõnumitesse. Vabatahtlikud suhtlevad Facebooki sõnumite kaudu. Meil on koostatud listid, kuhu on kõik vabatahtlikud koondatud ning mille vahel liigub info. Kui mõni teade on minu piirkonnas, siis küsitakse, kas ma saan tegutseda või võtta abivajaja vastu. Vastavalt võimalusele siis tegutsen.

Seotud lood:

Kui abivajaja on minu juurde jõudnud, siis ei ole ma kunagi temaga üksi. Kõik elavad kaasa ja teadjamad nõustavad selles vallas, kus endal jääb vajaka.

Vabatahtlikuna tegutsemine eeldab ilmselt, et armastad väga loomi ja oled valmis suure osa oma ajast neile pühendama – nõuab vabatahtlikuks olemine palju aega ja tegemist?
Mul on alati olnud head suhted loomadega. Vanavanavanemate juures maal olid alati loomad ning vanemad on mulle ka mõne lemmiklooma ikka lubanud. Suured lemmikud on küülikud ja koerad siiani olnud, mõni neist on ka tee minuni leidnud. Tänu metsloomaühingule olen avastanud, et ma olen siili- ja koerainimene.

Ajakulu sõltub loomast. Loomabeebidega on alati rohkem tööd, vaeva ning magamata tunde, sest imetajad vajavad tihti ka öösel toitmist ning linnupojad tahavad süüa juba kell kuus hommikul. Nälginud ja haavadega loomad vajavad samuti rohkem tähelepanu. Iseseisvalt söövad loomalapsed ja pärast ravi taastuvad loomad vajavad vähem tähelepanu, peamiselt puuri puhastust ja süüa. Ma usun, et kõik vabatahtlikud nõustuvad, et kõige rohkem kulub aega puuri puhastamisele.

Teine aspekt, millest sõltub vabatahtliku töö peale kuluv aeg, on see, mitu looma parasjagu hoole all on. Kui mul olid siilipojad, siis alguses toitsin neid ööpäev läbi iga kahe tunni tagant, mõne aja pärast said nad iga nelja tunni tagant süüa ja siis läksid üle oma toidu peale, mis andis mulle natuke hingamise ja taastumise ruumi. Kuidagi juhtus nii, et kolmest lutilapsest sai sujuvalt üheksa saja grammist siilipoega mu elutuppa. Kuna nad elasid minu eluruumides, siis tähendas see kaks korda päevas puuri puhastamist. Sel hetkel olin ma küll kergelt hullumas, sest tekkis täiesti loomatalitaja tunne, aga siis istusin õhtul puuri kõrval ja vaatasin, kuidas need üheksa rüblikut maailma avastavad ja omi asju ajavad, ning sain aru, et kõik see hullus on täielikult seda väärt.

Meil on hoiukodusid, kus on kümneid loomi ja kunagi keegi ei kurda. Kindlasti ei tasu ekslikult arvata, et neil on kerge, aga nad teevad seda, mis neile meeldib ja hingele sobib. Samuti on hoiukodusid, kes spetsialiseeruvad ainult ühele liigile või võtavad ainult üks-kaks looma korraga. Meil on ka vabatahtlikke, kes ei võta üldse loomi enda hoole alla, vaid aitavad ainult transpordi või telefonivalvega. Nii et vabatahtliku töö koormus sõltub ainult vabatahtlikust endast, kui palju ta soovib ja saab panustada.

Millised loomad on sinu hoole alla jõudnud? Millist hoolt ja tegemist nad vajavad – söötmist, pesemist, pesa tegemist, õpetamist?
Poole aasta jooksul olen ma kokku puutunud rohkem kui saja loomaga, kellest enamikule olen pakkunud ajutist hoiukodu. Peamiselt tegelen siilidega, minu juurest on käinud läbi umbes 80 siili, kellest suurem osa siilipojad. Olen aga tegelenud ka oravate ja linnupoegadega. Pikemaid hoiukodulisi on olnud umbes 40.

Üldiselt metsloomi väga õpetama ei pea, ainult nooremaid tuleb aidata iseseisvalt sööma. Selle õppimisega on nii, et see läheb kas täiesti valutult või läbi suurte raskuste, aga siiani on kõik lõpuks ise sööma hakanud. Pesa oskavad nad juba väga noorena ise teha, peab vaid õiged vahendid kätte andma. Metsloomad vajavad peamiselt siiski puuri puhastamist ja söötmist.


Kuna tegeled metsloomadega, siis pärast enda juures kosutamist pead nad ilmselt metsa tagasi laskma. Kas mõnikord saavad nad nii lähedaseks ka, et ei tahakski neid minema lasta?
Eesti Metsloomaühing soovib aidata linnakeskkonnas või looduses inimtegevuse tõttu hätta jäänud metsloomi. Eesmärk on nende loomade rehabiliteerimine ja taas vabadusse laskmine. Seega peab ühinguga liitudes juba olema mõtteviis seatud loomade taas vabadusse laskmisele.

