Tondid? Murdvargad-mõrtsukad, kes juba eelmine päev end sinna sisse seadsid?
Krabin läheneb. Hämaras valguses volksab keegi voodisse, padjale...
Nuusutame. Tunnistame. Täitsa oma! Puuriuks unus lahti ja sõbrake tuli lihtsalt uudistama.

Rott on sotsiaalne loom

Parem kui üksikut on neid pidada mitmekaupa. Siis saavad loomad peremehe äraolekul omavahel suhelda. Ja ükski inimene ei suge turjakarvu nii, nagu teeb seda liigikaaslane!

Rott ei vaja palju – piisavalt ruumi, et ronida, mõned jalutuskäigud ja privaatsed peidukohad ning värsket vett ja midagi näsimist. 

Omnivoorina sööb ta nii toorest kui küpset. Vaid magusa, soolase ja vürtsikaga ei maksa ligineda liiast.
Puuri mõnest vanast riideesemest seatud rippkiiged on nende lemmikud! Neis on nii hea end kerra tõmmata või pikaks sirutada, eriti tore, kui kiik on kahekordne, et end kahe kihi vahele peita saaks. Kohe, kui miski meelitav heli, on ninad väljas ja uudishimu sära silmis.
Ja kummutades levinud legendi – roti saba ei ole paljas ja karvutu, vaid kaetud otsast lõpuni tihedalt tugevate karvakestega.

Ootused inimesele

Hommikul väike toit ette ja õhtul pikem jalutuskäik. Koju saabudes vaatavad vurrsabalised elevil pilguga puurivõrel rippudes – kas saab juba välja? No ikka saavad!

Esimene tavapärane kontrolltiir tehtud, huvitutakse inimolevusest. Mööda püksisäärt üles, õlale. Sosistatakse omad jutud otse kõrva (muide, see kõdistab) ja naksatakse hellalt varrukast. Või kõrvast. Ja siis suundutakse varrukasse magama. Aga et ikka külge pidi vastu saaks olla.

Või ronitakse käppadega suure hambaid laiali kakkudes otse suhu vaatama, mis täna lõunaks pakutakse. Kui teemaks on söödav, ei pirtsutata. Ikka raksaki hambusse ja sulghüpetega kuhugi varjulisemasse kohta saaki maitsma. 

Muide, saagi suurus pole probleemiks. Enesest kolm korda suurema ja raskema nänni suudab iga terve rott pänna panna!

Seiklused ja vaatemängud

Vaatemänguliseks muutub asi siis, kui rotid üksteise tagant asju võtma hakkavad. Nii on reality-show mõõtu vaatepilt, kuidas näiteks pelmeene jagatakse. Iga rott saab omale isikliku pelmeeni. See viiakse kiiresti igaühel oma salajasse peidupaika. Ja järgmisena suundutakse teise looma peidupaika, tõmmatakse sealt saaki ja minnakse taas enese varakambrisse. Märkamata, et teine seal just tühjendustööd teinud. Tõmmatud maius taas paigas, suundutakse tuttavat teed pidi uut tooma. Ja nii võivad nad tundide kaupa tegeleda kraami ümberpaigutustega, enestel jube põnev!

Kui aga maius kõrvutiolevatele kätte anda ja peituda pole võimalik, siis keeratakse kähku kaaslastele selg, et miski hinna eest midagi oma hambust jagama ei peaks! Samas, kui karjas on väetim ja hädisem, siis hoolitsetakse igati tema eest. Sugetakse ja jäetakse palasid, isegi tuuakse nina ette.

Iga rott on isiksus

Puhtuse osas teevad rotid silmad ette vist isegi kassidele. Igale ärkamisele (päevas nii 4-5 korda) järgneb Püha Sugemistund, mille jooksul korrastatakse kogu karvastik sabast ninaotsani, ja nii korduvalt. Kui inimolend oma jäseme sel hetkel ligiduse nihutab, saab ka see sõbralikult üle nakitsetud.

Pole parata, et hambad tahavad sügamist ja uudishimu rahuldamist. Kui saab, tuleb proovida!
Rotiomanik peab arvestama teatud hävinguga. Omandatakse juhtmeparandamisoskused ja harjumus mitte asju vedelema jätta. Nii näiteks piisab vaid mõneks minutiks käest panna kudumistöö, kui vilkad käpad ja hambad sealt kõik vardad välja on kiskunud ja keras oleva lõnga jupiliseks hakkinud.

Kasulik on hoida kuskil läheduses väikest ajalehehunnikut, mida loomad siis rahus rebestada saavad ja pesaks toa- või puurinurgast teise transportida. Sest pesa teha nemad armastavad.

Olgugi mõõdult väikesed, on igal rotil oma kindel iseloom. Mõni on sõbralikum, mõni eraklikum. Mõni julgem, mõni ettevaatlikum. Pole ma veel kahte ühesugust kohanud, igal omad kombed ja vimkad. Kes armastab oma pea peal magada, kes esiosaga üle äärte kukkumisohtlikult rippudes. Kellele meeldib ronida, kellele hüpata, kellele mööda varjulisi kohti hiilida ja kellele üle lageda joosta. Omamoodi vahva on aga iga isend. Eranditult.