Kuigi hobuste saabumise kohta Norra aladele pole lõplikku selgust, on üsna tõenäoline, et nad tulid idast, sest Rootsi ja Taani aladel liikus hobuseid juba üsna peagi peale jää taandumist.

Arheoloogilised leiud räägivad, et hobune kodustati Norra aladel juba pronksiajal. Viikingite haudade uurimine viitab sellele, et hobuste valikulist aretust on läbi viidud juba enam kui kaks tuhat aastat. Samad leiud näitavad ka, et pronksiajal kodustatud ja esimesena aretuseks kasutatud hobune on tänase fjordihobusega sarnane.

Teades viikingite laialdast kontakti erinevate maadega, eriti Briti saarte ja Islandiga, on üsna tõenäoline, et sealsed tõud on mingil määral mõjutanud fjordihobuse kujunemist, kuid vastupidine mõju oli isegi suurem. Lõuna poolt Norrasse sattunud suuremad ja raskemad hobused lihtsalt ei olnud Norra lääneosa karmis enamasti kliimas elujõulised. Selline looduslik valik seadis omad loomulikud piirid võõraste tõugude sissetoomisele ja edukale kasutamisele. Fjordihobune on oma isoleeritud elupaigas üks maailma puhtamaid ja vanimaid tõuge.

Viikingid usutakse olevat esimesed lääne-eurooplased, kes rakendasid hobuse tööle põllumajanduses. Veelgi julgemad oletajad arvavad, et hilisemad Lääne-Euroopa veotõud pärinevad norra fjordihobusest. Oma tõetera võib selles ka olla, kuid tõsiseid uurimisi pole siiski tehtud.

Samuti oli fjordihobune kasutuses sõjahobusena, sõites viikingite kaasa laevades ning sattudes seeläbi nii mõnelegi võõrale maale. Snorre kuningakirjadest saab lugeda Püha Olavi suurtest retkedest Jaroslavlisse ja Hagar Hårfageri ratsa rüüsteretkedest Ungari ning Venemaa steppidesse.

Ala, kus neid väikseid, kuid tugevaid ja ülivastupidavaid hobuseid kasvatati, jäi just Lääne-Norra fjordide piirkonda. Kuni 1947. aastani nimetatigi neid „vestlandshest“ ehk läänemaa hobusteks.

Siiski polnud hobused ka neil aladel ühesugused. Varieeruvust esines lõuna- ja põhjapoolsete alade vahel. Kusjuures põhjapoolsetel aladel olid hobused suuremad.

Organiseeritud aretuse alguseks võib lugeda aastat 1843, kui otsustati luua tõuaretuskeskus Hjerkinni. See plaan ei osutunud kuigi viljakaks. Keskus suleti ning valitsus otsustas seejärel osta endale täkud, keda aretuseks kasutada, hiljem tegid sama maakonnad. Süsteem töötas kuni 1937. aastani, mil viimane täkk riiklikust omandist välja anti. Esimene tõuraamat trükiti 1910. aastal ning selles olid andmed 1857.-1904. aastani sündinud hobuste kohta.

Vahepeal oli üle elatud ka ristamiste periood, see tõi negatiivseid tulemusi ning tõstatas tõsise diskussiooni. Sellest peale on tõuaretus olnud suunatud puhasaretusele. See väga vana tõug ning tõuraamat on tänapäeval äärmiselt elujõulised, olles laienenud alluvate registripidajatega mitmetesse riikidesse.

Primitiivne värvus

Norra fjordihobused meenutavad oma välimuselt mõneti ainsat maailma elusat metshobusetõugu, mongoli ehk prževalski hobust. Seda eelkõige sarnase värvuse tõttu. Tegelikkuses prževalski hobune siiski fjordihobuse otseseks eellaseks pole. Selle teooria lükkab põhjapanevalt ümber DNAle tehtud uuring. Leiti, et prževalski hobusel on kokku 66 kromosoomi, kuid norra fjordihobusel, nagu ka tarpanil ning eesti hobusel hoopis 64.

Värvus on aga tõepoolest sarnane. Praeguseks on fjordihobuste populatsioon valdavalt homosügootne hiirjageenile ning ilmselt ka kõrvile, mis annab neile nii iseloomuliku ja kõigile teada ulukvõigu värvuse. Väga harva tuleb ette ka hiirjaid ning punahiirjaid hobused. Vahel esineb tõus ka kollasegeeniga hobuseid. Muid värvusi sisuliselt ei esine ning pole ka lubatud. Muu värvusega hobuse esinemine viitaks nii ühtlase genotüübiga tõu juures kohe võõrvere sissetungile.

Hästi iseloomulikuks on laka ja saba kahevärvilisus, laka keskmine osa on must, servad heledad.

Fjordihobuste „näo“ üheks kujundajaks ja tunnuseks on püstiseks pöetud lakk, mis toob hästi esile keskelt tumeda ja äärtest valge laka ning rõhutab kaela kaart. Selline lakk ei ole loomuomane nagu see näiteks on prževalski hobusel, vaid siiski puhtalt inimeste meelevaldse tegevuse tagajärg, millest on kujunenud tava. Valged märgised on taunitud, lubatud on vaid väike otsaesine täht märadel. Samas esineb neil primitiivsetele värvustele omaseid tumedaid märgiseid nagu juttselgsus, sebroidsed vöödid jalgadel, tumedad kõrvaotsad, õlarist ja ka märgised näol.