Pikemate hoiuliste vabastamine on kibemagus kogemus, milles on meeletult palju rõõmu, et see päev lõpuks saabub, aga samas ka kurbust, sest loomad saavad südamelähedaseks ning elame ju koos palju üle. Minu jaoks teeb nende vabastamise lihtsamaks nende endi vabadusekihk. See on kohati lausa uskumatu! Kosklatibud läksid mere kohinat kuuldes peast täiesti segaseks ning siilipojad ei suutnud värsket õhku tundes mõelda enam muule kui vabadusele. Rääkimata siis täiskasvanud loomadest, kelle suurim soov on põgeneda puurist ja kes teavad väga hästi, kus on välisuks. Minu jaoks oleks patt võtta nendelt vabadelt hingedelt ära see vabadus, mida nad nii väga ihkavad.

Jutusta lõpetuseks ka vahva lugu oma hoolealustest.
Nende kuude jooksul, kui olen olnud metsloomaühingu vabatahtlik, olen saanud nii palju kogemusi, teadmisi ning teinud mitu korda midagi, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat. Kindlasti oli kõige suurem eneseületus võtta enda hoole alla kaks oravapoega. Ma kardan meeletult närilisi ega uskunud, et kunagi hoolealuseks oravaid võtaksin, aga seal ma olin – transpordipuuris kaks oravat, kes vajasid pidevat lutitamist.

Nimedeks said nad Pai ja Tikker. Nimevalikul sai määravaks nende iseloom. Pai oli täielik pai laps ning seega minu jaoks ideaalne orav, kes ei soovinud mind rünnata ega muul moel ehmatada ning söömisegagi ei olnud meil probleeme. Tikker oli see-eest täielik Pai vastand, tema sai oma nime, sest ta oli nagu tige tikker. Tema käitus täpselt nii, nagu ma oleksin ühelt oravalt oodanud ja mida ma kõige rohkem kartsin. Ta hüppas ja kargas, et mind eemale hirmutada ning söömine ei läinud meil ka kuigi ladusalt. Tikker ja Pai olid minuga nii kaua, kuni nad õppisid iseseisvalt sööma, aga nende tuleku ja mineku vahele jäi mitu toredat nädalat, mille jooksul suutis Tikker mind ikka tagajalgadel hoida.

Loomapoegi peab pidevalt kaaluma, et olla kindel, kas nad ikka saavad piisavalt süüa ning kaal annab tihti aimu ka nende tervisliku seisundi kohta. Ükskord kaalusin neid ja Tikker kasutas võimalust ning pani kaalu pealt jooksu. Kui nüüd tagasi mõelda, siis oli edasine küllaltki koomiline, kuigi tol hetkel ma kindlasti nii ei arvanud. Kõigepealt jooksin läbi kõik toad veendumaks, et kõik aknad on kinni ning seejärel otsisin rätiku, millega jooksev oravapoeg kinni püüda. Üsna pea sai selgeks, et rätik seda oravapoega küll ei pea, sest temal on vabadus hinges ja nii kergelt ta sellest ei loobu. Siis sai abiks võetud ka sõel ning tänu minu, käterätiku ja sõela koostööle püüdsime Tikri jälle kinni.

Tänu sellele seiklusele saime aru, et Tikker on valmis välipuuri minema. Kahjuks ei osanud ta veel iseseisvalt süüa ning seega pidi ta ikkagi veel mõnda aega minuga leppima. Pärast seda vahejuhtumit võtsin südameasjaks projekti „Oravapojad iseseisvalt sööma“. Algus oli ikka päris jube… Panin nad puuri koos söökide ja piimaga. Ise läksin samal ajal siilipoegi lutitama ja tagasi tulles olid mõlemad oravad ninaotsast sabaotsani piimased ning võid ette kujutada milline see puur siis veel oli. Nad said vist ise ka oma veast aru ning edaspidi olid nad pigem piimavaba kasukaga. Nende kaalumisel jälgisin, et nad saaksid piisavalt süüa. Alguses pidin siiski ka lutitama, kuid nädalaga olid nad valmis minema välipuuri.

See oli küllaltki stressirohke, kuid ka silmi avav kogemus minu jaoks. Kindlasti nihutasin endale seatud piire ja olen nüüd võimeline enamaks. Kes teab, äkki võtan kevadel jälle mõne oravapoja enda hoole alla.

Eesti Metsloomaühing on alati tänulik abi eest, eriti oodatakse nii loomapuure nendele elamiseks ja transportimiseks, tublisid abikäsi kui ka annetusi. Kui soovid isegi vabatahtlikuna nende tegemistesse panustada, siis kirjuta julgelt neile Facebooki.
Ole hea ja aita sina ka meie hoiukodudel aidata helistades:

tel.nr 9009933 annetad 5 €
tel.nr 9009955 annetad 25 €
(Kuula palun kogu jutt ära, sest muidu annetust ei toimu!)

Annetuse võid teha ka pangakontole: Eesti Metsloomaühing MTÜ EE952200221067573100