Miks madu harva sööb?
Püütonite maks ja teised elundid muutuvad pärast toekat söömaaega tunduvalt suuremaks ja ainevahetus kiireneb kuni 40 korda. Muutust võib piltlikult võrrelda kiirjooksu alustava võidusõiduhobusega ainevahetuse kiirenemisega, kuid madu ei jookse, vaid ainult seedib saaki.
Selle ainulaadse võime geneetilise tagapõhja mõistmiseks sekveneerisid USA Arlingtoni Texase ülikooli bioloogid tumeda tiigerpüütoni (Python molurus bivittatus) genoomi ja võrdlesid seda teiste selgroogsete loomadega. Lisaks analüüsis Todd Castoe juhitud uurimisrühm geeniaktiivsust püütonite südames ja teistes siseorganites enne ja pärast toitumist.
Üllataval kombel on maailmas palju maoteadlasi, kuid madude genoomi polnud varem järjestatud. Geenide avaldumise muster jahmatas teadlasi. Kui püüton oli saagi alla neelanud, muutus 48 tunni jooksul ligi poolte geenide aktiivsus tema kehas. See nõuab suure hulga DNA täpset koostööd. Geenid, mis on paastuva mao kehas täiesti uinunud, lülituvad tööle, et seedida suurt saaklooma, mis muidu hakkaks püütoni kehas roiskuma.
Püütoni genoomi võrdlemine lindude, imetajate ja teiste selgroogsete loomadega näitas, et madude geenid muutuvad väga ruttu ja evolutsioon on erakordselt kiire. Seda kinnitas ka samas ajakirjanumbris ilmunud uurimus kuningkobra (Ophiophagus hannah) genoomist.
Kuningkobra on üks maailma suurimaid mürkmadusid. Selle liigi DNAs on erilised geeniperekonnad, mis aitavad toota mürki. Mürgitootmise eest vastutavad geenid on aegade jooksul kahekordistunud ja koopiates on tekkinud mutatsioonid, mis muudavadki maomürgid keeruliseks kümnetest koostisosadest koosnevateks kokteilideks. Selline mehhanism tagab ka selle, et mürgi koostis teiseneb, kui saakloomad hakkavad selle suhtes immuunseks muutuma.
Kõik kobrade saakloomad üritavad leida viise mürgi vastu võitlemiseks. Kobrade jaoks on see omakorda ohtlik, sest vähetõhus mürk lubab saagil madu rünnata. Mürgi keeruline ja muutlik koostis annab madudele evolutsioonilises võidujooksus teiste loomade ees korraliku edumaa.