Kehaehituselt on fjordihobune sarnane teistele Põhja-Euroopa põlistele tõugudele – kompaktne ja tugev. Ta peab olema heade proportsioonidega, väikese pea ning heade kuivade jalgadega.

Liikumine peab olema vaba ja loomulikult hea tasakaaluga. Iseloomult peab fjordihobune olema rahulik, sõbralik, teotahteline. Nende õpetamine on lihtne ning püsiv. Ka karjamaalt tööpausilt tuleva looma töösse tagasi rakendamine ei ole kunagi probleemiks.

Ratsa- ja veoloomad

Norra fjordihobune on tänapäevalgi mitmekülgne ning vastupidav universaaltõug, olles ühtviisi võimekas ratsa- ning rakendihobusena. Neid kasutatakse hea iseloomu tõttu laste hobustena, kuid oma vastupidavuse ja külma närviga sobivad nad suurepäraselt töötama ka rakendis.

Tõustandardiga nõutakse, et fjordihobune peab liikuma ühtviisi hästi nii heal kui ka raskel pinnasel. Hobune on Norras niivõrd au sees, et paljud talumehed on seni hoidnud korras põllutööriistu ning kasutavad hobuseid ka igapäevaselt põllutöödel.

Spordis on fjordihobune kasutuses nii rakendis kui mitmekülgse võistlushobusena klassikalistel ratsaspordialadel.

Fjordihobune on üks Norra rahvussümbolitest ning seda tõugu hobuse omamine on norralasele auasi.

Norra fjordihobune

  • Nimetus: Norges fjordhest (norra k ), fjord horse (inglise k), vuonohevonen (soome k)
  • Päritolumaa: Norra
  • Tüüp: külmavereline
  • Kõrgus: 135-150cm
  • Värvus: ulukvõik, hiirjas, punahiirjas, kollane
  • Kasutusalad: ratsasport, rakendisport, põllutööd

Fjordihobused mujal maailmas

Tinglikult võib öelda, et fjordihobuste eksport algas juba viikingite ajal, mil hobused koos peremeestega sõjaretkedel käisid ja kahtlemata vaenlasele väga soovitud sõjasaagiks olid. Kuid vabatahtlik ja massiline eksport jääb siiski viimaste sajandite sisse.

See iseenesest väga kohalik tõug on saavutanud suure rahvusvahelise tuntuse ja populaarsuse. Juba eelmise sajandi algul eksporditi Taani tuhandeid hobuseid ning tänapäeval on Taani ka fjordihobuste üks suuremaid kasvatajaid.

Rahvusvahelisse fjordihobuste kasvatajate ühendusse kuuluvad Belgia, Kanada, Taani, Saksamaa, Holland, Rootsi, Šveits ja USA. Samas on nende kasvatamine populaarne ka Soomes.


Täkkude võitlused

Hobuste võitlused olid muistses Norras väga oluliseks osaks hobuste kasvatuses.

Hobuse kodustamise järel hakati korraldama täkkude võitlusi, et selgitada välja kõige tugevamad ja vastupidavamad. Neid sündmusi on kujutatud ka viikingiaegsetel kaljujoonistel. Erilistele võitlusareenidele ehk aukudesse toodi paar mära ning seejärel kaks täkku. Omanik saatis oma täkku võitluses alati, õhutas teda edasi ning ajas eemale vastase, kui oma täkk passiivseks osutus. Samuti võisid nad teise vastu püsti tõusnud täkku käes olnud teibaga toetada. Võitlus lõppes enamasti siis, kui üks täkk surnult maha langes. Selliselt selgitati välja kõige tugevamad ning visamad täkud soo jätkamiseks.

Täkkude võistlused said ajaga väga oluliseks osaks pidupäevadest. Peeti eraldi võitlustäkkusid ning neil olevat olnud lausa iseseisvaid talle. Selliste täkkude omamine oli suur auasi.

Tänapäeval on oluline mõista, et praeguseks kauge ja võõraks jäänud traditsioon oli just see, mille kaudu tehti aretuses valikuid. Oluline oli hobuste sitkus ja tugevus, mitte välimus.


Must surm puhastas tõugu

Fjordihobuste ajaloos on olnud korduvalt suur roll valitseval poliitikal. Kuid kõigist sündmustest kõige enam mõjutas fjordihobuse saatust „must surm“.

Katk tuli 1349. aastal laevaga Norra linna Bergenisse. Selle laastamistöö Norras oli meeletu. Suri ligi 2/3 elanikkonnast. Talud ja lausa terved piirkonnad jäid inimtühjaks. Hobused kohanesid neis karmides looduslikes tingimustes kesise eluga. Looduslik valik koos musta surmaga sundis fjordihobust suure puhastuse läbi tegema, alles jäid vaid need, kes tõepoolest olidki võimelised kohastuma ja karmides tingimustes ellu jääma.