Naerutuvisid on väga palju erinevaid – kollaseid, valgeid, naturaalseid, täpilisi jne ning leidub ka üsna haruldasi tutiga olendeid. Minul justnimelt üks tutiga tuvi kodus ongi.

Mul on kodus kolm naerutuvi - Ants, Imbi ja Kustav. Ants tuli meie perre 2011. aasta suvel ning Imbi mõned kuud hiljem. Kustav on Antsu ja Imbi järeltulija. Nimed on tegelikult täiesti umbes lihtsalt meeldimise järgi pandud, sest tuvitibudel ei ole võimalik sugu määrata. Sugusid võib järeldada ainult käitumisest. Antsu ja Imbiga läks õnneks täppi, Kustavi sugu ei ole ma siiani välja nuputanud. Ants on talle viimasel ajal mitmeid kordi pulmalaulu laulnud, kaldub emase poole...

Usaldus tekkis mõne päevaga

Esimeste loomadega on alati kõige huvitavam – ei tea täpselt, kuidas nad käituvad ja uusi avastamisi on palju. Nii oli ka minu Antsuga. Tuvisid ma enne pidanud ei olnud ja teadsin nende kohta vaid seda, mida sai internetist lugeda. Suureks abiks oli ka kasvataja, kelle käest lind võetud sai. Eks ta alguses natuke hirmus tundus, aga püüdsin olla rahulik ja käituda nii, nagu oli soovitatud. 

Läks ainult mõni üksik päev, kui Ants mind juba täielikult usaldas. Istus käel, kükitas õlal, sõi peost ja jalutas diivanil. Tuvid kõnnivad väga naljakalt, sellise väikese vedrutusega ja pea käib edasi-tagasi. Üldse on nad naljakad linnud, seda ütleb ka nimi. Jah, naerutuvid tõesti naeravad. Seda ei tee nad enne kolmandat elukuud, kuid pärast seda, kes varem, kes hiljem, hakkavad nad kõik itsitama. Selle järgi nad oma nime õigupoolest saanud ongi, et hääl meenutab väga inimese naeru. Naeruga lahutavad tuvid ka kõikide külaliste meelt.

Tuvi on puhas lind

Inimesed kipuvad sõna „tuvi“ kuulmise peale tihti mõtlema räpastest tänavatuvidest, kes näevad koledad välja ja risustavad oma väljaheidetega aknaid, autosid ja muud. Eks ta oleneb inimesest ka, sest mina ei pea ka tänavatuvisid räpasteks ja tüütuteks, vaid huvitavateks ja ilusateks lindudeks. 

Kodus peetavad tuvid on ääretult puhtad. Puur võib seista mitu nädalat puhastamata, enne kui ta haisema läheb, kuigi soovitatav oleks lihtsalt väljanägemise poolest seda siiski vähemalt nädalas korra teha. Tuvid hoiavad oma sulestiku ise puhta ja kaunina, mõned korrad kuus võiks neile lisaks ka vannimineku korraldada.

Antsule ja Imbile meeldib väga suplemas käia, Kustav pigem vaatab kõrvalt. Tuvidel on naljakas komme vees olles üks tiib üles tõsta, mistõttu välja näevad nad nagu purjekad. Seda ilmselt seepärast, et neile kohutavalt meeldib, kui kraanist vesi joana neile tiiva alla voolab. Supluse lõpetavad nad siis, kui sulestik puhas. 

Pärast vanniskäiku algab kuivatus. Lennatakse mööda tuba ringi, saputatakse siit-sealt, nokitakse välja üleliigsed suled, saputatakse veel. Pärast pesu on näha, et linnud on puhta sulestiku üle õnnelikud ja muutuvad eriti energiliseks. Naerutuvid armastavad lisaks veevannidele ka päikesevanne võtta. Sätitakse end mõnusalt õrrele istuma, tiivad laotatakse lahti ja päevitus võib alata! Mina viin nad suvel tuulevaiksetel ilmadel puuriga mõneks minutiks õue – see meeldib neile eriti.

Naerutuvide toredad krutskid

Naerutuvid armastavad kellukesi. Neid ei ole kunagi liiga palju. Sakutatakse üht, sakutatakse teist ja seda regulaarselt iga päev. Kui Ants veel üksik oli, huvitus ta kellukestest rohkem. Vahel ta laulis neile isegi pulmalaulu. Nüüd aga, kus puuris on daamilik valge proua, on kellukesed unarusse jäetud ja pulmalaulu lauldakse vaid Imbile. Tolle pulmalauluga on meil pidevalt pahandusi. On teatud perioodid, kus hommikust õhtuni kuuleme ainult üht ja sama viisi. Vahel ka lausa kogu öö... 

Ants on alati veidi krutskeid täis olnud. Kord mängis ta kõrva-nina-kurguarsti, kord üritas seinast läbi lennata. Seinast läbi lendamise katsed on alguses täiesti normaalsed, kui lind alles uue koduga tutvub. Tuleb lihtsalt silma peal hoida ja kindlustada, et lind end ei vigastaks. Õnneks on meil vedanud perekoer Kallega, kes tuvidega (ja muu loomaaiaga) oma kodu nõus jagama on. Esimestel päevadel, kui Ants alles harjus, hüppas ta instinktide mõjul tuvile ikka järgi, aga peagi sai aru, et nii jääbki – Ants elab meiega koos. Tänu leplikule koerale ei pidanud me Imbi ja Kustavi esimestel toatuuridel kartma, et Kalle neid vigastaks või hädamaandumistel kinni püüaks. 

Alati teeb meele rõõmsaks see, kui Antsul kiikumistuju tuleb. Puuris on neil ka kaks kiiku, kus nad aeg-ajalt ikka kõik meelt lahutavad, aga Ants on ainus, kes ka inimeste kiigu peal armastab käia. Istub sinna peale ja teeb näo, nagu see oleks täiesti normaale (ja tema puhul ka juba on...) ja jääb ootama, kuni keegi hoogu teeb. 

Sellised need päevad, kuud ja aastad tuvidega ongi – täis nalja ja naeru... Naeru sõna otseses mõttes. Naerutuvid on äärmiselt vahvad linnud ja sobivad inimesele, kes armastab vaikust ja sobilikud on nad ka lastele, kes loomadega juba veidi ringi oskavad käia, ent on liiga väikesed veel näiteks selleks, et papagoid sotsialiseerida.