PALJU ÕNNE! Muhu Jaanalinnufarmis sündis krapsakas sebrapoiss
1999. aastast tegutseb kaunil Muhu saarel põnev Jaanalinnufarm, mida peavad Elmet ja Helena Erik koos laste ja lastelastega. Peretütar Ingrem Raidjõe peab farmis suvekohvikut. Farmis saab peale jaanalindude näha ka palju teisi omapäraseid loomi. Seal pesitseb ka Eesti ainukene sebrapere koos oma noore pojaga. See on kaunis koht, mida suvel koos perega külastada.
Millal farm alguse sai ja kust selline idee tuli?
1999. aastal, kui olime lähenemas oma esimesele ümmargusele juubelile, koondati meid riigitöölt ja oli vaja otsustada, mis edasi saab. Otsustasime maaelu proovida, mesilased võtta ja astelpajusid kasvatada, sest meie maakodus Muhumaal olid selleks eeldused olemas. Alustasime kuue mesitaru ja 300 astelpajuga, meenutab Helena.
Sama aasta augustis tähistasime hõbepulma ja pulmareisile läksime Vilsandi saarele. Hommikul vara sõitsime paadiga saarele ja päris sadama lähedal kohtusime esimest korda ka jaanalindudega. Nad meeldisid meile väga ja võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Tegime kohustusest ruttu saarele tiiru peale, et jõuaksime tagasi ja saaksime neid veel pikemalt vaadata. Huvi lindude vastu oli väga suur ja võtsime ühendust peremehe Jaan Teeäärega, kes organiseeris külastuse ka ühte Rootsi jaanalinnufarmi.
Seejärel jõudis ots bürokraatiani, mille maht meid esialgu ehmatas. See paberimajandus oli vist kõige raskem osa eeltööst, kuid kaks kuud pärast jaanalindudega kohtumist saabusid esimesed linnud koos esimese lumega Muhumaale.
Kui jaanalinnud olid oma koha leidnud, siis kes olid järgmised farmiasukad ja kuidas te selleni jõudsite?
Tallinna loomaaias polnud 2001. aastal ühtegi lennuvõimetut lindu ja me mõtlesime, et eestimaalased võiksid ka neid näha. Nii soetasime emud ja nandud. Kängurud tulid abikaasale mõttesse siis, kui ta mulle sünnipäevaüllatust otsis. Minu lemmikkaisukas on olnud känguru, tema lemmikud olid aga sebrad ja need sai ta oma sünnipäevaks kolm aastat tagasi.
Kuna meie olime endale toredad loomad saanud, siis ka lapselapsed, neid on praegu kaheksa, tahtsid endale lemmikuid saada. Nii tulid faasanid, ponid, jänkud ja alpakad. Tegelikult on alpakad meie pere ühised lemmikud. Selleks aga, et mitte lasta talu juurde kuuluvaid põlde rohtu kasvada, ostsime ka lihaveised − Šoti mägiveised, Gallowayd ja Herefordid. Pindalatoetus aitab meil pika talve üle elada.
Kuidas näeb välja farmi igapäevane töö ja mida teevad asukad talveilmaga?
Turismihooaeg kestab 15. maist kuni 15. septembrini. Oleme avatud iga päev (123 päeva järjest) kella 10-st kuni 18-ni. Siis viime loomad lähedal asuvasse põhifarmi, kus on kõigi jaoks soojustatud ruumid.
Suvel kestab meie tööpäev kella kuuest kuni kümneni õhtul, sest siis on ka heinategu ja tibude inkubeerimine.
Ka hooajavälisel ajal jätkub toimetusi piisavalt, kuid siis katsume valgusega sammu pidada ja teineteisele puhkust anda. Kindel on see, et sellise elu juures tööst puudust pole. Sügisene loomade ümberpaigutamine ja veiste karjamaalt karjamaale meelitamine pole ka kerge töö. Toitmine ja sõnnikukoristamine on ju igapäevane kohustus.
Mis on aidanud teil jõuda siia, kus te praegu olete?
Korrates Siim Kallase mõtet selle kohta, mis on Eesti toonud siia, kus me nüüd oleme, siis julgus, töökus ja vastutustunne on väga olulised.
JULGUS riskida − panime panti oma Tartu maja, mida ehitasime kaua ja suure armastusega. Seega polnud meil ka tagasiteed ja meid sai päästa ainult TÖÖKUS − saime loota ainult iseendale, mitte mingitele toetustele. VASTUTUSTUNNE oma loomade ja ettevõtmise pärast – see sundis meid iga päev tõusma ja pingutama, andma endast parima, sest ellu jäävad ainult parimad.
Aga loomulikult armastus nende loomade ja teineteise vastu, teisiti poleks me suutnud seda rasket tööd seitseteist aastat teha.
Mis on olnud kõige suurem raskus, millega olete pidanud aja jooksul silmitsi seisma?
Iga algus on raske, investeeringud on suured ja raha on vähe. Alustajad peavad endale aru andma, et kuldmuna ei sünni niipea. Tööd ega raskeid valikuid ei tohi karta, sest kui oled andnud endast parima, aitavad sind ka kõrgemad jõud ja õnn tuleb mängu. Tagasi vaadates võib öelda, et meil on olnud nii mõnigi kord õnne. Rutiinist aitab üle saada ka positiivne suhtumine ja talupojamõistus.
Kas sulle meenub mõni armas seik, mis nende vahvate asukatega juhtunud on?
Kasulapsi, keda on tulnud lutipudeliga toita, oleme saanud mitu. Kõige armsam neist on aga Marta. See juhtus kuus aastat tagasi märtsis, kui ühel känguruemal oli piimaga probleeme. Algul kolis tema tita teise ema taskusse, kus piima oli, kuid kahele poleks seda kauaks jätkunud. Seepärast tuli kähku piimapulbrit, lutte ja lutipudeleid tellida ning nii toitsime teda kuni septembrini nagu väikest last iga nelja tunni tagant. Algul magas ta lausa minu kaisus, hiljem aga õmblesime „soojustatud kukruˮ, mis rippus mul kogu suve üle õla. Siiani lubab ta end sülle võtta ja lakub mind nagu oma ema, kuigi praeguseks olen juba neljakordne vanaema tema järglastele.
Millal farm külastajatele avatud on?
Oleme tänulikud kõigile oma sõpradele ja külastajatele, kes meid toetavad 15. maist kuni 15. septembrini, ikka kella 10-st kuni 18-ni.
